Anname sõna Raikole: nagu viimastel aastatel kombeks saanud, kavatsesin peale Tartu Maratoni vähemalt võistlemise mõttes suusad nurka panna ning enne uue talve saabumist nende poole mitte vaadatagi. Kuid kui Metaxa enne Haanja Maratoni ühendust võttis ning viskas õhku küsimuse "mis oleks, kui..", hakkas ajusagarates siiski kummitama mõte end mägi-Eestis proovile panna. Pooltargumendiks ka see, et kolleeg/konkurent Kidra rajal. Siiski olgu etteruttavalt mainitud, et Kadrit nägin hetkeks vaid enne starti. Kuna ka igasugused prognoosid osutusid positiivseteks, registreerisimegi end ära. Reedel käisin siis veel Extreme Sport poes Indreku juurest läbi, sain vajalikud töövahendid ning määrded suuskade tegemiseks. Määrimise lõpetasin kusjuures öösel peale kella 12.. Hommikul saime üsna mõistlikul ajal minema, kuid starti jäime veits siiski hiljaks. Janar sai veel enda koridori (-1000), kuid mina pidin alustama kõige viimastest ridadest. Kuna rajad seal just laiusega ei hiilga, siis tähendas see päris mitmel esimesel kilomeetril iga tõusu ning laskumise juures sabasseismist minutite viisi. Liikusime Metaxa ning tema kolleegi Joeliga enamvähem ühes sektoris nii, et saime ka vahepeal juttu puhuda. Maastik oli esialgu siiski üsna hirmuäratav, järskudele tõusedele järgnesid järsud ning kurvilised laskumised, mille muutsid ärevaks just kaassõitjad. Tänu neile saigi esimesel poolel kolm korda lumest jahutust otsitud. Polnudki paha, kuna üsna kiirelt hakkas nii palav, et käärisin särgikäised küünarnukkideni üles hoolimata sellest, et enam õhemalt poleks osanud riidesse pannagi. Esimesse söögi-joogipunkti jõudsin meie seltskonnast eraldi, võtsin kaks topsi jooki ja sõitsin edasi. Trass oli endiselt mehiselt loodist väljas, kuid siiski õnnestus teise joogipunkti jõuda. Ei hakanud ka seal liigselt aega raiskama väga palju, kiirelt paar topsi jooki, soolakurki ning jällenägemist. Eeldasin, et Metaxa ja Joel liiklevad minust oluliselt eespool, seega oli korralik üllatus, kui Janar järsku hoopis tagantpoolt välja ilmus. Selgus, et ta oli lasknud enda kätt plaasterdada ning Joel olla hoopis tagapool. Sõitsime siis Janariga koos edasi, kuid tundsin, et üsna raske on juba. Samas pool maad oli veel ees.. Õnneks oli vahepeal laugemaid lõike ka, kuid neil keerutas korralik vihane tuul, mis sõitu meelakkumiseks just ei teinud. Lisaks oli öö läbi kestnud tuisk rajad üsna korralikult ära käkkinud, seda suuremal osal rajast. Enne kolmandat TP-d ilmus ka Joel välja, kuid Metaxa tegi kiireima boksipeatuse ning sõitis ees minema, Joel järgi ning mina kolmanda. Hakkasin meie pundist tasapisi maha jääma, kuid tekkisid uued tegelased, kellega koos sõita. Kui lõpuni jäi nii kaheksa-üheksa versta, juhtus pealkirjas mainitu- sain senise elu vist kõige hullema haamri. Igasugune pauer kadus kehast nii kiiresti ja järsku, et peaaegu oleksin pikali kukkunud. Tundsin, kuidas jalad tahtsid põlvedest läbi vajuda, seega pidin keppide najal end edasi liigutama, keedetud spagetid käisid all ristirästi. Õnneks saabus varsti viimane toitlustuspunkt, kus Joel parasjagu midagi mugis. Hüüdsin talle väriseva häälega, öelgu Metaxale edasi, et ma siiski tulen. Üks naisterahvas ütles mulle ehmunud häälega: "Sa oled näost jumala valge." Võtsin suusad jalast ja kepid käest ning ajasin oma pool kilo šokolaadipisaraga küpsiseid näost sisse vaheldumisi jõujoogiga samal ajal rahulikult jälgides, kuidas üha uued ja uued sõitjad tulid ning jälle lahkusid. Seisin seal vähemalt 10-15 minutit kuni tundsin, et mingisugune jõud hakkab tagasi tulema. Sel hetkel tuli tagantpoolt Art Soonets oma semudega, kes "lohutas", et Haanja 100 tuttav Mõrvari tõus alles tuleb.. Mis teha, mõtlesin, katkestada ju ometi ei saa. Keset Mõrvarit nägin plakatit või silti, kus muuhulgas kirjas: "Suusatamine on tervisele kasulik." "Yeah, kindlasti", mõtlesin, endal pea infarktieelne seisund. Imekombel õnnestus sealt tõusunukist ühe hooga üles saada, kuigi eessõitjad tõusul vahepeal isegi hetkeks hinge tõmbasid. Mõrvari otsas moodustus meil veel ühe tagantulija lisandumisega neljane punt, lõpuni jäi viis kilomeetrit. Varsti jäin sellestki pundist maha, kuid võtsin veel ühe endast väsinuma mehe enda vedada. ~1,5 km lõpuni, vagun jäi, mina sõitsin edasi, eespool kolmene grupp juba üsna lähedal. Järsk tõusunukk, selle lõpus silt "1 KM" ning proua, kes meid ergutas, jõudsin pundile päris kandadele. Mõtlesin, maksku mis maksab, aga ma PEAN üritama pundist lahti saada. Hakkasin siis kiiremaid liigutusi tegema ning üritasin laskumisele võimalikult kiire hooga peale lennata. Kuulsin veel seljatagant sahisemist, kuid aega taha vaadata enam polnud, pingutasin nii, et pilt tahtis vägisi taskusse minna. Üle lõpujoone jõudes sõitsin finišikoridorist välja ning langesin nagu niidetuna lumele, lihtsalt lesisin seal mitu minutit enne kui suutsin kargud jälle alla ajada. Pärast protokolli vaadates selgus siiski, et teised kas ei saanud aru mu kavatsusest või nad lihtsalt ei hoolinud või ei suutnud kaasa tulla, kuna järgmine koht jäi minust 13 sekundi kaugusele. Samas- võib ju olla, et ma olingi neist lõpus niipalju parem :) Saime Metaxaga kokku ning läksime head seljankat sööma. Pärast Janar tõi ka minu diplomi ära, millel ilutses aeg 4:17 kopikatega, samas tema omal lõpuajaks märgitud 3:55 millegagi. Üsna ilmselt kogunes lõviosa kaotusest minu haamrisaamise hetkest alates. Kuna sport on siiski rõõm, siis on hea meenutada, mille kõige üle mul hea meel- elus esimest korda jõudsin Estoloppeti maratonil 1000 hulka, hoolimata kõigist raskustest ei katkestanud, hea seltskond, sõbralikud inimesed söögipunktides, kõik kohe ei tulegi meelde korraga. Seega täiesti võimalik, et nakatusin nüüd suusapisikusse ning järgmisel talvel panen sellele alale rohkem rõhku. Igaljuhul õhtul peale väikest uinakut seadsin sammud Väinci juurde sauna, kus kuum aur mu väsinud kere jälle töökorda seadis. Niiet kõik on halb mis hästi lõpeb!
Foto: Tarmo Haud
Foto: Tarmo Haud
