Jõulumäe rattamaraton - EEC grande finale

Järjekordne võistlussari on selleks aastaks oma otsa leidnud- nimelt sai ka Elion Estonian Cup selleks aastaks oma finiši Pärnumaal Jõulumäel. Velonoidide esindus oli sel korral kaheliikmeline Martini ning Raiko näol. Võistluseelseks ning -järgseks baasiks oli selgi korral Velisemõisa laagripaik. Oma muljeid võistlusest, kus Martin sõitis välja vägagi esindusliku 165. koha, jagab Raiko: Kohalejõudmine stardipaika jäi seekord tavapäratult hiljaks, kuid kuna võistlusvorm oli juba seljas, ei tekitanud see erilist ärevust. Kohapeal selgus siiski, et nii mõnelgi mehel läks üsna kiireks- nimelt ei leitud esimese hooga Martini stardinumbrit kuidagi ja lisaks oli tal muid asjatoimetusi. Vähemalt jõudis ta enne koridoride kokkulaskmist starti. Ise avastasin juba praktiliselt staadionil olles paar minutit enne starti, et geelid jäid autosse. Kimasin veel tagasi, kuid kuna Martit seal enam polnud, kimasin sama targalt tagasi selle kilomeetri. Rajale sain seega paar minutit peale starti geelideta, kui ka võistlejaterivi kõige viimane ots oli staadionilt kadunud ning teed pidin endale rajama poolmaratoonaritele ettetõmmatud lintide alt. Rahvas, kunagine kursaõde Anne sealhulgas, ergutas ning tänu sellele jõudsin juba esimeste tõusunukkide järel kaassõitjatele järele. Esimesed kilomeetrid möödusid suuresti sabades ja troppides ootamise märgi all, kuid ehk oli sellestki kasu- ei tõmmanud end kohe algul tipiks ja täpiks. Umbes kaheksanda kilomeetri paiku sain vabamasse vette ning algas lõputute möödumiste jada. Taaskord tagantalustamise fenomen- sain kõvasti ässata. Kuna raja esimene pool oli üsnagi sile, arendati üsna korralikku tempot. Ühes süütuna näivas kohas õnnestus ka esimest korda külg maha panna- nimelt ei näinud liivas libedat juurikat, mis esiratta järsult alt viis ning mind külili paiskas. Hullu siiski midagi ei juhtunud, kimasin kiirelt edasi. Uuesti võistluskeskuse küngaste juurde jõudes püüdsin kinni ka kolleeg-konkurendi Kadri HRK-st, kellega kooski veidi aega kulgesime. Siis tegin ühel väiksel laskumisel vea, üritasin Kadrist paremalt mustikate vahelt mööduda, kuid lendasin esijooksuga kännu pihta. Sellele järgnes kaskadööritrikk, lendasin üle, ratas veel jalge küljes kinni. Õnneks polnud maandumiskohas enam rohkem kände, muidu oleks võinud kurvalt minna. Ajasin end siis uuesti püsti, kaassõitjate küsimustele vastasin, et kõik korras, ning kütsin edasi. Kadri oli selleks hetkeks silmapiirilt kadunud, seega otsustasin TP-s peatuda ning kiirelt peotäie rosinaid ära närida. Seejärel algas raja üks mõnusamaid osasid- mändidevaheline looklev singel, tõeliselt lahe. Siis tundsin, et vasak põlv teeb valu- kangutamine ning püstisõitmine osutusid võimatuteks, kuna liige tegi kohati ikka põrguvalu. Tempos alla anda siiski ei tahtnud ning üritasin kerides sõita. Raja teine pool oli juba veidi künklikum ka, seega kerge just polnud. Umbes nii 10 km enne lõppu mülgaste juures jõudsin uuesti Kadrile järele ning jooksutõusul möödusin temast lõplikult. Tollel lõigul oli võimalik ka laskumistel ässata- kui tundus, et ümberringi paljud veidi põdesid lahtise liivaga laskumisi, siis ise viskasin tagumiku sadula taha ning panin lihtsalt hooga alla. Mäletan isegi üle-eelmisest aastast üht käkaskaela käimist, kuid sel aastal läks märksa lihtsamalt. Umbes nii viis kilomeetrit enne lõppu tundsin, et hakkab jälle veidi raskeks minema, kuid eessõitjad tulid endiselt selg ees vastu. Suusastaadioni juures tuli taaskord paar korda jalastuda, siis juba praktiliselt lõpp käes, kontrollisin seljatagust olukorda, ees enam kedagi püüda reaalselt polnud ja lendasingi üle finišijoone. Limonaadipudel käes, sõitsin kohe auto juurde soojemaid riideid selga ajama. Kogusime oma seltskonna kokku, sõin oma supi ära ja läksime tagasi baasi mõnusat nädalavahetust jätkama. Öelge mis tahate, kuid mulle seekord see Jõulumäe täitsa meeldis.

Pildid: roxyfotog ja Proshop.