Tour de Rõuge 2010

Selleaastasel Eesti suurimal (st ainukesel) maastikuratta mitmepäevasõidul Rõuge Tuuril oli teiskordselt esindatud ka Velonoid. Vaatame, mida on öelda Raikol: Reedel oli hommikust saadik päris korralik ärevus sees, mis andis end juba pakkimise ajal tunda. Kuna "sünoptikuid" ma enam ammu ei usalda, võtsin kaasa kogu mõeldava rattariiete arsenali, mis lõppkokkuvõttes osutus 90% ulatuses üleliigseks. Järgmiseks jõudsime Väinciga siis Rõugesse, kus mina suundusin Rõuge Suurjärve külalistemajja, ratturite pea ametlikku ööbimispaika. Seadsin end sisse, vaatasin näod üle ning proloogi starti. Proloogist endast midagi head meenutada pole, mis teha, ma ikka tõeline soperdis vähe tehnilisemal rajal. Eriti andis see tunda järvedeäärsel porrisinglitel (kes teab, see teab). Kui paremate ajad olid 19+ minutit, siis mul 32 minutit.. Ka paar segapaari, näiteks Laura und Pait, möödusid minust. Mis seal's ikka, veidikeseks oma ajutisest kodust läbi, riided nöörile, ihu puhtaks ning korraks kotile puhkama. Varsti siis uuesti esimese etapi starti, kus võtsin koha sisse päris stardikoridori lõpus koos ErikR-i ja teistega. Lasin kiiremad oma teed ning võtsin kulgemistempo sisse. Päris ankrumees siiski polnud, mõned jäid tahapoole ka. Esimesel pikemal tõusul jõudsin suuremale pundile järele. Algus väga hull ei tundunud, Bosse singleid oli ka täitsa piisavalt. ~15 kiltsa enne lõppu püüdsin kinni järjekordsel kruusakal Porterracing Heleda meespaari, kellega koos mõnda aega koos kulgesime. Kui asi singliteks jälle kiskus, lasin nad mööda ning silmist nad kadusidki. Mingil hetkel metsavahelisel lõigul vast nii 10 kilomeetrit enne lõppu sain veel krambid ka, mis vahelduva eduga lõpuni piinasid. Lõppu siis veel alustuseks jõeäärset porri, siis laibamõnitusi tõusude näol ning loomulikult proloogist tuttav klassika- Rõuge järvedeäärne porr. Ööbikuoru tõusust kerisin veel üles ning tegin uhkelt finišit- kasu sellest kahjuks siiski suuremat polnud. Sõin supi ära ja kiirelt tare juurde. Jääkülma dušina (sõna otseses mõttes) tabas fakt, et soe vesi oli tilgatumaks otsas. Pesin end karastava veega siiski puhtaks, polnudki väga hull. Selgus, et lisaks korralikule õhtusöögile pakutakse ka väga mugavalt riidepesuvõimalust (st perenaine viskas kõigi soovijate riided pesumasinasse), mille kohe varmalt ära kasutasin. Ülejäänud õhtu möödus õues seltskonnas juteldes ning saunatades. Magama küll sai suhteliselt hilja, kuid sellest hoolimata oli uinumisega raskusi- mine tea, kas süüdi oli palju uusi muljeid, kõva pingutus, võõras koht või kõik see kokku. Unetunnid igaljuhul olid suhteliselt episoodilised. Huvitaval kombel hommikul mingit meeletut väsimust ei tundnudki, samas polnud ka erilist võitlusvalmidust. Peale hommikust putru ning järgnevat leiva luusselaskmist oli tunne juba mõnevõrra parem. Start ja minekut. Raja algus sama, mis reedeselgi etapil. Sain teistehulgas Jõelähtme Singli Jansast ning Flashist mööda, otsustasin veidi rahulikumalt võtta, nägin enda eessõitjat, vee-kivitakistus, uuesti sadulasse, kärrrrrr! Avastasin, et 16 kiltsa peale starti oli raamikõrv keset metsa ära murdunud. Selge, ratta selga istuda ei saa ka selleks, et allamäge sõita.. Vällakas ja Munamäe nurgad jäid seega mul sel korral alistamata. Vandusin mõttes ning koos eessõitjaga sai välja mõeldud, et targem on ilmselt edasi liikuda esimesse toitlustuspunkti. Taganttulijad muudkui möödusid, küsisid, mis viga. Tsainikule andsin ka oma allesjäänud geeli, loodetavasti oli sellest abi. Varsti möödus ka viimane rajalolija ning läks üsna üksildaseks see lonkimine. Vandesõnad mõttes asendusid roppustega, sest sääski ja kärbseid oli rajal endiselt meeeeeeletult ning tp-d ei paistnud kusagil. Muudkui ühest tõusust üles ja laskumisest alla, aegajalt käikarit kodarate vahelt välja kiskudes. Mingil hetkel hakkas pihta karm ajutöö, kuidas ratas siiski sõidukorda saada õigeks ajaks, et pühapäeval jälle rajale saaks. Peale tunniajast jalutamist jõudsin söögi-joogipunkti, kust Ivo alias Holdeni vend mind finišisse sõidutas. Teel uuris ta juba välja Võru Maraton spordi lahtiolekuajad ning Merida TFS raamikõrvade laoseisu. Kuna mõlemad olid positiivsed, tekkis lootus, et ehk õnnestub pühapäeval tõesti peale saada. Jätsin oma õnnetu velo finišisse paremaid aegu ootama ning kablutasin ise ööbimispaika pesema ja kasima. Selleks ajaks, kui esimene ots alles lõpetas, oli mul ratas pestud, ise puhas (sooja vee all!) ning täis kõhuga. Väinci abiga sain Maraton sporti, ajasin äriasjad joonde ning hea kaasratturi abiga õnnestus ka tagasi Rõugesse saada. Õhtu möödus nagu ikka- juteldes ning saunatades. Magama sain küll varem, kuid unega oli nagu esimesel ööselgi- nigelalt. Hommikul helistas Martin ja teatas, et toob mulle mu kraami ära ja proovib ise koos ässadega kell 12 rajale pääseda. Etterutates võib öelda, et see tal siiski õnneks ei läinud. Piisavalt palju enne starti sain ka oma töökorras ratta kätte Väino käest ja panin külge partisani numbri, kuna tuuri arvestuses ma laupäevase katkestamise tõttu enam ei osalenud. Martiniga ajasime mõne sõna juttu stardikoridoris ja oligi minek. Algus oli märgatavalt kiirem kruusateede tõttu. Üsna varsti avastasin end Jansa ja Flashiga koos sõitmast ning varsti liitus meiega ka klubitu Raul. Koos jõudsime esimesse TP-sse, mis asus Läti Mäe (see vist pole küll päris ametlik nimetus) jalamil. Väikse vahemärkusena võib öelda, et piiriäärne Paganamaa on ikka neetult ilus ning sealsete järvede ääres olid väga mõnusad ja sõidetavad singlid. Kuni Läti- Eesti piirini sõitsime siis vahelduva eduga neljakesi koos, kuid piirikraavi ületusel jäid Jansa ja Flash maha, selle asemel jõudsime hoopis Porterracing Heledatele järele. Neljase rakendina "kulgesime" (loe: rallisime) päris pikalt koos, kuni tuntud fantoomklubi mehed otsustasid maha jääda. Vahepeal kruusal tõmbasime Rauliga kordamööda, niiet tempo oli üsna korralik. Lõpus oli veel laibamõnitamisi põllupealsete tõusude jmt näol, kuid üldiselt oli rada täiesti sõidetav. Meeldiv oli ka see, et paaris kohas olid kohalikud head inimesed omaalgatuslikult püsti pannud joogipunktid, kus pakuti vett, morssi ja ühes kohas ka häid kuivikuid. Südame alt võttis kohe soojaks. Viimases mitteametlikus joogipunktis nägime ka üht skalpi korraks. Ärgitasin, et hakkame püüdma, kuid viimastel kilomeetritel jäin ise hoopis skalbist ilma. Samas hoidsin tempo ikkagi üleval ning selgus, et mitte sugugi asjata- nimelt tuli järjest võistlejaid üsna napilt hiljem. Nii ma siis lõpetasin väsinuna, kuid rõõmsana. Käisin veel korraks ööbimiskohast läbi, pesin end järjekordselt karastava veega ning varsti kodupoole. Ütleme nii, et lõppkokkuvõttes väga lahe üritus ja mõnus rahvas.
Lõpetuseks (kui kedagi huvitab) ka veidi elust-olust Rõuges. Elukohaks oli mul selle aja jooksul Rõuge Suurjärve külalistemaja, kus kirjade järgi oli meid 35 hinge. Valdavalt oli tegu kaheinimese tubadega, kuid mõned pered ööbisid ka kolmeste tubades. Igas toas oli olemas dušš ja WC. Seltskond oli sõbralik ja üsna esinduslik- Erki ja Sigvard Kukk (ehk Kana nagu teda tuntakse), Lasse Nõlvik, Tarmo Neemela, lisaks veel hulk veloclubbers ja Hawaii Expressi mehi jne jnt. Laupäeva õhtul käis saunas ka näiteks Raul Olle, kes meespaaride arvestuses päris hästi sõitis. (Kahjuks ta pühapäeval oli koos paarilisega kusagil eksinud, lõiganud ning nii nad diskfalitseeritigi.) Hommiku- ja õhtusöögid toimusid organiseeritult ning ühiselt suures saalis. Mõlemal õhtul sai lasta ka oma riided ära pesta, mis tähendas, et kogu aeg sai meeskonna särgiga sõita. Pesunöör hoovil nägi välja nagu klubiriietuse väljanäitus. Minu tuba oli teisel korrusel ning koridori otsas oli väike rõdu, kust avanes viimasepeal vaade Kaussjärvele ning Rõuge alevikule. Saun oli sealsamas hoovipeal ning oli mõlemal õhtul ikka päris korralikult soojaks köetud. Ses mõttes oli ka majutusega väga hästi, ehk tasub teinegi kord mõelda sellele variandile.

Martin: minu selleaastane rõugetuuritamine piirdus lõpuks siiski vaid pühapäevase 72 km sõiduga, millele eelnes ja järgnes tohutu logistika, et kõik asjad ikka klappima saada. Sõit tõotas tulla kiire ja seda ta oligi. Alguses oli enesetunne ülihea ja üllatavalt võimsalt sai põhigrupist end lahti tõmmatud. Kuskil enne riigipiiri ületamist avastasin, et osa rõhku on tagumisest Racing Ralf-st kadunud ja ratas käitub kurvides väga veidralt ning kruusakatel ratta edasitõmbamine on suhteliselt raske. Kõik lootused said pandud Läti mäe jalamil oleva esimese TP-le, kus selgus, et neil pumpa pole :( Kaasvõistleja laenas mulle oma seljakotist mingi mänguasja, millega sai mõned minutid pusitud, kuid minu hinnangul see oluliselt rõhku juurde küll ei tekitanud. Läti kuulus mägi jäi ka vallutamata, sest juba esimesel osal tegi ratas tühipöörde ja korra tasakaalu kaotanuna seal enam ratta selga ei ole võimalik saada. Lisaks tühjale kummile hakkas raja keskosas mind ka nälg kimbutama, sest ma polnud ka korralikku hommikuputru saanud ja käes oli juba lõuna. Mingite varudega suutsin langevas tempos end siiski sõitmises hoida ning teises TP-s, 18 km enne lõppu, sain ka kauaoodatud pumba. Rõhku oli taha jäänud tore 1,3 atm, mis on raja kruusaprofiili ja minusuguse kaalukategooriat arvestades piinlikult vähe. Teises TP sai ka mehiselt söödud ja mehiselt seltskonda mööda lastud, aga see ei olnudki enam oluline, sest ametlikus tuuriarvestuses ma nii ehk naa ei osalenud. Rosinate, küpsiste, pähklite jm kraami imendumine võttis umbes-täpselt 15 min ja siis tuli jõud tagasi. Lõpukilomeetrid lendasin hoogsalt ja kedagi rohkem mööda ei lasknud.
Õiget tuuritunnet sisse siiski ei tekkinud, sest närviline kõrvalthüpe ühte sõitu ei ole siiski see. Seetõttu tuleb järgmine aasta ikka korralikult tuurile pühenduda, mh ööbida ning mõnuleda kohapeal.

Otepää Rattamaraton

19. juunil peeti Otepääl grupisõidu võistlus maastikuratastel. Velonoididest oli seekord kohal
Raiko: Kolleeg Väinoga (ehk Väinciga) jõudsime juba suhteliselt varakult suusastaadioni parklasse, seega jäi aega rahulikult tegutseda ning enne starti ka raja algusega tutvuda. Kui Aegviidus oli mu stardinumber uhke 666, siis seekord läks veelgi õnnetoovamalt- stardinumbriks 777. Enda kohta tavatult vara ronisin koridori ning varsti kõlaski stardipauk. Ei langenud ka niipalju tahapoole kui tavaliselt ning algaski hirmus andmine. Armu ei antud, vange ei võetud ning asfaldil tegid Racing Ralphid kurjemat häält kui kümme hävituslennukit. Kui eelmisel aastal segasid kaarte vihm ning muda, siis sel aastal toimus 999 promilli kuivades oludes, mistõttu tempo nii kiire oligi. Kruusa peale maha keerates tundsingi, et olen end veidi kinni ära sõitnud, kuid õnneks sattusin suuremat sorti pundi lõppu. Eespool paistis ka kange konkurent Sille, kellega tihtipeale varemgi pusitud. Päris pikalt paistiski ta mõnikümmend meetrit eespool, vahepeal küll kusagile kurvi taha kadudes. Viis kilomeetrit kahe sildi vahel ei tundunud seekord eriline näitaja, kuigi peab tunnistama, et ka mitte niiväga kergeid momente esines. Laskumisest, mis eelmisel aastal mu sõidu lõpetas, sain seekord ilusti mööda. Pundi pea tuli ka vaikselt selg ees vastu ning vahefinišis kaotasin Sillele ehk 10 sentimeetriga. Kimasin juba eestki ära veidi kui juhtus vist paratamatu- laskumine lahtisele liivale, lõin veidi põdema vist mõttes, pidurdasin veidi liiga palju, raskus ees liiga palju ning üle lenksu ma lendasingi. Maandumine klassikaline- kõhuli, käed-jalad laiali, näoga liivas. Õnneks oli liiv tõesti pehme, niiet pääsesin väikeste kriimude ning ehmatusega. Kahjuks möödus seesama rong, millest olin just mööda pongestanud, uuesti. Mõni veel tunnustas ilusa kukkumise eest, kuid suuremat lohutust see ei pakkunud. Hakkasin siis, veri ninast väljas, neid uuesti jälitama. Mingi punt üritas end ka minu tuulde imeda, kuid sel ma juhtuda ei lasknud ning kiirendasin eest ära. Nii ta siis lõpuni käiski- püüdsin pudenejaid, mõni läks minust mööda, nagu ikka. Lõpus veel pingutus niiet süda paha, et mitte enda skalbist ilma jääda ja läbi ta oligi. Esialgsetes tulemustes oli hoopis nii, et number 777 ja koht 555! Kohanumber muidugi suurenes.. Tsiviilriided selga, hea hernesupp sisse, muljetamised kaasvõistlejatega ja koju. Õhtul pakkus Väinc veel sauna ka, peale mida oli tunne juba hoopis hea. Seega kordaläinud võistlus ja päev.
Piltide eest tänu proshop.ee ja http://picasaweb.google.com/106107353397220517045/4OtepaaRattamaraton10

Saku 100 …ja seened!

Nii ongi, et aasta üks raskeim rattamaraton selleks puhuks jällegi tehtud ja põhjust seda 100 ja seentega tähistada oleks küll. Aga jäägu need seened ehk siiski mõneks teiseks korraks, loeme parem Martini muljeid: Selle aasta Saku tundus minu jaoks oluliselt kergem kui möödunud aastal. Ajalises võrdluses sai käesoleval aastal oma tulemust parandatud u 53 minutiga. Kokku kulus viie ringi läbimiseks 5 tundi ja 45 minutit, mis andis üldarvestuses 16 koha. Eks aja parandamises on oma osa nii kogemustel kui ka paremal vormil ning tehnikal kokku. Sellist shokki ja susserdamist nagu eelmine aasta ei olnud. Enamus tehnilisi elemente sai korralikult ratta seljas läbitud ja seda hoolimata märjast ja libedast rajast. Esimesed ringid sattusin lausa nii hoogu, et tõenäoliselt sõitsin kuskil esikümne piiril. Saku rada on äärmiselt salakaval, millele sain kinnitus ka nüüd. Esimene kergemat sorti maokas sai tehtud teise ringi alguses ühe sillakese ületamisel, kus esiratas millegi pärast enam lauaga kontakti ei hoidnud. Õnneks piirdus see üritus väikese ehmatuse ja maandumisega kraavi vastaskalda nõgestes. Teise tõsisemat sorti ehmatuse osaks sain kolmandal ringil, kus täiesti lubamatus kohas sai korralik maokas pandud. Olgu see siinkohal õppetunniks, et sissesõidetud teerajalt ei tohi kõrvale kalduda, sest rohurinde all ei pruugi enam pinnast olla. Õnneks jäi tehnika terveks ja kohustusliku vandumise järel sai sõit jälle jätkuda. Head lendu jagus kuni kolmanda ringi lõpuni, mil stardialas nägin meie kaptenit. Kapteni räsitud olek ja verine põlv ei jätnud kahtlust, et ka tema on maoka pannud. Kuna füüsiline vorm ei jõua soovunelmatele järgi, siis kujunes neljas ring pudelikaelaks, millest läbi pugemine oli seekord raske, kuid mitte ületatav. Neljanda ringi raskustes saab kindlasti süüdistada ka puudulikku söömist, sest selle ringi lõpus oli ainult üks soov- süüa! Viimane ring, nagu alati, on emotsionaalselt väga üllas ja positiivne. Teadmine, et seda rada ma täna enam sõitma ei pea, annab korraliku tuule tiibadesse. Viimase ringi jooksul nägin ma ainult ühte kaaskannatajat (Porter Racing), kes mind 3-4 km enne lõppu viisakalt mööda lasi. Mulle üllatuslikult aga tuli 2 km enne lõppu uuesti talle teed pakkuda, sest erilist jõudu lõpuspurti teha ei olnud. Kokkuvõttes võib raske ning ülinõudliku rajaga rahule jääda, korraldus oli tasemel ning seltskond super.
Raiko: Laupäeva- ehk võistlushommik algas ilma tõttu üsna ärevate nootidega, kuna sadas hoovihma, puhus üsna vali tuul ning temperatuur polnud ka just liialt kõrge. Õnneks sai õige valik tehtud, lühikese riietuse ning käistega peale mindud ja peagi hakkas ilm paranemise märke näitama. Lasin end Martinil provotseerida ja ronisin stardikoridoris veidi liiga ette, seepärast pidin peale starti endast hakkama ronge mööda laskma. Veelgi tahapoole langesin kohe esimesel Raba singlil paar kilomeetrit peale lähet, kui vihmamärjal juurikal kohe korralikult külje maha panin. Vandusin mõttes (valjusti ei sobinuks, ümberringi oli ka daame), ajasin end püsti ning avastasin, et lenks vaatas ilusasti paarkümmend kraadi rohkem vasakule kui oleks pidanud. Üritasin nii- ja teistpidi kangutada õgvemaks, kuid tulutult. Korraks veel mõtlesin, et mis nüüd, kuid sellest tolku polnud, lasin sadulat veidi madalamaks ja kütsin edasi. Õnneks oligi rada vastupäeva, seega polnud väga hullu. Mingil hetkel avastasin end kahe tütarlapsega koos rahulikult tiksumast. Varsti puges hinge kahtluseuss ja küsisin, mitu ringi tüdrukud sõita kavatsevad. "Kolm", kõlas vastus, mis mind mõttes jälle vanduma pani- nendega koos sõites ei jõua ju viit ringi läbitud! Lisasin veidi tempot ning õnneks jõudsin varsti väiksele grupile järele, kellega koos sõitsin esimese ringi lõpuni. Vahefinišis korraldajad aitasid lenksu otsemaks keerata, kiirelt veidi jõujooki, uus geel taskusse ja minekut. Teisel ringil õnnestus kohe päris algul saada korralik oks tagajooksu, peale mida hakkas kett kassetil üsna valimatult loopima erinevate hammakate vahel. Varsti kütsid minust juba ringiga mööda ka liidrid. Nende kihutamist oli päris hull vaadata. Mitmed-setmed kukkumised ja koperdamised hiljem jõudsin taaskord ringi lõpuni. Veelkord veidi lenksu sättimist, aidati ka tagakäikarit veidi regullida ning jälle peale. Just täpselt enne mind lendas peale Martin, kes oli juba kolmanda ringi lõpetanud. Ta veel jõudis öelda, et oli mõned kärnad ka pannud ja kadus juba. Sõidu keskmises faasis tehnika veel veidi marineeris, kuid varsti hakkas korralikult käituma ning pidas sõidu lõpuni ilusasti vastu. Kuigi väsimus hakkas tunda andma, õnnestusid mõned tehnilised kohad hoopis paremini kui varem. Tiiru lõpus tegin tiba pikema peatuse kui varem, kuulasin, kuidas mõnedki lõpetasid peamiselt valusa selja tõttu sõidu ning jälle edasi. Rahvast küll jäi järjest vähemaks ning vähemaks rajal, kuid ikkagi paistis neid. Sõiduajast polnud õnneks õrnematki aimu, seega ärevus ei seganud, nautisin lihtsalt rada ja sõitu. TP-sse jõudes selgus, et kella kuueni lastakse veel viimasele ringile (tegelikult pidi sel ajal juba finiš kinni pandama) ning sinna aega veel 20 minutit. Minejaid peale minu veel kaks, sõin rahulikult, kuid ikka jõudsin enne neid startida. Üks neist püüdis mind veel kinni, sõitsime mõnda aega koos, kuid siis läks ta oma teed. Ületasin veel paaris kohas end, kuigi pea oli juba täitsa tuhm- nimelt ei adunud enam mingil hetkel üldse ära, mis singlid juba ära olnud ja missugused veel tulemas. Lõpuni jõudsin sellest hoolimata küll väsinunda, kuid väga rahulolevana. Äärmiselt lahe sõit, rada, üritus ning kaasvõi(s)tlejad, hoopis teine tunne kui peale Rattarallit. Järgmisel aastal tahan kindlasti jälle.
Tulemused: 16. Martin 5:45:32 (5 ringi) ning 40. Raiko 7:58:58 (5 ringi). Martin seega sõitis järjekordselt väga korraliku tulemuse. Kohtumiseni Pariisis!
Piltide eest tänu Urmasele.