Velisemõisa laager vol 2

17. kuni 19. detsember 2010 toimus järjekorras teine traditsiooniline velonoidide ÜKE- ja suusalaager ametlikus laagerduspaigas Raplamaal Velisemõisas, kus muuhulgas asub ka Martini maakodu. Omamoodi traditsiooniks on saanud seegi, et osa võtavad sealt vaid Raiko ja Martin. Formaat sarnane eelmisele laagrile. Reede õhtul kohale saabudes avastasime, et lumesahk oli suures lükkamishoos korraliku valli lükanud ka meie tare sissesõidutee ette. Seega kui Martin asus sauna ning tuppa lõkkeid küttekolletesse tegema, krabas Raiko (lume)labida ja hakkas parklat ning jalgradasid strateegiliste punktide vahel külmunud veehelvestest vabastama. Seda hoolimata sellest, et toas valitses tervelt pügala võrra kõrgem temperatuur kui 2010 aasta algul- lausa -3 kraadi. Samas läheb ka lumerookimine vabalt treeninguna arvesse, eriti arvestades seda, et ilmselt on tegu taaskord talve populaarseima rahvaspordialaga. Mingil hetkel sai saun ka nii soojaks seest, et oli mõtet lavale ronida, seega kaua me end oodata ei lasknud ning spaaprotseduurid võisidki alata. Vähemalt Capitano oli lumerookimine sinnajuurdekuuluvate õllede ning tühja kõhuga üsna ära väsitanud, seega tuli uimast olemist lumehange hüppamisega värskendada. Toimis see nipp suurepäraselt, lüües kergelt hägustuva pildi sekundi murdosaga selgeks. Peale sauna enam pikka pidu polnudki, kuid enne uinumist leppisime veel kokku, et hommikul ärkamisega punnitama ei hakka- magame niikaua kui torust tuleb ning suusatamisega väga hullult ei kiirusta. Siiski oli kella kaheksast uni enamvähem läinud, sõime rahulikult hommikuputru ning enne 11 olime valmis tünnilaudadega teele asuma. Radadeks valisime umbes sama kandi kui eelmisel aastal, kus valdavalt lahtiaetud metsateed. Martin harjutas peamiselt vabastiilis suusatamist, Raiko aga otsustas peamiselt klassika paaristõugetega edasi liikuda, seda peamiselt mitte-enam-nii-mägede-taga oleva Tartu Suusamaratoni pärast. Liikuda oli täitsa mõnus igaljuhul, eriti meeldivad olid võileiva- ja teepausid. Vahepeal Raiko otsis veidi teravamaid elamusi kõrgemat sorti jahimeeste puki otsa ronides, kus ärevust tekitasid paksu lume all olevad kitsa nagiseva redeli pulgad. Õnneks üles- ja allaronimine õnnetusi kaasa ei toonud ning varsti olime ka vahepealse lahtiajamata metsasihi ületamise järel auto juures tagasi. Kilometraazi kogunes 24 versta kopikatega, sõiduaega veidi üle kolme tunni ning puhkepausidele kulus veidi üle tunni. Laagripaika tagasi jõudes siis tavaline rutiin- saunakütmine, toiduvalmistamine ning muud tubased tegevused. Peale pikemaid saunaprotseduure, kust ei puudunud ka lumekülastused, nägi päevakava ette õhtusöögi ning (elava) keskustelu erinevatel päevakajalistel ning mitte nii päevakajalistel teemadel, muuhulgas uurisime õlle mõju inimorganismile. Teaduslikud diskussioonid lõppesid igaljuhul alles kõvasti peale südaööd, kui tundus, et oleks paslik aeg viimaks magama heita. Pühapäeva hommikul ärgates kella silmitsedes sai üsna kiirelt selgeks, et pikemast rabamatkast ei tule suurt midagi välja, kui on tahtmine veel inimlikul ajal liikuma ka saada. Seega võtsime rahulikult, sõime hommikust ning otsustasime, et käivitame operatsiooni "Aita-Leida Kuusepuu." See tähendas jalgsimatka mööda Lõputuid Lumevälju kohaliku jõe äärde ning seejärel metsavahe kaudu tagasi. Ilusa jõulukuuse otsimine osutus esimese hooga siiski ületamatult raskeks, kuna ka need puud, mis õnnestus lumest vabastada, olid raskuse all longuvajunud okstega. Baaslaagrisse tagasi jõudes siis hakkasimegi otsi kokku tõmbama, see hõlmas endast veel väikest (sauna)kütmist, söögivalmistamist ja muid tarvilikke tegevusi, muuhulgas tõi Martin metsast laste rõõmuks ära ka jõulukuuse. Peale sauna, söömist ning pakkimist asusimegi tagasiteele. Kokkuvõtteks võib öelda, et taaskord igati kordaläinud laager, mille vilju Raiko loodetavasti 20. veebruaril 40. Tartu Maratonil noppida saab.

Trismile ujumine 27. novembril

Kusagilt umbes tuulte kaudu õnnestus Raikol teada saada, et 27. novembril toimub järjekordne Trismile klubi 15 km ujumine Tartus Aura keskuses. Trismile puhul on tegu Ain-Alar Juhansoni poolt veetava triatloniklubiga, kus ka paar minu tuttavat nägu sees (nt paljudele Fittesti spinningutrennidest tuttav Priit Ailt) ning olen ka paaril nende ujumistreeningul põgusalt osalenud. Kuna tegu oli avatud üritusega, otsustasin endki kohale vedada. Formaat lihtne- kell 10 oli ette nähtud ühisstart (olgu mainitud, et reaalselt algas suurem sulistamine nii akadeemiline veerand hiljem) ning igaüks ujub viie tunni jooksul 25m rajal niipalju (kilo)meetreid kui tahab/suudab. Muidu 15 km läbimiseks olid ka valmistehtud plaanid- a'la "soojenduseks 400 m kompleksi. 2*50 labadega krooli jne." Ise otsustasin, et abivahenditega jändama ei hakka ning ujun tunde järgi. Kohe algul oli näha, et tegu on väga meeldiva seltskonnaga, kus hulgas ka "päris" ujujaid. Lisaks mainitud Ain-Alarile ning Priidule oli kohal ka näiteks Kirill Kotšegarov, kes möödunud aastal 23 aastasena elu esimese Ironman võistluse Floridas suisa ära võitis. Muuhulgas osutus endiseks "päris" ujujaks Ain-Ivar Tupp ehk nagu Eesti rattahullud teda tunnevad- Holden. Peale vettesulpsamist selgus üsna kiirelt, et põdesin sel päeva raskekujulist mannoosi (neile, kes mitteametlike meditsiiniterminitega kursis pole- tegu on jõuetusega), seega ilus plaan koguda (kilo)meetreid 350+350+300 m=1km rütmis lendas pihuks ja põrmuks. Üldiselt ujusin 200 meetri kaupa aegajalt abivahendeid (lestad, labad, punn, ujumislaud) kasutades, kuid 85% panin siiski naturaalselt. Lisaks selgus, et rohkem kui kolmeni ma lugeda ei suuda, sest 50 meetriste otste lugemine läks alailma segamini. Siis ujusin igaks petteks ikka veel ühe otsa, et end kindlasti mitte petta. Lõpuks punnitasin veel silmad peast, et ajalimiidi lõpuks 6,5 versta ikka täis saaks, mis läks ka õnneks. Selle taustal oli ebareaalne jälgida kõrvalraja tütarlast, kes ujus nii kiirelt ja kergelt, et uskumatu. Lõpuks osutuski Kärt kiireimaks ujujaks, läbides 15 km ajaga nii ~4:10 -4:15. Kokku läbis 15 km siis üks tütarlaps ning neli meest kokku osalenud 23 ujujast. Pärast ametliku osa lõppu suundusime allesjäänud rahvaga keha kinnitama veel lokaali Zum-Zum, peale mida õhtu lõppenuks kuulutati. Vähemalt kuulsin seal plaanist seltskonnaga 26. detsembril teha Otepäält Tartusse läbi metsade jõulupekipõletusretk pikkusega ligikaudu 50 kaa-emmi. Kuna üritus tundub päris lahe kaalun tõsiselt osalemist. Lõpetuseks väike video ka ujumisest endast.

Sada miili Haanjas

Tagantjärgi on alati raske kõike meenutada, aga püüdkem seda siiski teha. 2. oktoobril toimus selline üritus nagu H100. Sada tähendas siis kõvadele meestele 103 km ja matkajatele 163 km rattasõitu Haanja kuplitel. Isiklikult esindasin seekord nõrgemat seltskonda ja otsustasin matkama minna, mistõttu mind ja teisi minusuguseid segasteks nimetatakse ja hulludest pildil oleva seljamärgiga eraldatakse. Segaseid on tavaliselt 10 korda hulludest vähem ja need lastakse eriti vara rajale- kohe kella seitsmest. Esimene emotsioon sellest aastast oligi asjaolu, et kell 6.40 oli veel väljas üsna pime aga õnneks mitte nii külm kui möödunud aasta. Siiski juba vahetult enne starti koridori veeredes nägi täitsa sõita ja võis lausa aimata kustpoolt päike tõusma hakkab. Pole vist mõtet kirjeldada kõike, mis selle 10 tunni ja 12 minuti jooksul rajal juhtus. Enesetunne ja emotsioonid käis seinast seina. Kord oleks tahtnud kellelegi peksa anda ja karjuda, mingi hetk venis nägu naerule nagu lapsel. Oli hetki, kus tundsin et olen tõeline lennuk ja oli hetki, mil arvasin, et olen selle sõidu aeglaseim mees. Positiivsed emotsioonid olid siiski valdavad, enesetunne ja füüsis hea. See takistas mind tehnika tõttu püssi põõsasse viskamast. Oma põntsu pani füüsilisele u 20 km peale algust murdunud sadularelss, mis tähendas veidi ebaloomulikku ja poolpüstist asendit kuni 75 km TP-ni, kus Rõuge mehed aitasid katkise relsi nihutamisega oluliselt olukorda parandada. Peale seda läks juba asi lõbusaks, sest sain rahulikult oma väsinud tagumikku sadulale toetada. See, et granny otsustas juba alguses üleüldse mitte Haanja tõusudel koostööd teha oli üllatus, kuid mitte ületamatu. Avastasin, et looma moodi kangutades on võimalik ka keskmise hammasrattaga päris palju tõuse ära võtta, kuigi selge on see, et granny-ga oleks see ikka inimlikum olnud. Esmakordne oli minu jaoks ka kogemus kõikides (välja arvatud esimene) TP-des peatuda, mis oli tagantjärgi kindlasti ainuõige. Vedeliku ja söögi vajadus oli tõesti suur. Distantsilt on sõit võrreldav Pariisiga, kuid pean möönma, et vaimselt on suurel ringil sõitmine kergem ning isiklikult meeldib mulle siiski sellist vahemaad ühe jutiga läbi sõita. Üritus oli tore ja korda läinud (kuna kapteni tehnika lagunes ära, siis vähemalt minu jaoks). Ühtlasi avalik hoiatus kõigile, kes tahaksid ka segaseks hakata - ärge tehke seda, siit enam tagasiteed ei ole. Ma ei näe küll ühtegi väge, mis aitaks mind taas kord 100 km sõidu peale ja ühtlasi hullude seltskonda tagasi tulla. Tulemused ja muu: http://haanja100.ee

Tartu rattamaraton 2010

Ajaloolise tõe huvides olgu lühidalt ära mainitud, et Tartu Rattamaraton ei jäänud selgi korral velonoidide poolt sõitmata. Mul, Raikol, isiklikult juhtus esmakordselt selline imelik asi, et mainitud sündmus tõmbas ööl enne sõitu mandrossimeetri päris korralikult käima. Kaasa aitasid sellele oluliselt ebakindlus transpordi suhtes ning osaliselt ka väljas möllav marutuul koos korralike vihmavalingutega. Siiski niipalju sujus, et jõudsin õigeks ajaks starti, kus oli oodates päris jahe. Marti tahtis algul hiljaks jääda, kuid otsustas siiski õigeks ajaks kohale imbuda. Kuna ta jõudis minust hiljem koridori, jäi ta märksa tahapoole ning seega peale alguse lobisemist rajal vist rohkem ei kohtunudki. Sõidust endast midagi väga head meenutada vist polegi. Nagu kõik juba ammu teavad, oli tegu üsna mudase sõiduga ning seda andis tehnika pea kogu sõidu vältel tunda. Keti kinnikiilumised (chainsuck), muda tõttu mitteringikäivad jooksud jne ei teinud sõitu just liialt kergeks. Algul oli küll lõbus kaaskannatajate/või(s)tlejatega lobiseda, kuid lõpuks tüütasid mülkad ära. Siit moraal- tuleb ka lisaks jalgadele kuplialuse eest hoolt kanda. Igaljuhul suutsin ka kõige hullematest prognoosidest üle olla ning ajaga 5:11:46 lõpetada. Telefoni krabades nägin Marti sõnumit, et tehnika koostööst loobumise tõttu oli ta juba enne Harimäge katkestanud ning minu lõpetamise ajaks oli tal juba ammu pestud, söödud ning kammitud. Ootasime ära ka Priidu, kes seeord otsustas lühema variandi kasuks. Ta paistis minust märksa paremas meeleolus olema. Igaljuhul edasi laekusime Sirvaku ühissauna, kus ootas meid möödunud aasta Pariisi 24 ajast tuttav Erkki, kes oma tsiklil pressifotograafi vedas rajal. Siiski, mis.. ee.. halvasti, see uuesti, ehk järgmisel aastal jälle!

Jõulumäe rattamaraton - EEC grande finale

Järjekordne võistlussari on selleks aastaks oma otsa leidnud- nimelt sai ka Elion Estonian Cup selleks aastaks oma finiši Pärnumaal Jõulumäel. Velonoidide esindus oli sel korral kaheliikmeline Martini ning Raiko näol. Võistluseelseks ning -järgseks baasiks oli selgi korral Velisemõisa laagripaik. Oma muljeid võistlusest, kus Martin sõitis välja vägagi esindusliku 165. koha, jagab Raiko: Kohalejõudmine stardipaika jäi seekord tavapäratult hiljaks, kuid kuna võistlusvorm oli juba seljas, ei tekitanud see erilist ärevust. Kohapeal selgus siiski, et nii mõnelgi mehel läks üsna kiireks- nimelt ei leitud esimese hooga Martini stardinumbrit kuidagi ja lisaks oli tal muid asjatoimetusi. Vähemalt jõudis ta enne koridoride kokkulaskmist starti. Ise avastasin juba praktiliselt staadionil olles paar minutit enne starti, et geelid jäid autosse. Kimasin veel tagasi, kuid kuna Martit seal enam polnud, kimasin sama targalt tagasi selle kilomeetri. Rajale sain seega paar minutit peale starti geelideta, kui ka võistlejaterivi kõige viimane ots oli staadionilt kadunud ning teed pidin endale rajama poolmaratoonaritele ettetõmmatud lintide alt. Rahvas, kunagine kursaõde Anne sealhulgas, ergutas ning tänu sellele jõudsin juba esimeste tõusunukkide järel kaassõitjatele järele. Esimesed kilomeetrid möödusid suuresti sabades ja troppides ootamise märgi all, kuid ehk oli sellestki kasu- ei tõmmanud end kohe algul tipiks ja täpiks. Umbes kaheksanda kilomeetri paiku sain vabamasse vette ning algas lõputute möödumiste jada. Taaskord tagantalustamise fenomen- sain kõvasti ässata. Kuna raja esimene pool oli üsnagi sile, arendati üsna korralikku tempot. Ühes süütuna näivas kohas õnnestus ka esimest korda külg maha panna- nimelt ei näinud liivas libedat juurikat, mis esiratta järsult alt viis ning mind külili paiskas. Hullu siiski midagi ei juhtunud, kimasin kiirelt edasi. Uuesti võistluskeskuse küngaste juurde jõudes püüdsin kinni ka kolleeg-konkurendi Kadri HRK-st, kellega kooski veidi aega kulgesime. Siis tegin ühel väiksel laskumisel vea, üritasin Kadrist paremalt mustikate vahelt mööduda, kuid lendasin esijooksuga kännu pihta. Sellele järgnes kaskadööritrikk, lendasin üle, ratas veel jalge küljes kinni. Õnneks polnud maandumiskohas enam rohkem kände, muidu oleks võinud kurvalt minna. Ajasin end siis uuesti püsti, kaassõitjate küsimustele vastasin, et kõik korras, ning kütsin edasi. Kadri oli selleks hetkeks silmapiirilt kadunud, seega otsustasin TP-s peatuda ning kiirelt peotäie rosinaid ära närida. Seejärel algas raja üks mõnusamaid osasid- mändidevaheline looklev singel, tõeliselt lahe. Siis tundsin, et vasak põlv teeb valu- kangutamine ning püstisõitmine osutusid võimatuteks, kuna liige tegi kohati ikka põrguvalu. Tempos alla anda siiski ei tahtnud ning üritasin kerides sõita. Raja teine pool oli juba veidi künklikum ka, seega kerge just polnud. Umbes nii 10 km enne lõppu mülgaste juures jõudsin uuesti Kadrile järele ning jooksutõusul möödusin temast lõplikult. Tollel lõigul oli võimalik ka laskumistel ässata- kui tundus, et ümberringi paljud veidi põdesid lahtise liivaga laskumisi, siis ise viskasin tagumiku sadula taha ning panin lihtsalt hooga alla. Mäletan isegi üle-eelmisest aastast üht käkaskaela käimist, kuid sel aastal läks märksa lihtsamalt. Umbes nii viis kilomeetrit enne lõppu tundsin, et hakkab jälle veidi raskeks minema, kuid eessõitjad tulid endiselt selg ees vastu. Suusastaadioni juures tuli taaskord paar korda jalastuda, siis juba praktiliselt lõpp käes, kontrollisin seljatagust olukorda, ees enam kedagi püüda reaalselt polnud ja lendasingi üle finišijoone. Limonaadipudel käes, sõitsin kohe auto juurde soojemaid riideid selga ajama. Kogusime oma seltskonna kokku, sõin oma supi ära ja läksime tagasi baasi mõnusat nädalavahetust jätkama. Öelge mis tahate, kuid mulle seekord see Jõulumäe täitsa meeldis.

Pildid: roxyfotog ja Proshop.

Eesti Maratonide Sarja kokkuvõte

Nagu juuresolevalt pildilt näha, on Eesti Maratonide Sari selleks aastaks oma otsa leidnud ning seda meie jaoks üliedukalt, kuna juba esimesel täishooajal saavutasime meeskondlikult auhinnalise teise koha! Seda siis väikese 548 punktise vahega Haanja Rattaklubi järel, edestades samas kalendri ehk kahe punktiga Veloclubbersi esindust. Lisaks jäid veel kaugele seljataha sellised tuntud (fantoom)klubid nagu ProShop, Eesti Posti Spordiklubi, Porterracing, Hawaii Express, Extreme Sport, Fixus, KoMo, CC Rota Mobilis ja nii edasi ja nii tagasi. Individuaalselt saavutas Martin igati tubli 10. koha, kusjuures ta osales kõigil kuuel etapil! Selliseid mehi leiduski kokku vaid seitse. Raiko kuulus nende 16 mehe hulka, kes osalesid kokku viiel etapil ning saavutas kokku 21. koha. Marti, kes osales kolmel etapil, saavutas kokkuvõtteks 50. koha. Kui nüüd mõelda, oleks piisanud väga vähesest ning me oleks kokkuvõttes koha võrra tagapool olnud. Siinkohal täname kõiki toetajaid, eriti Netit, kes vajadusel toitis ning kattis ja lisaks talus. Pealegi aitas tema jõupuder nii mõnedki korrad rajal lõpuni vastu pidada. Loodetavasti saame uueks hooajaks täiendust praegu eemalviibivate meeste näol, siis alles näitame oma täit potentsiaali!

Pildid: Martin ja Meelis.

Kuusalu 100 - EMS finaal

Möödunud pühapäeval ehk viiendamal septembril toimus I Kuusalu rattamaraton, mis oli ühtlasi EMS 2010. aasta finaaletapiks. Velonoid oli põhidistantsil kohal korraliku esinduse, lausa kolme sõitjaga, kuna oli täiesti reaalne võimalus noppida sarja kokkuvõttes meeskondlik teine koht. Muljeid mitte just liiga kergest võistlusest jagab Raiko: Kui rääkisin laupäeval mokaotsast Martile ja Martinile plaanist teha peale laupäevast Xdreami kaasa Kuusalus matkadistantsil, kohtasin kaht täiesti mõistmatut pilku. Seega jäi üle vaid midagi vabanduseks pobiseda ning pühapäeval end ikkagi põhidistantsile kirja panna. Kuna iial ei või teada, mis äpardusi rajal juhtuda võib, ei tahtnud riskida võimalusega, et üks kahest sõitjast mingil põhjusel katkestab ning seega oma väljateenitud meeskondlikust kõrgest kohast ilma peaksime jääma. Kohalejõudmine muuseas oli ka väike seiklus, kuna esimese hooga ei leidnud õiget paika üles, kuid õnneks võttis üks korraldaja meid oma auto sappa ja viis õigesse kohta. Suhteliselt hilisest kohalejõudmisest polnud hullu midagi, sest nii pika sõidu jaoks pole vaja väga palju sooja teha niikuinii ning registreeriminegi oli vaid sekundite küsimus. Kuigi algul tundus ilm üsna jahe, sai tehtud õige valik ning peale mindud lühikese riietuse, käiste ning nokamütsiga. Enne starti loositi välja ka sarja loosiauhind- kamin Koltsi kaminatelt, mille võitis Kirsa veloclubbersist. Varsti siis antigi start ning kogu seltskond pani minema. Algul oli paar versta asfaldit ning kruusa, siis läks asi rohkem maastikuks ära suusaradadel. Üsna varsti kujunes välja neljane seltskond, kus lisaks minule figureerisid Marti, Sakust tuttav Tõnis ning ammune tuttav nägu Maarja. Rada oli tõeliselt mõnus, lausa rõõm oli sõita. Enda lemmikuteks peale esimest joogi/söögipunkti olnud pikk looklev kadakatevaheline singel paepealsel, männimetsaalused rajad ning paar kilomeetrit enne lõppu olnud mogul. Igaljuhul tuli enne 40. kilomeetrit üks pikk laudtee lõik, kus ma paar korda rumalalt koperdasin ning pidin taganttulijad mööda laskma. Seal kadus grupp eest ära ning jäin üksinda looduse ja rajaga võitlema- nimelt järgnes korralik metsaalune, kus oli kompott juurikatest, kividest ning mudast. Sain enda kohta suhteliselt viisakalt hakkama ning lootsin, et kaverit mind ootavad. Selgus, et Tõnis ootaski, Marti ja Maarja olid oma teed läinud. Lootsime nad kinni püüda, kuid nagu hiljem selgus, nad vaid kasvatasid oma edumaad. Igaljuhul tundsin, et mul on juba üpris raske ning tempo kippus langema hakkama. Ka suutsin enne kolmandat TP-d esimest korda rajalt eksida, kui ühel tähelepanu nõudval laskumisel noole kahe silma vahele jätsin ning kilomeetri jagu valesti sõitsin- mäest alla loomulikult. Õnneks Tõnis ootas ja sõitsime jälle koos edasi. Analoogne jama kordus enne neljandat TP-d, kus ühel hetkel lindid silmist kadusid, sõitsin üle laudtee kaks korda edasitagasi enne kui õige rajaotsa jälle üles leidsin. Kui siis soolakurki mugides kuulsin, et CCRM Marioni katkestamise järel olime kahekesi kõige viimaseks rajal jäänud, kiskus moti ikka -200 peale. Umbes 10 kaa-emmi enne lõppu jõudsime järele Marekile, kes minust viimase ekslemise ajal möödus. Korraks sõitsime kolmekesi, kuid ütlesin siis Tõnisele, et lasku lõpuni ees ära- kaua võib veel oodata. Laibakas jälitas meid vahelduva eduga kuni finišini, kui ma lõputõusul eest ära vajutasin ning Marekile kandu näitasin. Seega jäi taaskord napilt puudu, et oleksin viimaseks lõpetajaks jäänud. Eks oma osa oli Xdreami väsimusel ning sealt hangitud nohul ka. End sirutades nägin Martinit karikaga- selgus, et olimegi meeskondlikus arvestuses teise koha saavutanud! See tõstis tuju lausa taevasse. Seejärel läksime Martiga sauna pesema, peale mida uhasin kõhu veel maru head frikadellisuppi silmini täis ning asusimegi koduteele. Igaljuhul aplaus ja lilled korraldajatele ning rajameistritele! Sarja kokkuvõtteks minu meelest väga hea rada, sest tuttavaid komponente tuli ette kõigilt osaletud maratonidelt. Esimese maratoni kohta lausa eeskujulik värk.

Pildid: Meelis.

Rattasprint Raplas

Möödunud laupäeval toimus Rapla staadioni ümbruses rattasprindi Raplamaa meistrivõistlused ning ühtlasi KoMo karikasarja viimane etapp. Rattasprint kui selline oli minu jaoks esmakordne kogemus. Avastasin suure saladuse, et rattasprint on siiski midagi muud kui maraton :) Tundus, et rajameister oli tõsist vaeva näinud selleks, et u 1 km pikkuse raja läbimine ei sõltuks üksnes toorest jõust. Mõnegi kurvi läbimine omandas kriitilise tähtsuse kogu tulemuses. Nii toores jõud, pidurdamise, kiirendamise ja manööverdamise oskus pani lõpuks jõuvahekorrad ka paika. Kui kvalifikatsiooni eraldistardi puhul oli raja läbimine 100% enda teha, siis finaalis jäin stardis viimaseks ja ohutu möödumise võimalus tekkis alles lõpus. Kukkuda ei õnnestunud ja muid suuri prohmakaid ette ei tulnud, kuid üritasin olla väga ettevaatlik, et Kuusalu maratoni tarvis terveks jääda. Tulemuseks kolmas koht ja püüdmiskaugusesse jäänud teine koht.

Üldkokkuvõttes õnnestus saada KoMo karikasarja M klassi esikoht. Preemiaks selle eest ilusaim karikas, mida ma seni näinud olen (saamisest rääkimata). Kokku õnnestus osaleda seitsmel KoMo etapil kaheksast. Nendest Järta sõit tuli paraku tehnika tõttu katkestada. Sarja ja korraldajate kohta jagub ainult kiidusõnu. Hea on näha, et on olemas inimesi, kes leiavad motivatsiooni selliste ürituste korraldamiseks. Üldiselt on osalejad mõnusad ja sõbralikud, õhkkond vaba. Huvitavaks teeb KoMo sarja just radade vaheldus. Sarjas on nii kiireid maastikusõite, tehnilisi ja nõudlikke radu, temposõitu, sprinti. Igati korralik vahepala maratonidele. KoMo tegemiste kohta leiab infot endiselt siit: http://www.komo.ee/

XDream B raja sprint Roostal

Laupäeval toimus Roostal Swedbank Xdream võistlussarja viimane osavõistlus, sprint. Meeskonna "Mehed, kurat, kus rada on?" osana oli rajal ka Raiko: Võistlema kutsus mind vana tuttav Henri, kuna nende kolmas liige ei saanud tulla. Seega oli esialgu plaan Kuusalu 100 sõidust loobuda ning Marti enda asemel väntama kupatada. Igaljuhul laupäeva varahommikul sai võistluskeskuse poole teele asutud. Mandrossimeeter liikus seal 0-0,2 pügala vahel, enesetunne täitsa rahulik. Ettevalmistused sujusid ka täiesti plaanipäraselt ning nägin ära ka meie mansa kolmanda mehe Andrese- täitsa OK vana. Ka muidu oli tuttavaid nägusid nii mitmeidki näha. Kuna esimene etapp oli jalgsi, viisime rattad vahetusalasse ära ning suundusime A raja starti vaatama, kes panid ratastega minekut. Varsti võtsimegi ise mererannal stardialas koha sisse ning hakkasime lähet ootama. Asi näeb välja nii, et kuulutatakse välja, mil viisil läbitakse esimene etapp- seekord oli jalgsietapp stardis. Minut enne starti võib krabada rullikeeratud kaardid ning teekonda planeerima hakata. Kaardil on ilusasti kirjas, mis etapid mis järjekorras läbida tuleb- seekord siis jalgsi 0,8 km, rattaga 2,5 km, jalgsi valikorienteerumine >3,8 km, kus läbida tuli kuus punkti 10st, ratas 7,4 km, jalgsi 2,4 km, kanuu 2,6 km, jalgsi 0,3 km, ratas 4,3 km ning lõpetuseks jalgsi 0,3 km. Need vahemaad on vähemalt kaardile märgitud, kuid ilmselt tegu linnulennult distantsidega, seega tõelisi vahemaid ei saa me iial teada. Kuna esimesed punktid olid kõigil ühised, käis nende ümber päris tihe sagimine. Lisaks sai mulle selgeks suusatajate joogipauna sobimatus jooksmisel- see nimelt hüppas päris korralikult üles-alla ning jooksmisele hästi küll ei mõjunud. Samas oli hea sealt aegajalt lonks juua võtta. Igaljuhul oli kõik kontrolli all ning ära ei eksinud kordagi- peamiselt ilmselt tänu faktile, et kaardilugemisega tegelesid Henri ja Andres, mina hoidsin sealt targu eemale. Nagu hoiatati, tuligi varsti märjaks saada, kuna kaks punkti olid kaldast mõnekümne meetri kaugusel kividel ja nendeni jõudmiseks tuli üle põlve vees kahlata. Õnneks oli vesi suhteliselt soe, väidetavalt lausa 18 kraadi, kuid jahe hakkas mõnevõrra siiski. Paljudel õnnestus libedatel kividel ka libiseda ning enamvähem üleni merevette lartsatada. Kanuuetapp oli ka üsna ekstreemne, kuna lainetus oli korralik. Pealegi jõudsime esimesse kanuupunkti koos suurema laevastikuga, mistõttu tekkis päris ärevaid hetki. Lisaks Andresele, kes meil kanuupunkte võttis, pidin ka mina paar korda vette minema kanuud kividelt maha lohistama. Peale kanuuetappi hakkas lõpp juba vaikselt paistma ning ei kulunudki eriti kaua aega, kui olime võistluskeskuse juures tagasi ning mina läksin lisaülesannet täitma. Selleks oli vabalt valitud minigolfirajal palli auku löömine. Sain varsti sellega hakkama ning oligi aeg lõpuspurdiks, kus kiirustas tagant tõik, et ühed konkurendid olid otse meie seljataga. Õnnestus neid siiski võita, meie aeg 3:23 kopikatega. Pärast finišit käisime siis saunas pesemas, söömas ning autasustamist ootamata asusime tagasiteele Tallinnasse, kuna ma otsustasin siiski minna pühapäeval Kuusallu matkadistantsi sõitma. Sellest aga mõni teine kord, seniks- stay tuned!

Pildid: http://gallery.kmzphoto.eu/

Rakvere maratonist

Ainukese kohalkäinud Velonoidina on kohustuslik nii heast sõidust mõned read siia üles riputada. Selle aastane start, nagu ka möödunud aastal, anti Mõedaku suusabaasist, mida ümbritsevad väga kaunid künkad. Lisaks kaunidusele, oli sellel aastal rajameister sealt ka päris korraliku tulemuse välja pigistanud. Tegelikult oligi raja kõige nauditavam osa minu jaoks keskuse ümber. Mitte just ülitehnilised kuid kiired ja tähelepanu nõudvad singlid, koos mõnusate laskumiste ja tõusudega panid ratta seljas lausa ruigama.
Peale starti u 5 km jooksul sai kõik selgeks- minust läksid mööda need, kes pidid ja mina läksin omakorda mööda nendest, kellest pidin. Sellest hetkest alates hakkas sõit praktiliselt uhkes üksilduses, kui välja arvata üksikud möödasõidud tugevama alguse kuid kehvema pidamisega sõitjatest. Nt teisel ringil oli neid ainult 4.
Sellise soolo eelis on teadagi võimalus oma tempot hoida ja teha ning vältida liigset rapsimist ja eksimusi. Tulemuseks (stiili-)puhtalt läbitud 70 km, ei mingeid nipleid, haamreid ega koperdamist. Tegelikult oli enesetunne lõpus nii hea, et viimane kilomeeter sai rauad paremal ja püsti finitosse tõmmatud.
Miinuseks aga on motivatsioon, laiskus on vist inimloomuse osa, sest kui keegi otseselt selga ei kraabi, siis paratamatult puudub stiimul rohkem vajutada ja kangutada. Üritasin siiski lisaks raja nautimisele tegeleda ka jalgade kiire liigutamisega, aga vahetevahel see paratamatult ununeb.
Kokkuvõttes võib öelda, et tänavune kaheringiline etapp oli tunduvalt eelmisest aastast parem, oli kõike- singleid, juurikaid, künkaid, raputavat heinamaad, muda, lompe ja libedust. Kõike parasjagu ja kordamööda. Tulemus ei saanud ka paha, koht 46 väga soliidses nimekirjas. Teiste tulemusi saab piiluda siit: http://www.nelson.ee/XI_Rakvere_Rattamaraton_Tulemused.pdf

Lõpetades oli ülihea tunne, justkui oleksin võitnud, kahju ainult, et selliste kohtade eest auhindu ei jagata.

PS. Pildi eest tänud Rakvere Lihakombinaadile!

XCM EMV

Kui kedagi huvitab, mida see pealkiri tähendab, siis on lihtne- maastikurattamaratoni Eesti meistrikaid, mis toimusid sel aastal Rakke EEC raames. Meie mansast olid kohal Martin und Raiko, kelle mõlema jaoks tegu oodatud sündmusega. Kuigi ilmataat ähvardas maratoni toimumist lausa kahel korral väga kõvasti, toimus sõit teada-tuntud headuses kõikidest vingerpussidest hoolimata. Vaatame siis, mida kohalkäinutel öelda on.
Raiko: Kui eelmisel pühapäeval (so kaheksanda augusti) õhtul kõva äiksetorm ka Lõuna-Eesti kohal möllas, ei osanud veel aimatagi, kui suurt kahju see tegelikult tegi. Kui selgus, et seetõttu suures ohus ka Rakke maratoni toimumine, võttis päris tõsiseks- nimelt tegu ühega vähestest Elioni etappidest, mida tõesti ootasin. Õnneks tundub, et eestlased on lisaks laulurahvale ka metsarahvas ning tänu abivalmitele hordidele kuulutati siiski võistluse toimumine välja. Toimumispäeval laekusin koos uute tuttavatega kohale ning tundus, et tuleb kuiv ja palav ilm. Asjatasime veel auto juures, kui taevas hakkas tumedaks tõmbuma ning varsti olidki esimesed piisad kohal. Jõudsime parasjagu autosse varjuda ning algaski korralik paduvihm. Stardini oli selleks hetkeks jäänud ligikaudu pool tundi. Kui vihm vahepeal vaiksemaks jäi, käisime maad uurimas. Selgus, et küll üks antakse teada, kas start kell pool kaks toimub. Varuvariandina mõtlesime raja omal jõul kasvõi niisama läbi sõita. Õnneks selgus, et võistlus siiski toimub ja saime kergendatult ohata. Korraldajad ilmselt oskasid arvestada muutunud tingimustega ja avasid supikatlad enne starti. Kasutasime võimalust ja keerasime endale seljanka naha vahele. Varsti oligi aeg koridori asuda, enne nägin veel Laurat ja Elikot, kes olid endale spetsiaalselt kohe litsentsid ka teinud. Stardijärgselt kulges rada asulas vanade lautade ja muude hoonete vahel, meenutas kangesti mõnd tänavasõidu proloogi mööda kruusa. Suusaradadele jõudes andis tunda, kui hea on ikka sõita roomikkummiga (2,25 laiad eelmise põlvkonna Racing Ralphid) ja 1,8 baari rõhuga- kus teised jalastusid, sain mina üles kerida kui vähegi kohta oli möödasõiduks. Kuna startisin üsnagi tagant (nr 812), sai algul rahulikult võetud. Vabamasse vette ja laiematele radadele ning kruusateedele jõudes hakkasin vaikselt tempot lisama, algas ikka korralik littimine. Kruusal käis ees ja taga korralik sildade põletamine- nähtavasti suurem osa sõitis maksimumilähedaselt, sest tempo oli ikka korralik. Seal ikaldudes oleks olnud vabalangemine läbi gruppide.. Võtsin isegi enamvähem eraldistardi asendi sisse, pea lenksu alla, jalad kõhu alt välja ja tuld. Vedasin gruppe laiali, kui keegi üritas minu tuulde end imeda, siis vajutasin juurde- enamasti siis taganttulija ka jäi. Nii taga sõites ongi see eelis, et saab ässata. Vaikselt mõtlesin, huvitav, kaua ma sellise tempoga vastu pean, tahaks juba metsa ja tõusudele puhkama. Õnneks oligi vahepeal Emumägi jne, sai tempo veidikeseks maha võtta, varsti tuli siiski uuesti kõvemini tallama hakata. Kui muidu mulle kruusarallid eriti ei istu, siis Rakkes oli ikkagi lahe- ilmselt tänu sellele, et esiteks jõudsin sõita ja hagu anda, teiseks oli seal piisavalt lahedaid metsaradasid ja singleid ning kolmandaks ei inisenud ma kusagil grupi sabas, vaid tõmbasin ise aktiivselt. Üldiselt vaheldusidki pikemad kruusalõigud pikemate põllu- ja metsaradadega, kus hoog maha võeti. Nii hea oli üli tüki aja sõita maastikul, et vahepeal mõttes lausa ruigasin mõnust. Muuhulgas selgus, et rajal veetakistusena väljareklaamitud ojanire oli üks madalamaid "takistusi," millest kannatas probleemideta läbi sõita. Eriti ohtralt jagus jahutusvedelikku ühes karjääris, kus tegin meelega rehvijahutust lompidest läbisõitmisega. Ühel hetkel õnnestus ka väiksem nippel panna, kui porisel lõigul lenks käest läks ja esirattaga teeperve pehmesse kruusa tüürisin. Õnneks pääsesime nii mina kui ka ratas vigastusteta ning ka eestpääsenud grupp õnnestus kinni püüda ning mahagi jätta. Peale viimast joogipunkti ~10 versta enne lõppu tuli varasemast ajast tuttav tõus otse mööda voore külge üles. Kui varasematel aastatel oli tunne, et sinnasamasse kustub eluküünal, sest ülessõitmine oli piinarikas ning ülekanneteks kõige kergemad, siis sel aastal panin sealt rahulikult keskmiste ülekannetega üles hoolimata sellest, et enne just rajal lulli lüüa ei saanud. Valgete numbritega konkurente jäi ümberringi järjest vähemaks, neid asendasid kollaste numbritega poolmaratoonarid. Jalga sirgeks lasta siiski ei saanud ning sai ikkagi korralikult talda antud kuni paar kaa-emmi enne lõppu peale viimast pikemat tõusu juhtus see, mida ammu oodatud- keskmine haamer. Õnneks pilti päris kotti ei pannud, kuid tempos tuli siiski veidi järeleandmisi teha. Suurt kohakaotust see enam ei tähendanud, kuid ega meeldiv ka just polnud. Tasapisi metsavahel nikerdades möödus kaasvõistleja, haakisin end talle hoolimata raskustest sappa, jõudsime koos lõpusirgele kus õnnestus hambad ristis tema tuulest välja lennata ning finišit teha. Kuigi koht sellest oluliselt paremaks ei muutunud, oli ikkagi veidike hea tunne. Kogusime oma autoseltskonna jälle kokku, supisabas ootama ei hakanud, loputasime end kaasasolnud veega ja käisime sööki toomas hoopis Rakke poes. Kohalik majandus jalgele aidatud, asusime koduteele. Tuleb järjekordselt tunnistada, et Rakke ei petnud ootusi ning tegu oli igati korraliku ürituse ning rajaga. Au poistele ja tüdrukutele, kes kõik selle võimalikuks tegid!

Piltide eest ütleme aitäh Proshop ja Mr A.

Temposõidust Teenusel

Samal ajal kui Marti koos kapteniga Tartus lahedalt rullitasid-ullitasid, näitasin mina üles erakordset vaprust ja hakkasin 8. augusti pühapäeva hommikul rattaga Velisemõisast Teenuse poole kerima. Maad on sinna oma 30 km, mis on paras, et end 18 km temposõiduks korralikult sisse sõita. Ka Teenusel ei hoidnud ilm end sugugi tagasi ning sooja oli tublisti üle 30 kraadi. Kohe kui olin end kirja pannud, võtsin istekoha esimese puu varjus ja ootasin oma starti. Teenuse temposõidust veel niipalju, et seal oli ratastele seatud kaks nõuet:
a) jooksud ei tohi olla üle 26´´;
b) ei tohi olla eraldistardi lenksu.
Seega, sisuliselt tähendas see temposõitu MTB ratastega. Enamus seltskonda oli ette võtnud ka väikese tuunimise ja alla pannud, kas 1,5 või 1,2 slikid ning suurel osal oli esindatud ka kõvakahvel. Minu enda päevinäinud merida on nüüdseks läbinud osalise uuenduskuuri ja ei jäänud oluliselt maha- nii slikid kui kõvakahvel on täiesti esindatud. Vahetult enne Teenuse sõitu sai taha pandud ka MNT kassett ja eest granny eemaldatud. See kõik oli küll tore, kuid ei kompenseeri ratta suurimat puudust- asjaolu, et ligi 7000 km veerenud shimano alivio säästujooksud on oma võiduka lõpuni jõudnud.

Stardipositsioon oli mul suhteliselt hea, minu taha jäi startima veel vaid kolm sõitjat. Teravust lisas aga see, et 2 minutilise vahega hakkas minu tagant tulema KoMo esisõitja Pruus ja viimasena tuli veel üks raskema jalaga sõitja, kes hõivasidki 18 km arvestuses vastavalt 1 ja 2 koha. Eesmärgiks sai võetud keskmine kiirus 36 km/h, mis jäi paraku napilt alistamata. Keskmiseks kujunes veidi üle 35 km/h. Temposõidust tean ma samapalju kui lehm lennuõnnetusest, seega pole mõtet siin analüüsida, kas midagi sai valesti või õigesti tehtud. Sõitsin nii nagu jõudsin, vahepeal lasin tempo kergelt alla ja üritasin kerida. Ainuke, mida tagantjärgi mõeldes oleks võinud teha, on see, et oleks pidanud lõputempot alustama veidi varem, nt 3 km enne finitot, sest jõudu jäi siiski sisse. Paar-kolm km enne lõppu tuli alla neelata mõru pill ja tagant tulija (õnneks ainuke) mööda lasta.
Hoolimata korralikust kohinast tagajooksus ja suuresti vabajooksu puudumisest, sai selle rattaga edukalt MTB temposõitu teha. Isegi nii edukalt, et suutsin koguarvestuses 6 ning oma vanuserühmas 3 aja välja sõita. Peale väikest lõõtsutamist hakkasin kohe jällegi kodu poole veerema, et sel päeval maal veel midagi korda saata.
Lõpetades märkasin, et jalad on mustasid plekke tihedalt täis. Kodus end ja ratast põhjalikumalt uurides, selgus, et kõik kohad on paksult pigiplekkidega kaetud. Erinevalt mudast on bituumen oluliselt ebameeldivam ning Teenuse kihutamist jäävad veel kaua meenutama määrdunud number, ratas ja riided. KoMo tegevuste kohta saab lugeda nende kodulehelt: www.komo.ee

TRuM 2010

Kaheksandal augustil toimus järjekordne klubi Tartu Maraton üritus, 4. Tartu Rulluisumaraton, millest võtsid osa Marti ja Raiko. Kuna Marti järjekordselt keeldus klaviatuuri krabamast, vahendab meile muljeid Raiko: Kui nüüd päris aus
olla, siis rulluiske polnud ma hoolimata ilusatest plaanidest alla saanud alates 2008. aasta maratonist- seega umbes/täpselt kaks aastat. Kuna ma ka enne seda polnud just eriline äss antud alal, võite isegi ette kujutada stardieelset mandražeerimist. Kuna reedel ja laupäeval sai aktiivselt osa võetud ka asutuse suvepäevadest, oli või(s)tlusvalmidus -200. Ka ilm ei halastanud, sest sooja oli kaugelt üle 30 Celsiuse kraadi. Sellest hoolimata saime Martiga, kes oli just tulnud sugulase pulmast, pühapäeva lõuna ajal kokku ning suundusime võistluskeskusse. Marti oma plaane keeldus avaldamast, see-eest mina käisin vekslid välja: eesmärk number üks on jõuda finišisse elusalt ning tervelt ja järgmine eesmärk teha seda ajalimiidi piires. Boonus oleks, kui poleks päris viimane lõpetaja. Panime numbrid ja kiibid külge ning proovisin ka üle pika-pika aja ära, mis tunne on rulluisutada. Avastasin, et kuidagi oma värisevatel jalgel püsin, kuid pidurdamisoskuse puudumine tegi üsna ärevaks. Sellest hoolimata õnnestus kukkumisi vältida. Varsti oligi aeg stardikoridori asuda, kus ka paar tuttavat nägu. Seejärel kõlas stardipauk ning traditsioonile Tartu Maratoni ürituste hümn. Algus teadupärast läheb ülesmäge ning hordid asusid must mööduma paremalt ja vasakult, vähem kui kilomeetri pärast tuiskas mööda ka Marti. Kuna grupisõidukogemus puudub, siis sõitsin üksiküritajana. Esimene kord Aovere tankla poole tõusudest üles sõita ei olnudki väga hull, kuid kole janu andis juba tunda. Mäest allasõit oli seevastu üsna jube- teatud kiirusel hakkasid uisud külgsuunas koledal kombel vingerdama. Iga kord oli tunne, et kohekohe maandun asfaldile. Etterutates võib öelda, et kärnapanemisi õnnestus imekombel vältida. Enne tanklat sõitis igaljuhul Marti mulle juba teistpidi vastu, ta arendas ikka üsna kenakest tempot grupis. Kuidagi kujunes jälle välja nii, et tõusudel püüdsin päris palju sõitjaid kinni, kes pärast laskumistel ja laugetel otstel jälle eest kadusid. Ju siis toorest jõudu oli mul neist rohkem. Igaljuhul oli väga hea jõuda joogipunkti, kus sel korral otsustasin vastupidiselt tavale seisma jääda, kuna vedelikupuudus kummitas juba üsna kõvasti. Kummutasin päris mitu topsi jooki sisse ja sõitsin edasi. Tõus tagasi Tartu poole oli küll veidi raske, kuid ei midagi väga hullu veel- üritasin motivatsiooni ülal hoida ja teisigi ergutada. Edasi läks valdavalt hullemaks, elus aitas püsida peamiselt kaasvõistlejate kannatuste nägemine ja nendest rääkimine. Teist korda Aoverre jõudes küsiti, kas soovin vett või jõujooki. "Vett, ja palju!" ning ulatati mulle liitrine piimakann, mis kergelt jahedat vett täis. Kallasin sellest tubli 2/3 lipsu taha, ülejäänu kraevahele ja sõitsin edasi. Vahi küla kanti oli kohalik rahvas pannud püsti omaalgatusliku kastmispunkti, kus soovijaid veega üle valati voolikust- kasutasin tänulikult antud võimaluse ära. Tuttavalt mundrikandjalt, kes muidu eskortis liidreid, kuulsin, et katkestajaid olevat issandast- temperatuuri arvestades pole vist ka eriline ime. Kuidagi veeretasin end finišisse ning kuigi aeg oli allapoole igasugust arvestust, tuleb jääda realistiks- põhieesmärgid said täidetud, kuid tulemuse parandamisel aitaks trennitegemine ilmselt päris oluliselt kaasa. Enda kannatused rajal korvas Marti väga korralik sõit- aeg 1:40 ja koht 360 kopikatega. Recept värk! Igaljuhul oli ta kõvasti puid ahju alla ajanud, järjest gruppe püüdnud ja niimoodi järjest ettepoole tõusnud. Laskumistel kasvas kiirus temagi jaoks kohati hirmsaks, lisaks oli ta pildi peaaegu taskusse sõitnud. Kuna seekord oli suppi ilmselt varuga tehtud, jagati seda soovijatele niisama ning võtsime kumbki kaks kausitäit maitsvat borši, lisaks veel kõvasti morssi. Edasi suundusime Aura terviseklubi mõnusid nautima, kus oli hea õues möllavat purgaad jälgida. Peale seda kuulutasime sportliku päeva lõppenuks.

Elva ja Elion Estonian Cup

ITAR-TASS edastab: vastupidiselt üldsuse ootustele oli Velonoidide esindus selgi aastal Elva EEC etapil kohal. Seda siis Marti näol, kelle sõnu edastab Raiko: Ilmselgelt talitas Marti rahvatarkuse järgi, mille kohaselt tark ei torma- järelikult ei maksa ka registreerumisega tegeleda enne kui kohapeal. Stardinumber seega uhke 1119 või nagu Marti ise väljendas: "saan korpulentsete naisterahvastega koos startida." Rada oli valdavalt sile kruusaralli, nagu Elvas juba tavaks saanud, kuid lõpupoole oli siiski olnud ka maastikusõiduelemente koos mõnede tõusupõksudega. Igaljuhul tegi ta kõvasti möödasõite ning sai lõpuks üsnagi korraliku 554. koha ajaga 3:08:23. Lisaks oli ta ka korraliku veremaitse sellest kimamisest suhu saanud.
Pildi eest aitäh, Proshop.

Piiride Nihutamine 2010

Nagu lubatud sai, oli Velonoidide esindus selgi aastal Pariisi 24 võistlusel kohal. Kahjuks küll tugevalt vähendatud koosseisus, kuna erinevatel mõjuvatel põhjustel puudusid Tarmo, Rasmus ning taustajõud Priit ja Erkki. Võistlustulle asusid seega Martin, Marti ja Raiko. Kuna Erik Veloclubbersist ei võtnud vastu meie ettepanekut Ühinenud Velokoondise asutamiseks, läksime tervema vastupanu teed ja otsustasime 12 tunni soolosõidu kasuks. Kahjuks Martil sel hooajal
trennitegemise ja võistlemisega üldiselt nirud lood ning enne võistlust kimbutas teda veel pikalt haigus. Sellest hoolimata otsustas ta end joonele ajada. Vaatame esmalt, mida on öelda Raikol: Kohale jõudsime üsna traditsiooniliselt soovitust väiksema ajavaruga, kuid ega sest miskit hullu küll ei juhtunud. Tervitused tervitatud, hakkasime asju sättima. Kuna majutus oli meil ühes kolme voodiga majakeses, ei olnud vajadust jamada ei telkide ega ka varjualuse ülespanekuga. Jätsime lihtsalt Marti ja Martini autode uksed lahti ja kasutasime neid baasina. Kel aega oli, sättis veel oma ratast, mina kaptenina kuulasin hetke, mida peakorraldaja Vahuril öelda on. Varsti oligi start. Peas oli mul valmis biznisplan, et sõidan kahe ringi kaupa ning siis puhkan hetke. Raja algus traditsiooniliselt suusaradadel. Juba seal vaatasin, et rehvirõhuga on midagi kahtlast lahti- iga oks, kivi jms asi tegi kummi all vastavalt kas "plinn" või "plönn." Selge, keegi kuri inimene on kohalikelt inimestelt (r)õhku varastanud ja selle minu rattakummidesse peitnud. Ka raputavatel heinamaadel polnud just kõige parem sõita, mistõttu jäin üsna varsti kogu sõitjaterivi kõige lõpust kontrollima. Mingil hetkel tuli tagant vana, kes juhuslikult oli sattunud sel ajal trenni tegem nendelsamadel radadel. Ta vedas mind siis võistlejaterivi sabale, mh ka Martile, järele. Martiga koos kulgesime üsna pikalt, maha jäi ta üsna ringi lõpu eel. Ring ise koosnes siis alguse põikest suusaradadele, mille hulgas ka üks üsna kiire ning järsk, kuid üsna ohutu laskumine, mõned tõusupõksud. Seejärel mööda raputavat heinamaad korraks võistluskeskusest mööda, edasi jälle heinakad, metsateed, sekka veidi kruusa, jälle metsa, lõppu jälle suusaradasid. Huvitav, nõudlik, mitmekülgne. Üks laskumine oli küll selline, kus ma iga kord palvetasin- nimelt vasakul servas kitsas "ideaal"trajektoor, mis tähendas korralikke hüpekaid, misjärel tuli lompide vahelt mööda laveerimiseks kohe õigel hetkel pidurid üles leida. Samuti oli lõpulaskumise osa veidi ümber tehtud, nimelt asendatud ühe lühikese järsu allatulekuga, peale mida väikse viraažid. Kah huvitav lahendus. Peale ringi ametlikku kirjasaamist keerasin boksipeatusse, kus ehmatusega avastasin, et rõhku oli lausa 3,5 baari Racing Ralphides. Marti küttis joonelt edasi. Tagastasin kohemaid esimese hooga 1,3 üleliigset baari kohalikele, paar tilka õli ketile, joogivarude täiendamine ja uuesti peale. Olin uuesti langenud viimaseks, kuid tegu niiii lühikese sõiduga ka polnud, et oleks pidanud sellepärast muretsema. Tasapisi jõudsin kaasvõistlejatele järele ka, mõnega sõitsime kooski mõnda aega. Marti sain kätte enne järjekordse tiiru läbimist ning jätsin ta jälle omas tempos kulgema. Kaks tiiru tegin veel kohe otsa, kuna tundsin end tugevalt. Ehk siis neli ringi läbitud kahe esimese vahetusega. Siis tundsin küll hetkeks, et üsna raske juba on. Ilm ka ei halastanud, päike lajatas üsna hästi algul. Seda vähemalt mul õnneks vaid sõidu algusosas, mingil hetkel tuli ka tuulekest, mis mõnusalt jahutas. Segasin pudelitesse uued umbsegud valmis, lasin rehvides rõhku veel väiksemaks, jälle õli ketile. Sõin ka mõned viinerid ja istusin rahulikult. Siis oligi esimene ikaldumise koht- nimelt uuesti sõitma hakates tundsin, kuidas kõhus loksub viineri-koola-Värska supp, mis hoolimata korralikust vedelikupuudusest ei tahtnud hästi imenduda. Sõitsin siis algul punnitava kõhu ja mitte just väga tugeva tundega. Õnneks hakkasid heitgaasid varsti väljuma ja olemine läks jälle heaks. Kusagil metsavahel oli rajal iseteeninduslik joogipunkt ka, kust sai mageveega pudeleid täita. Seda võimalust kasutasin praktiliselt igal ringil, kuna sõidu algul kulus vedelikku meeeeletult, kusagil liiter ringi (ehk ~45 minuti) kohta. Sõitsin siis oma järjekordsed kaks ringi ära, vahepeal kaasvõi(s)tlejatega muljetades, vahepeal üksinda. Kiiremad üritasin ilusasti mööda lasta, pea kõik tänasid ka raja eest. Väga meeldiv igaljuhul. Korraks sõitsime ka Martiniga koos, kuid mitte väga pikalt, varsti kadus ta oma teed. Kuus ringi läbitud, boksipeatus, tunne veel üsna tugev. Veidi kummaline tundus see, et Marti kiiver vedeles maas, kuid teda ennast ega ka tema ratast ei paistnud kusagilt. Oletasin (nagu hiljem selgus, õigesti), et ta on maha tulnud. Lisaks polnud ka Martinit üsna tükk aega näha lnud. Mis seal's ikka, jälle sadulasse. Järgmise kahe ringi lõpuks (kokku siis kaheksa sõidetud) oli selg juba üsna kange kõigist neist raputavatest lõikudest. Siis nägin ka Martit, kes oli vahepeal tõesti maha tulnud ning jõudnud üsna pikalt puhata. Lisaks oli baasis ka Martin, kes veidi vist üle pingutanud. Vaatasime, et ega temast enam elulooma ei saa, kuid siis ajas ta end püsti ja pani svingaaliga minema. Ega mulgi suurt muud üle jäänud. Ka Marti ajas end uuesti sadulasse. Kui selg piinas, mõtlesin Saku 100-le, kus ma vist üks üsna väheseid, kel selg vastu pidas. Siiski said need kaks ringi läbitud, kuid huvitaval kombel sõitjad väga palju ei kohanud enam. Kümme ringi läbitud. Boksipeatus, seekord veidi pikem jälle. Kuna aega oli veel üle kahe tunni, mõtlesin, et kolme ringi enam niikuinii sõita ei jõua ja kahe puhul on aega. Eelviimane ring oli ka üsna raske, kestis pea tund aega. Suundusin jälle boksi, kus selgus, et Martin ja Marti selleks korraks sõitmise lõpetanud. Ma puhkasin ja pidasin mõttes endaga aru, kuid otsustasin siiski uuesti peale minna kui selgus, et tund ja 20 minutit veel aega. Kusjuures suusaradadel sõites mõtlesin veel, et tulen laagri juurde saabudes ikkagi maha. Samas sinna jõudes olid need mõtted peast pühitud. Tuledest otsustasin loobuda. See oli enamvähem õige otsus, kuigi kurikuulus buldooseri laskumine (seesama, kus ratas päris korralikult õhku paiskus) võttis poolhämaras veidi värisema. Ühes kuusikualuses lõigus oli juba päris pime, seal tuli mälu järgi sõita. Finišisse jõudsin umbes 25 minutise ajavaruga, kontos 12 läbitud ringi ehk ligikaudu 168 kilomeetrit. Sauna poole suundudes kuulsin, et olin saavutanud 15 võistleja konkurentsis elu parima koha- kuuenda! See tõstis tuju päris kõrgele. Martin oli järjekordselt poodiumil, seekord kolmandal astmel. Ka Marti läbis tubli seitse ringi, mille eest laekus tema EMS kontole 500.- lisapunkti. Polee paha! Peale enese puhastamisprotseduure liitusin ülejäänud mannschaftiga õhtusöögiks ja tšillimiseks. Korraks sai ka veel stardiala üle vaadatud, siis pugesin põhku. Hommikul enam pikka pidu ei olnud, panime asjad kokku, istusime, arutasime maailmaasju ning uuesti võistluskeskusse. Peale autasustamist asusime kodu poole teele. Ning ehkki meil kõigil oli kahju ülejäänud meeskonna puudumisest, jäin vähemalt mina üritusega väga rahule. Eks siis järgmisel aastal teeme Martini soovituse järgi- nõrgima lüli saadame soolot sõitma, et siis ülejäänud mehed meeskondlikus arvestuses paugutaks :) Aga aeg annab arutust ning mul peas liiguvad vaikselt mõistusevastased mõttealged soolode 24h arvestuses end proovile panna. Õnneks sinna veel paaaaljuuu aega.

Tour de Rõuge 2010

Selleaastasel Eesti suurimal (st ainukesel) maastikuratta mitmepäevasõidul Rõuge Tuuril oli teiskordselt esindatud ka Velonoid. Vaatame, mida on öelda Raikol: Reedel oli hommikust saadik päris korralik ärevus sees, mis andis end juba pakkimise ajal tunda. Kuna "sünoptikuid" ma enam ammu ei usalda, võtsin kaasa kogu mõeldava rattariiete arsenali, mis lõppkokkuvõttes osutus 90% ulatuses üleliigseks. Järgmiseks jõudsime Väinciga siis Rõugesse, kus mina suundusin Rõuge Suurjärve külalistemajja, ratturite pea ametlikku ööbimispaika. Seadsin end sisse, vaatasin näod üle ning proloogi starti. Proloogist endast midagi head meenutada pole, mis teha, ma ikka tõeline soperdis vähe tehnilisemal rajal. Eriti andis see tunda järvedeäärsel porrisinglitel (kes teab, see teab). Kui paremate ajad olid 19+ minutit, siis mul 32 minutit.. Ka paar segapaari, näiteks Laura und Pait, möödusid minust. Mis seal's ikka, veidikeseks oma ajutisest kodust läbi, riided nöörile, ihu puhtaks ning korraks kotile puhkama. Varsti siis uuesti esimese etapi starti, kus võtsin koha sisse päris stardikoridori lõpus koos ErikR-i ja teistega. Lasin kiiremad oma teed ning võtsin kulgemistempo sisse. Päris ankrumees siiski polnud, mõned jäid tahapoole ka. Esimesel pikemal tõusul jõudsin suuremale pundile järele. Algus väga hull ei tundunud, Bosse singleid oli ka täitsa piisavalt. ~15 kiltsa enne lõppu püüdsin kinni järjekordsel kruusakal Porterracing Heleda meespaari, kellega koos mõnda aega koos kulgesime. Kui asi singliteks jälle kiskus, lasin nad mööda ning silmist nad kadusidki. Mingil hetkel metsavahelisel lõigul vast nii 10 kilomeetrit enne lõppu sain veel krambid ka, mis vahelduva eduga lõpuni piinasid. Lõppu siis veel alustuseks jõeäärset porri, siis laibamõnitusi tõusude näol ning loomulikult proloogist tuttav klassika- Rõuge järvedeäärne porr. Ööbikuoru tõusust kerisin veel üles ning tegin uhkelt finišit- kasu sellest kahjuks siiski suuremat polnud. Sõin supi ära ja kiirelt tare juurde. Jääkülma dušina (sõna otseses mõttes) tabas fakt, et soe vesi oli tilgatumaks otsas. Pesin end karastava veega siiski puhtaks, polnudki väga hull. Selgus, et lisaks korralikule õhtusöögile pakutakse ka väga mugavalt riidepesuvõimalust (st perenaine viskas kõigi soovijate riided pesumasinasse), mille kohe varmalt ära kasutasin. Ülejäänud õhtu möödus õues seltskonnas juteldes ning saunatades. Magama küll sai suhteliselt hilja, kuid sellest hoolimata oli uinumisega raskusi- mine tea, kas süüdi oli palju uusi muljeid, kõva pingutus, võõras koht või kõik see kokku. Unetunnid igaljuhul olid suhteliselt episoodilised. Huvitaval kombel hommikul mingit meeletut väsimust ei tundnudki, samas polnud ka erilist võitlusvalmidust. Peale hommikust putru ning järgnevat leiva luusselaskmist oli tunne juba mõnevõrra parem. Start ja minekut. Raja algus sama, mis reedeselgi etapil. Sain teistehulgas Jõelähtme Singli Jansast ning Flashist mööda, otsustasin veidi rahulikumalt võtta, nägin enda eessõitjat, vee-kivitakistus, uuesti sadulasse, kärrrrrr! Avastasin, et 16 kiltsa peale starti oli raamikõrv keset metsa ära murdunud. Selge, ratta selga istuda ei saa ka selleks, et allamäge sõita.. Vällakas ja Munamäe nurgad jäid seega mul sel korral alistamata. Vandusin mõttes ning koos eessõitjaga sai välja mõeldud, et targem on ilmselt edasi liikuda esimesse toitlustuspunkti. Taganttulijad muudkui möödusid, küsisid, mis viga. Tsainikule andsin ka oma allesjäänud geeli, loodetavasti oli sellest abi. Varsti möödus ka viimane rajalolija ning läks üsna üksildaseks see lonkimine. Vandesõnad mõttes asendusid roppustega, sest sääski ja kärbseid oli rajal endiselt meeeeeeletult ning tp-d ei paistnud kusagil. Muudkui ühest tõusust üles ja laskumisest alla, aegajalt käikarit kodarate vahelt välja kiskudes. Mingil hetkel hakkas pihta karm ajutöö, kuidas ratas siiski sõidukorda saada õigeks ajaks, et pühapäeval jälle rajale saaks. Peale tunniajast jalutamist jõudsin söögi-joogipunkti, kust Ivo alias Holdeni vend mind finišisse sõidutas. Teel uuris ta juba välja Võru Maraton spordi lahtiolekuajad ning Merida TFS raamikõrvade laoseisu. Kuna mõlemad olid positiivsed, tekkis lootus, et ehk õnnestub pühapäeval tõesti peale saada. Jätsin oma õnnetu velo finišisse paremaid aegu ootama ning kablutasin ise ööbimispaika pesema ja kasima. Selleks ajaks, kui esimene ots alles lõpetas, oli mul ratas pestud, ise puhas (sooja vee all!) ning täis kõhuga. Väinci abiga sain Maraton sporti, ajasin äriasjad joonde ning hea kaasratturi abiga õnnestus ka tagasi Rõugesse saada. Õhtu möödus nagu ikka- juteldes ning saunatades. Magama sain küll varem, kuid unega oli nagu esimesel ööselgi- nigelalt. Hommikul helistas Martin ja teatas, et toob mulle mu kraami ära ja proovib ise koos ässadega kell 12 rajale pääseda. Etterutates võib öelda, et see tal siiski õnneks ei läinud. Piisavalt palju enne starti sain ka oma töökorras ratta kätte Väino käest ja panin külge partisani numbri, kuna tuuri arvestuses ma laupäevase katkestamise tõttu enam ei osalenud. Martiniga ajasime mõne sõna juttu stardikoridoris ja oligi minek. Algus oli märgatavalt kiirem kruusateede tõttu. Üsna varsti avastasin end Jansa ja Flashiga koos sõitmast ning varsti liitus meiega ka klubitu Raul. Koos jõudsime esimesse TP-sse, mis asus Läti Mäe (see vist pole küll päris ametlik nimetus) jalamil. Väikse vahemärkusena võib öelda, et piiriäärne Paganamaa on ikka neetult ilus ning sealsete järvede ääres olid väga mõnusad ja sõidetavad singlid. Kuni Läti- Eesti piirini sõitsime siis vahelduva eduga neljakesi koos, kuid piirikraavi ületusel jäid Jansa ja Flash maha, selle asemel jõudsime hoopis Porterracing Heledatele järele. Neljase rakendina "kulgesime" (loe: rallisime) päris pikalt koos, kuni tuntud fantoomklubi mehed otsustasid maha jääda. Vahepeal kruusal tõmbasime Rauliga kordamööda, niiet tempo oli üsna korralik. Lõpus oli veel laibamõnitamisi põllupealsete tõusude jmt näol, kuid üldiselt oli rada täiesti sõidetav. Meeldiv oli ka see, et paaris kohas olid kohalikud head inimesed omaalgatuslikult püsti pannud joogipunktid, kus pakuti vett, morssi ja ühes kohas ka häid kuivikuid. Südame alt võttis kohe soojaks. Viimases mitteametlikus joogipunktis nägime ka üht skalpi korraks. Ärgitasin, et hakkame püüdma, kuid viimastel kilomeetritel jäin ise hoopis skalbist ilma. Samas hoidsin tempo ikkagi üleval ning selgus, et mitte sugugi asjata- nimelt tuli järjest võistlejaid üsna napilt hiljem. Nii ma siis lõpetasin väsinuna, kuid rõõmsana. Käisin veel korraks ööbimiskohast läbi, pesin end järjekordselt karastava veega ning varsti kodupoole. Ütleme nii, et lõppkokkuvõttes väga lahe üritus ja mõnus rahvas.
Lõpetuseks (kui kedagi huvitab) ka veidi elust-olust Rõuges. Elukohaks oli mul selle aja jooksul Rõuge Suurjärve külalistemaja, kus kirjade järgi oli meid 35 hinge. Valdavalt oli tegu kaheinimese tubadega, kuid mõned pered ööbisid ka kolmeste tubades. Igas toas oli olemas dušš ja WC. Seltskond oli sõbralik ja üsna esinduslik- Erki ja Sigvard Kukk (ehk Kana nagu teda tuntakse), Lasse Nõlvik, Tarmo Neemela, lisaks veel hulk veloclubbers ja Hawaii Expressi mehi jne jnt. Laupäeva õhtul käis saunas ka näiteks Raul Olle, kes meespaaride arvestuses päris hästi sõitis. (Kahjuks ta pühapäeval oli koos paarilisega kusagil eksinud, lõiganud ning nii nad diskfalitseeritigi.) Hommiku- ja õhtusöögid toimusid organiseeritult ning ühiselt suures saalis. Mõlemal õhtul sai lasta ka oma riided ära pesta, mis tähendas, et kogu aeg sai meeskonna särgiga sõita. Pesunöör hoovil nägi välja nagu klubiriietuse väljanäitus. Minu tuba oli teisel korrusel ning koridori otsas oli väike rõdu, kust avanes viimasepeal vaade Kaussjärvele ning Rõuge alevikule. Saun oli sealsamas hoovipeal ning oli mõlemal õhtul ikka päris korralikult soojaks köetud. Ses mõttes oli ka majutusega väga hästi, ehk tasub teinegi kord mõelda sellele variandile.

Martin: minu selleaastane rõugetuuritamine piirdus lõpuks siiski vaid pühapäevase 72 km sõiduga, millele eelnes ja järgnes tohutu logistika, et kõik asjad ikka klappima saada. Sõit tõotas tulla kiire ja seda ta oligi. Alguses oli enesetunne ülihea ja üllatavalt võimsalt sai põhigrupist end lahti tõmmatud. Kuskil enne riigipiiri ületamist avastasin, et osa rõhku on tagumisest Racing Ralf-st kadunud ja ratas käitub kurvides väga veidralt ning kruusakatel ratta edasitõmbamine on suhteliselt raske. Kõik lootused said pandud Läti mäe jalamil oleva esimese TP-le, kus selgus, et neil pumpa pole :( Kaasvõistleja laenas mulle oma seljakotist mingi mänguasja, millega sai mõned minutid pusitud, kuid minu hinnangul see oluliselt rõhku juurde küll ei tekitanud. Läti kuulus mägi jäi ka vallutamata, sest juba esimesel osal tegi ratas tühipöörde ja korra tasakaalu kaotanuna seal enam ratta selga ei ole võimalik saada. Lisaks tühjale kummile hakkas raja keskosas mind ka nälg kimbutama, sest ma polnud ka korralikku hommikuputru saanud ja käes oli juba lõuna. Mingite varudega suutsin langevas tempos end siiski sõitmises hoida ning teises TP-s, 18 km enne lõppu, sain ka kauaoodatud pumba. Rõhku oli taha jäänud tore 1,3 atm, mis on raja kruusaprofiili ja minusuguse kaalukategooriat arvestades piinlikult vähe. Teises TP sai ka mehiselt söödud ja mehiselt seltskonda mööda lastud, aga see ei olnudki enam oluline, sest ametlikus tuuriarvestuses ma nii ehk naa ei osalenud. Rosinate, küpsiste, pähklite jm kraami imendumine võttis umbes-täpselt 15 min ja siis tuli jõud tagasi. Lõpukilomeetrid lendasin hoogsalt ja kedagi rohkem mööda ei lasknud.
Õiget tuuritunnet sisse siiski ei tekkinud, sest närviline kõrvalthüpe ühte sõitu ei ole siiski see. Seetõttu tuleb järgmine aasta ikka korralikult tuurile pühenduda, mh ööbida ning mõnuleda kohapeal.

Otepää Rattamaraton

19. juunil peeti Otepääl grupisõidu võistlus maastikuratastel. Velonoididest oli seekord kohal
Raiko: Kolleeg Väinoga (ehk Väinciga) jõudsime juba suhteliselt varakult suusastaadioni parklasse, seega jäi aega rahulikult tegutseda ning enne starti ka raja algusega tutvuda. Kui Aegviidus oli mu stardinumber uhke 666, siis seekord läks veelgi õnnetoovamalt- stardinumbriks 777. Enda kohta tavatult vara ronisin koridori ning varsti kõlaski stardipauk. Ei langenud ka niipalju tahapoole kui tavaliselt ning algaski hirmus andmine. Armu ei antud, vange ei võetud ning asfaldil tegid Racing Ralphid kurjemat häält kui kümme hävituslennukit. Kui eelmisel aastal segasid kaarte vihm ning muda, siis sel aastal toimus 999 promilli kuivades oludes, mistõttu tempo nii kiire oligi. Kruusa peale maha keerates tundsingi, et olen end veidi kinni ära sõitnud, kuid õnneks sattusin suuremat sorti pundi lõppu. Eespool paistis ka kange konkurent Sille, kellega tihtipeale varemgi pusitud. Päris pikalt paistiski ta mõnikümmend meetrit eespool, vahepeal küll kusagile kurvi taha kadudes. Viis kilomeetrit kahe sildi vahel ei tundunud seekord eriline näitaja, kuigi peab tunnistama, et ka mitte niiväga kergeid momente esines. Laskumisest, mis eelmisel aastal mu sõidu lõpetas, sain seekord ilusti mööda. Pundi pea tuli ka vaikselt selg ees vastu ning vahefinišis kaotasin Sillele ehk 10 sentimeetriga. Kimasin juba eestki ära veidi kui juhtus vist paratamatu- laskumine lahtisele liivale, lõin veidi põdema vist mõttes, pidurdasin veidi liiga palju, raskus ees liiga palju ning üle lenksu ma lendasingi. Maandumine klassikaline- kõhuli, käed-jalad laiali, näoga liivas. Õnneks oli liiv tõesti pehme, niiet pääsesin väikeste kriimude ning ehmatusega. Kahjuks möödus seesama rong, millest olin just mööda pongestanud, uuesti. Mõni veel tunnustas ilusa kukkumise eest, kuid suuremat lohutust see ei pakkunud. Hakkasin siis, veri ninast väljas, neid uuesti jälitama. Mingi punt üritas end ka minu tuulde imeda, kuid sel ma juhtuda ei lasknud ning kiirendasin eest ära. Nii ta siis lõpuni käiski- püüdsin pudenejaid, mõni läks minust mööda, nagu ikka. Lõpus veel pingutus niiet süda paha, et mitte enda skalbist ilma jääda ja läbi ta oligi. Esialgsetes tulemustes oli hoopis nii, et number 777 ja koht 555! Kohanumber muidugi suurenes.. Tsiviilriided selga, hea hernesupp sisse, muljetamised kaasvõistlejatega ja koju. Õhtul pakkus Väinc veel sauna ka, peale mida oli tunne juba hoopis hea. Seega kordaläinud võistlus ja päev.
Piltide eest tänu proshop.ee ja http://picasaweb.google.com/106107353397220517045/4OtepaaRattamaraton10

Saku 100 …ja seened!

Nii ongi, et aasta üks raskeim rattamaraton selleks puhuks jällegi tehtud ja põhjust seda 100 ja seentega tähistada oleks küll. Aga jäägu need seened ehk siiski mõneks teiseks korraks, loeme parem Martini muljeid: Selle aasta Saku tundus minu jaoks oluliselt kergem kui möödunud aastal. Ajalises võrdluses sai käesoleval aastal oma tulemust parandatud u 53 minutiga. Kokku kulus viie ringi läbimiseks 5 tundi ja 45 minutit, mis andis üldarvestuses 16 koha. Eks aja parandamises on oma osa nii kogemustel kui ka paremal vormil ning tehnikal kokku. Sellist shokki ja susserdamist nagu eelmine aasta ei olnud. Enamus tehnilisi elemente sai korralikult ratta seljas läbitud ja seda hoolimata märjast ja libedast rajast. Esimesed ringid sattusin lausa nii hoogu, et tõenäoliselt sõitsin kuskil esikümne piiril. Saku rada on äärmiselt salakaval, millele sain kinnitus ka nüüd. Esimene kergemat sorti maokas sai tehtud teise ringi alguses ühe sillakese ületamisel, kus esiratas millegi pärast enam lauaga kontakti ei hoidnud. Õnneks piirdus see üritus väikese ehmatuse ja maandumisega kraavi vastaskalda nõgestes. Teise tõsisemat sorti ehmatuse osaks sain kolmandal ringil, kus täiesti lubamatus kohas sai korralik maokas pandud. Olgu see siinkohal õppetunniks, et sissesõidetud teerajalt ei tohi kõrvale kalduda, sest rohurinde all ei pruugi enam pinnast olla. Õnneks jäi tehnika terveks ja kohustusliku vandumise järel sai sõit jälle jätkuda. Head lendu jagus kuni kolmanda ringi lõpuni, mil stardialas nägin meie kaptenit. Kapteni räsitud olek ja verine põlv ei jätnud kahtlust, et ka tema on maoka pannud. Kuna füüsiline vorm ei jõua soovunelmatele järgi, siis kujunes neljas ring pudelikaelaks, millest läbi pugemine oli seekord raske, kuid mitte ületatav. Neljanda ringi raskustes saab kindlasti süüdistada ka puudulikku söömist, sest selle ringi lõpus oli ainult üks soov- süüa! Viimane ring, nagu alati, on emotsionaalselt väga üllas ja positiivne. Teadmine, et seda rada ma täna enam sõitma ei pea, annab korraliku tuule tiibadesse. Viimase ringi jooksul nägin ma ainult ühte kaaskannatajat (Porter Racing), kes mind 3-4 km enne lõppu viisakalt mööda lasi. Mulle üllatuslikult aga tuli 2 km enne lõppu uuesti talle teed pakkuda, sest erilist jõudu lõpuspurti teha ei olnud. Kokkuvõttes võib raske ning ülinõudliku rajaga rahule jääda, korraldus oli tasemel ning seltskond super.
Raiko: Laupäeva- ehk võistlushommik algas ilma tõttu üsna ärevate nootidega, kuna sadas hoovihma, puhus üsna vali tuul ning temperatuur polnud ka just liialt kõrge. Õnneks sai õige valik tehtud, lühikese riietuse ning käistega peale mindud ja peagi hakkas ilm paranemise märke näitama. Lasin end Martinil provotseerida ja ronisin stardikoridoris veidi liiga ette, seepärast pidin peale starti endast hakkama ronge mööda laskma. Veelgi tahapoole langesin kohe esimesel Raba singlil paar kilomeetrit peale lähet, kui vihmamärjal juurikal kohe korralikult külje maha panin. Vandusin mõttes (valjusti ei sobinuks, ümberringi oli ka daame), ajasin end püsti ning avastasin, et lenks vaatas ilusasti paarkümmend kraadi rohkem vasakule kui oleks pidanud. Üritasin nii- ja teistpidi kangutada õgvemaks, kuid tulutult. Korraks veel mõtlesin, et mis nüüd, kuid sellest tolku polnud, lasin sadulat veidi madalamaks ja kütsin edasi. Õnneks oligi rada vastupäeva, seega polnud väga hullu. Mingil hetkel avastasin end kahe tütarlapsega koos rahulikult tiksumast. Varsti puges hinge kahtluseuss ja küsisin, mitu ringi tüdrukud sõita kavatsevad. "Kolm", kõlas vastus, mis mind mõttes jälle vanduma pani- nendega koos sõites ei jõua ju viit ringi läbitud! Lisasin veidi tempot ning õnneks jõudsin varsti väiksele grupile järele, kellega koos sõitsin esimese ringi lõpuni. Vahefinišis korraldajad aitasid lenksu otsemaks keerata, kiirelt veidi jõujooki, uus geel taskusse ja minekut. Teisel ringil õnnestus kohe päris algul saada korralik oks tagajooksu, peale mida hakkas kett kassetil üsna valimatult loopima erinevate hammakate vahel. Varsti kütsid minust juba ringiga mööda ka liidrid. Nende kihutamist oli päris hull vaadata. Mitmed-setmed kukkumised ja koperdamised hiljem jõudsin taaskord ringi lõpuni. Veelkord veidi lenksu sättimist, aidati ka tagakäikarit veidi regullida ning jälle peale. Just täpselt enne mind lendas peale Martin, kes oli juba kolmanda ringi lõpetanud. Ta veel jõudis öelda, et oli mõned kärnad ka pannud ja kadus juba. Sõidu keskmises faasis tehnika veel veidi marineeris, kuid varsti hakkas korralikult käituma ning pidas sõidu lõpuni ilusasti vastu. Kuigi väsimus hakkas tunda andma, õnnestusid mõned tehnilised kohad hoopis paremini kui varem. Tiiru lõpus tegin tiba pikema peatuse kui varem, kuulasin, kuidas mõnedki lõpetasid peamiselt valusa selja tõttu sõidu ning jälle edasi. Rahvast küll jäi järjest vähemaks ning vähemaks rajal, kuid ikkagi paistis neid. Sõiduajast polnud õnneks õrnematki aimu, seega ärevus ei seganud, nautisin lihtsalt rada ja sõitu. TP-sse jõudes selgus, et kella kuueni lastakse veel viimasele ringile (tegelikult pidi sel ajal juba finiš kinni pandama) ning sinna aega veel 20 minutit. Minejaid peale minu veel kaks, sõin rahulikult, kuid ikka jõudsin enne neid startida. Üks neist püüdis mind veel kinni, sõitsime mõnda aega koos, kuid siis läks ta oma teed. Ületasin veel paaris kohas end, kuigi pea oli juba täitsa tuhm- nimelt ei adunud enam mingil hetkel üldse ära, mis singlid juba ära olnud ja missugused veel tulemas. Lõpuni jõudsin sellest hoolimata küll väsinunda, kuid väga rahulolevana. Äärmiselt lahe sõit, rada, üritus ning kaasvõi(s)tlejad, hoopis teine tunne kui peale Rattarallit. Järgmisel aastal tahan kindlasti jälle.
Tulemused: 16. Martin 5:45:32 (5 ringi) ning 40. Raiko 7:58:58 (5 ringi). Martin seega sõitis järjekordselt väga korraliku tulemuse. Kohtumiseni Pariisis!
Piltide eest tänu Urmasele.

SEB 29. Tartu Rattaralli

Pühapäev 30.mai 2010
Tähtis päev, kui toimus rattasõprade suur pidupäev. Seda ka Velonoidide tiimile. Sedapuhku oli Tartupoolne tiim jagunenud kaheks. Virgem ja enesekindlam meist oli meie Kapten, kes alustas oma katsumusterohket päeva juba kella 10 paiku hommikul startides 133 km pikkusele sõidule. Ülejäänud (Ramsa, Juss ja Tarts) kelle vorm just sel hooajal kõige parem ei ole, veeresid stardijoonele alles kella 12, et alustada 71 km läbimist. Tänavune hooaeg on alanud kuidagi visalt. Kindlasti on selle üheks põhjuseks pikaleveninud talv ja osaliselt motivatsioonil ning võimalustel. Talvel sai küll spinningutrenne harrastatud, aga välistreeninguid on olnud suht kasinalt. Päev enne tähtsat päeva võtsime koos Ramsaga osa lasteüritustest (Tillu ja Mini ralli). Tillu sõidu puhul oli tegemist laste kõrval jooksmisega, aga mini rallil 10,5 km sõitsime koos Sandriga (Tartsi poeg) raja ikka läbi ka.

Edasi muljed / meenutusi 71 km läbijatelt.
TARTS: Niisiis pühapäeva hommik oli paljulubav ja energiat ning tahtejõudu täis. Kella 11 paiku siirdusin Ramsa juurde, et üheskoos linna poole sõita. Enne veel, kui starti jõudsime läksime ka Jussi juurest läbi, et siis kõik üheskoos stardijoonele asuda.
Ilm oli ilus soe, aga tuuline (jahe). Leida sõidu jaoks sobiv riietus oli suht raske. Aga eks selle otsuse tegi igaüks ise, kas pikk ja mitmekihiline või päris lühike. Kes kuipalju külma / soojakartlik on.
Stardikoridori jõudsime 10 minutit enne kui tulistama hakati. Meeleolu oli ülev nagu alati selliste suursündmuste puhul. Stardipositsioon oli meil kõigil hea. Olime esimeses stardigrupis. Selle tagas meile möödunud aasta hea sooritus. Stardikoridoris otsustasime: et linnas sõidab igaüks nii nagu suudab / tahab, aga Aardla viaduktist alates võtame pundi kokku ja kulgeme omas rütmis edasi. Enne veel kui stardipauk kõlas mainis Juss, et kusagil Tatraorust Otepää poole keerates ootab meid külm õlu mida pakub Harri.

Ja siis see algaski tuttava meloodia saatel.

Alustasin sõitu omas rütmis. Enesetunne oli hea ja jõudu tundus olevat. Riia mäest üles suunaga Pangodi poole. Silmanurgast ikka piiludes, et kas tiimikaaslased mitte mööda ei sõida. Jõudes viaduktini hakkasin kaaslasi otsima. Rahvast oli nii palju et mitte ei näinud, kas on nad minust möödunud või olen mina neist ees. Kuna tuul oli vastu, siis tekkisid pikad grupid. Sedasi grupist gruppi liikudes ma finiši poole pürgisingi. Uhti kandis tõmbasin paremasse serva (grupid liikusid telgjoonest vasakule poole), et tempot tagasi tõmmata ja oma tiimikaaslasi järgi oodata. Nii ma seal kulgesin kuni Tatraoruni hinges ikka küsimus, et kas ma olen neist maas või ees. Vuhisesin Tatraorust alla ja võtsin suuna Otepää poole. Kui nägin tuttavaid (Harri ja Viivi) tee ääres pasunatega sõitjaid ergutamas. Võtsin hoo maha ja kohe pakuti mulle küülma õllet ja hapukurki (mmmm see oli hea). Küsisin, et kas poisid on juba mitteametliku "TP" läbinud selgus, et ei ole. Ootasin pisut ja plaanisin end taas minekule, kui nägin tiimikaaslasi (Ramsa ja Juss). Ka nemad said õllet ja kurki. Peale mida hakkasime üheskoos edasi liikuma. Mingil hetkel avastasin, et olen nad taas kaotanud ja siis jälle peale mõne kilomeetri läbimist olime üheskoos. Sedasi see sõit edasi kulgeski. Pangodi TP läbisime peatuseta, kuna energiat ja jõudu paistis olevat.


Ka Elvas ei teinud me (Juss ja Tarts) peatust. Elvast Tartu poole oli pärituul ja ka sel lõigul olime me kõik koos vahest mina ees ja siis jälle tagapool oma tiimikaaslasi. Sedasi liikudes kuni Tartuni. Siis ... siis avastasin, et olin enda võimeid valesti hinnanud. Lõunakeskuse TP tegin peatuse, et end tankida, kuna jõud hakkas raugema. Krahmates peoga rosinaid ja paar rosinakukklit pikenes vahemaa tiimikaaslastega. Seega kuni finišini kulgesin omas rõtmis. Jõudnuna taaskord Aardla viaduktini puhus vastutuul ja tunne oli selline, et ei jõuagi finišisse. Ammutasin jõudu kaasavõetud energiageelist. Finišini oli siis pisut vähem kui kümme kilomeetrit. Vahetult enne pööret Ringtee tänavale avastasin, et üks tuttavas kostüümis tegelane möödus minust. Selleks oli ei keegi muu kui meie Kapten. Hing ei andnud rahu ja ma võtsin kokku oma viimase jõuvaru ning kimasin talle järele. Järele jõudes vahetasime paar sõna ja siis...... ei tea mis, aga tundus, et ta leidis endast peale 130 km läbimist kiirema käigu ja nii ta mu silmist vaikselt kaduski. Mis mul üle jäi kui vaikselt taaskord omas rütmis finiši poole kulgeda. Ja sinna ka jõudsin ajaga 2:32:17.
Finišis saime kõik taas kokku, muljetasime mõned sõnad ja siis sööma, sest peale sellist pingutust peab ju kuidagi kulutatud energia tagasi saama. Kui see sõit nüüd kokku võtta, siis ega pettuma ei pidanud.
Raiko: Seekordne Ralli algas järjekordselt räige režiimirikkumise ning sellega seoses kerge peavaluga. Stardikoridori jõudsin nii viimasel hetkel, et aedade vahele enam ei mahtunudki, pidin koos mõne kaassõitjaga külje pealt alustama. Õnneks olid tagumise koridori sõitjad mõistlikud ning lubasid meid vahele. Kuna ma eriti osav ei ole positsiooni välja võitlema, loovutasin hulgaliselt kohti- see võis ka tulemuse suhtes rolli mängida. Linnast välja jõudes avastasin end siis päris korralikust pelotonist- pakun, et meid võis seal grupis 100+ sõitjat vähemalt olla. Tatraorust Oteka poole keerates nägin ka vanemaid, kuid pundis sõites polnud aega neile lehvitada ja hõigata. Kilomeeter hiljem sai siis ka paratamatu läbi elatud- nimelt kukkumine. Minu ees sõitvad tüübid panid küljed kokku, korra veel paar ärevamat häälitsust ja asfaldil siruli nad juba olidki. Kuna olin neile piisavalt lähedal, ei jäänud muud üle kui sellele kahesele külakuhjale lisanduda, sõitsin nende ratastele naturaalselt peale. Siiani jääb mulle mõistatuseks, kuidas suudeti sirgel ja siledal teelõigul maokas korraldada. Õnneks olime grupi sabas ning tagant enam kedagi kuhja lisandumas polnud. End püsti ajades avastasin, et vigastused puuduvad. Tol hetkel oli isegi kahju, et ma ise rohkem haiget ei saanud- väga oleksin tahtnud katkestada, kuna igasugune sõidutunne puudus. Oleksin rahus ergutajatega ühinenud ja.. Mõtlesin veel hetke, kuid siiski otsustasin edasi sõita. Kukkumise koha pealt on veel see huvitav, et eelmisel kahel aastal värisesin ning kartsin oluliselt rohkem kui sel korral, kuid siiani olin vähemalt Rallil maokatest pääsenud. Paar kilomeetrit hiljem olin tagasi grupis. Enne Otepääd osati eespool veel kord siledal ja sirgel üks kukkumine korraldada, kuid seekord jäi mulle piisavalt aega ja ruumi mööda manööverdada. Sellest hetkest tõmmati grupp ka kaheks enamvähem võrdseks pundiks, ma sattusin neist esimesse. Polnud ei enne ega ka pärast kukkumisi mingit rahulikku sõitu, käis pidev kiirendamine ja pidurdamine ja tõmblemine. Huvitaval kombel polnud mul endal enam mingit hirmu järjekordse kukkumise ees- võta sa nüüd kinni, tuli see ükskõiksusest või teadmisest, et peale seda oleksin niikuinii sadulast maha roninud. Igaljuhul tõmmati grupp lõplikult puruks tõusul Otepääle, peale mida sattusin nii ~15 pealisse punti, kus oli juba oluliselt rahulikum. Enne Sihvat avastasin, et mu tutikas Bianchi pudel, millest polnud veel lonksugi võtta, on kadunud. Ei teagi, kas jäi ta minust Pangodi kukkumispaika või kadus mõnda loendamatutest Tartu tänavaaukudest. Võtsin siis TP-s topsi vett kiirelt ja kütsin edasi. Pühajärve kant ja vana rullirada lagundasid ka meie tillukese pundi. Linnas sain oma planeeritud pudeli Rauno käest õnneks, tervitasin raja servas seisvat Laurat ja edasi Elva suunas. See oli ka üks nürimaid lõike niigi nüril rajal, aegajalt tekkisid mingid väiksemad pundid, mis siis jälle lagunesid. Lõpuks tekkis üks veidi püsivam, millega edasi kulgesime. Peale Elvat üritasin järgmisele pundile järele jõuda (et ma ka oma vigadest ei õpi), kuid juhtus paratamatu- neid kätte ei saanud ning vana punt sõitis mööda, tol hetkel ei jaksanud ka neile järele võtta. Kogusin end veidi, võtsin lenksul alt kinni ja hakkasin vajutama. Algas Sõit Silmamunadel, kui ~15 kaa-emmi järjest üksinda punti jälitasin. Õnneks oli seekord vähemalt tuul enamvähem tagant. Lõunaka juures sai mu pingutus tasutud. Kuni raudteeni püsisin sellesamas pundis, siis kiirendasin ning läksin järjekordselt oma teed. Kuna kartsin, et nad mind uuesti kätte saavad, siis vangla laskumisel ei puhanud, vaid väntasin hoogu juurde. Sellest hoolimata kuulsin seljatagant varsti Tartsi häält, kes lühemat maad lõpetamas. Hea meel oli kohe meeskonnakaaslast näha. Veidi sõitsime koos, kuid siis otsustasin ise finišit tegema hakata ning lükkasin viimase käigu sisse. Tarts mõistlikumana ei võtnud sellest osa ning jäi üksinda tiksuma. Lõpuga ma siiski suurt ise ka midagi ei võitnud, kuid vähemalt tundsin, et pingutasin. Võtsime siis oma meeskonna kokku, finišijärgsed toimetused ning jätkasime päeva Priidu saunas. Leil ja taastusjook võtsid kurnatuse, mida asendas mõnus väsimus. Šokk saabus siis, kui oma tulemuse teada sain. Arvestades seda, et lootsin aega ehk veidi üle nelja tunni, 4:15 oleks veel rahuldav olnud, kuid 4:32 oli löök allapoole vööd.. Kuid nagu Martin tabavalt kokku võttis- "Sa tahad tulemust teha, kuid trenni ei tee."
Iseenesest vist esimene võistlus, millest halb mälestus jäi. Kui järgmisel aastal peaks võistlus samal trassil olema, siis pigem sõidan koos teistega lühemat maad. Või siis üritan talvel rohkem trenni teha. Seniks jään maastikusõite ootama.