Nagu lubatud sai, oli Velonoidide esindus selgi aastal Pariisi 24 võistlusel kohal. Kahjuks küll tugevalt vähendatud koosseisus, kuna erinevatel mõjuvatel põhjustel puudusid Tarmo, Rasmus ning taustajõud Priit ja Erkki. Võistlustulle asusid seega Martin, Marti ja Raiko. Kuna Erik Veloclubbersist ei võtnud vastu meie ettepanekut Ühinenud Velokoondise asutamiseks, läksime tervema vastupanu teed ja otsustasime 12 tunni soolosõidu kasuks. Kahjuks Martil sel hooajal
trennitegemise ja võistlemisega üldiselt nirud lood ning enne võistlust kimbutas teda veel pikalt haigus. Sellest hoolimata otsustas ta end joonele ajada. Vaatame esmalt, mida on öelda
Raikol: Kohale jõudsime üsna traditsiooniliselt soovitust väiksema ajavaruga, kuid ega sest miskit hullu küll ei juhtunud. Tervitused tervitatud, hakkasime asju sättima. Kuna majutus oli meil ühes kolme voodiga majakeses, ei olnud vajadust jamada ei telkide ega ka varjualuse ülespanekuga. Jätsime lihtsalt Marti ja Martini autode uksed lahti ja kasutasime neid baasina. Kel aega oli, sättis veel oma ratast, mina kaptenina kuulasin hetke, mida peakorraldaja Vahuril öelda on. Varsti oligi start. Peas oli mul valmis biznisplan, et sõidan kahe ringi kaupa ning siis puhkan hetke. Raja algus traditsiooniliselt suusaradadel. Juba seal vaatasin, et rehvirõhuga on midagi kahtlast lahti- iga oks, kivi jms asi tegi kummi all vastavalt kas "plinn" või "plönn." Selge, keegi kuri inimene on kohalikelt inimestelt (r)õhku varastanud ja selle minu rattakummidesse peitnud. Ka raputavatel heinamaadel polnud just kõige parem sõita, mistõttu jäin üsna varsti k
ogu sõitjaterivi kõige lõpust kontrollima. Mingil hetkel tuli tagant vana, kes juhuslikult oli sattunud sel ajal trenni tegem nendelsamadel radadel. Ta vedas mind siis võistlejaterivi sabale, mh ka Martile, järele. Martiga koos kulgesime üsna pikalt, maha jäi ta üsna ringi lõpu eel. Ring ise koosnes siis alguse põikest suusaradadele, mille hulgas ka üks üsna kiire ning järsk, kuid üsna ohutu laskumine, mõned tõusupõksud. Seejärel mööda raputavat heinamaad korraks võistluskeskusest mööda, edasi jälle heinakad, metsateed, sekka veidi kruusa, jälle metsa, lõppu jälle suusaradasid. Huvitav, nõudlik, mitmekülgne. Üks laskumine oli küll selline, kus ma iga kord palvetasin- nimelt vasakul servas kitsas "ideaal"trajektoor, mis tähendas korralikke hüpekaid, misjärel tuli lompide vahelt mööda laveerimiseks kohe õigel hetkel pidurid üles leida. Samuti oli lõpulaskumise osa veidi ümber tehtud, nimelt asendatud ühe lühikese järsu allatulekuga, peale mida väikse viraažid. Kah huvitav lahendus. Peale ringi ametlikku kirjasaamist keerasin boksipeatusse, kus ehmatusega avastasin, et rõhku oli lausa 3,5 baari Racing Ralphides. Marti küttis joonelt edasi. Tagastasin kohemaid esimese hooga 1,3 üleliigset baari kohalikele, paar tilka õli ketile, joogivarude täiendamine ja uuesti peale. Olin uuesti langenud viimaseks, kuid tegu niiii lühikese sõiduga ka polnud, et oleks pidanud sellepärast muretsema. Tasapisi jõudsin kaasvõistlejatele järele ka, mõnega sõitsime kooski mõnda aega. Marti sain kätte enne järjekordse tiiru läbimist ning jätsin ta jälle omas tempos kul
gema. Kaks tiiru tegin veel kohe otsa, kuna tundsin end tugevalt. Ehk siis neli ringi läbitud kahe esimese vahetusega. Siis tundsin küll hetkeks, et üsna raske juba on. Ilm ka ei halastanud, päike lajatas üsna hästi algul. Seda vähemalt mul õnneks vaid sõidu algusosas, mingil hetkel tuli ka tuulekest, mis mõnusalt jahutas. Segasin pudelitesse uued umbsegud valmis, lasin rehvides rõhku veel väiksemaks, jälle õli ketile. Sõin ka mõned viinerid ja istusin rahulikult. Siis oligi esimene ikaldumise koht- nimelt uuesti sõitma hakates tundsin, kuidas kõhus loksub viineri-koola-Värska supp, mis hoolimata korralikust vedelikupuudusest ei tahtnud hästi imenduda. Sõitsin siis algul punnitava kõhu ja mitte just väga tugeva tundega. Õnneks hakkasid heitgaasid varsti väljuma ja olemine läks jälle heaks. Kusagil metsavahel oli rajal iseteeninduslik joogipunkt ka, kust sai mageveega pudeleid täita. Seda võimalust kasutasin praktiliselt igal ringil, kuna sõidu algul kulus vedelikku meeeeletult, kusagil liiter ringi (ehk ~45 minuti) kohta. Sõitsin siis oma järjekordsed kaks ringi ära, vahepeal kaasvõi(s)tlejatega muljetades, vahepeal üksinda. Kiiremad üritasin ilusasti mööda lasta, pea kõik tänasid ka raja eest. Väga meeldiv igaljuhul. Korraks sõitsime ka Martiniga koos, kuid mitte väga pikalt, varsti kadus ta oma teed. Kuus ringi läbitud, boksipeatus, tunne veel üsna tugev. Veidi kummaline tundus see, et Marti kiiver vedeles maas, kuid teda ennast ega ka tema ratast ei paistnud kusagilt. Oletasin (nagu hiljem selgus, õigesti), et ta on maha tulnud. Lisaks polnud ka Martinit üsna tükk aega näha lnud. Mis seal's ikka, jälle sadulasse. Järgmise kahe ringi lõpuks (kokku siis kaheksa sõidetud) oli selg juba üsna kange kõigist neist raputavatest lõikudest. Siis nägin ka Martit, kes oli vahepeal tõesti maha tulnud ning jõudnud üsna pikalt puhata. Lisaks oli baasis ka Martin, kes veidi vist üle pingutanud. Vaatasime, et ega temast enam elulooma ei saa, kuid siis ajas ta end püsti ja pani svingaaliga minema. Ega mulgi suurt muud üle jäänud. Ka Marti ajas end uuesti sadulasse. Kui selg piinas, mõtlesin Saku 100-le, kus ma vist üks üsna väheseid, kel selg vastu pidas. Siiski said need kaks ringi läbitud, kuid huvitaval kombel sõitjad väga palju ei kohanud enam. Kümme ringi läbitud. Boksipeatus, seekord veidi pikem jälle. Kuna aega oli veel üle kahe tunni, mõtlesin, et kolme ringi enam niikuinii sõita ei jõua ja kahe puhul on aega. Eelviimane ring oli ka üsna raske, kestis pea tund aega. Suundusin jälle boksi, kus selgus, et Martin ja Marti selleks korraks sõitmise lõpetanud. Ma puhkasin ja pidasin mõttes endaga aru, kuid otsustasin siiski uuesti peale minna kui selgus, et tund ja 20 minutit veel aega. Kusjuures suusaradadel sõites mõtlesin veel, et tulen laagri juurde saabudes ikkagi maha. Samas sinna jõudes olid need mõtted peast pühitud. Tuledest otsustasin loobuda. See oli enamvähem õige otsus, kuigi kurikuulus buldooseri laskumine (seesama, kus ratas päris korralikult õhku paiskus) võttis poolhämaras veidi värisema. Ühes kuusikualuses lõigus oli juba päris pime, seal tuli mälu järgi sõita. Finišisse jõudsin umbes 25 minutise ajavaruga, kontos 12 läbitud ringi ehk ligikaudu 168 kilomeetrit. Sauna poole suundudes kuulsin, et olin saavutanud 15 võistleja konkurentsis elu parima koha- kuuenda! See tõstis tuju päris kõrgele. Martin oli järjekordselt poodiumil, seekord kolmandal astmel. Ka Marti läbis tubli seitse ringi, mille eest laekus tema EMS kontole 500.- lisapunkti. Polee paha! Peale enese puhastamisprotseduure liitusin ülejäänud mannschaftiga õhtusöögiks ja tšillimiseks. Korraks sai ka veel stardiala üle vaadatud, siis pugesin põhku. Hommikul enam pikka pidu ei olnud, panime asjad kokku, istusime, arutasime maailmaasju ning uuesti võistluskeskusse. Peale autasustamist asusime kodu poole teele. Ning ehkki meil kõigil oli kahju ülejäänud meeskonna puudumisest, jäin vähemalt mina üritusega väga rahule. Eks siis järgmisel aastal teeme Martini soovituse järgi- nõrgima lüli saadame soolot sõitma, et siis ülejäänud mehed meeskondlikus arvestuses paugutaks :) Aga aeg annab arutust ning mul peas liiguvad vaikselt mõistusevastased mõttealged soolode 24h arvestuses end proovile panna. Õnneks sinna veel paaaaljuuu aega.
ti rahvatarkuse järgi, mille kohaselt tark ei torma- järelikult ei maksa ka registreerumisega tegeleda enne kui kohapeal. Stardinumber seega uhke 1119 või nagu Marti ise väljendas: "saan korpulentsete naisterahvastega koos startida." Rada oli valdavalt sile kruusaralli, nagu Elvas juba tavaks saanud, kuid lõpupoole oli siiski olnud ka maastikusõiduelemente koos mõnede tõusupõksudega. Igaljuhul tegi ta kõvasti möödasõite ning sai lõpuks üsnagi korraliku 554. koha ajaga 3:08:23. Lisaks oli ta ka korraliku veremaitse sellest kimamisest suhu saanud.
