Saku 100 …ja seened!

Nii ongi, et aasta üks raskeim rattamaraton selleks puhuks jällegi tehtud ja põhjust seda 100 ja seentega tähistada oleks küll. Aga jäägu need seened ehk siiski mõneks teiseks korraks, loeme parem Martini muljeid: Selle aasta Saku tundus minu jaoks oluliselt kergem kui möödunud aastal. Ajalises võrdluses sai käesoleval aastal oma tulemust parandatud u 53 minutiga. Kokku kulus viie ringi läbimiseks 5 tundi ja 45 minutit, mis andis üldarvestuses 16 koha. Eks aja parandamises on oma osa nii kogemustel kui ka paremal vormil ning tehnikal kokku. Sellist shokki ja susserdamist nagu eelmine aasta ei olnud. Enamus tehnilisi elemente sai korralikult ratta seljas läbitud ja seda hoolimata märjast ja libedast rajast. Esimesed ringid sattusin lausa nii hoogu, et tõenäoliselt sõitsin kuskil esikümne piiril. Saku rada on äärmiselt salakaval, millele sain kinnitus ka nüüd. Esimene kergemat sorti maokas sai tehtud teise ringi alguses ühe sillakese ületamisel, kus esiratas millegi pärast enam lauaga kontakti ei hoidnud. Õnneks piirdus see üritus väikese ehmatuse ja maandumisega kraavi vastaskalda nõgestes. Teise tõsisemat sorti ehmatuse osaks sain kolmandal ringil, kus täiesti lubamatus kohas sai korralik maokas pandud. Olgu see siinkohal õppetunniks, et sissesõidetud teerajalt ei tohi kõrvale kalduda, sest rohurinde all ei pruugi enam pinnast olla. Õnneks jäi tehnika terveks ja kohustusliku vandumise järel sai sõit jälle jätkuda. Head lendu jagus kuni kolmanda ringi lõpuni, mil stardialas nägin meie kaptenit. Kapteni räsitud olek ja verine põlv ei jätnud kahtlust, et ka tema on maoka pannud. Kuna füüsiline vorm ei jõua soovunelmatele järgi, siis kujunes neljas ring pudelikaelaks, millest läbi pugemine oli seekord raske, kuid mitte ületatav. Neljanda ringi raskustes saab kindlasti süüdistada ka puudulikku söömist, sest selle ringi lõpus oli ainult üks soov- süüa! Viimane ring, nagu alati, on emotsionaalselt väga üllas ja positiivne. Teadmine, et seda rada ma täna enam sõitma ei pea, annab korraliku tuule tiibadesse. Viimase ringi jooksul nägin ma ainult ühte kaaskannatajat (Porter Racing), kes mind 3-4 km enne lõppu viisakalt mööda lasi. Mulle üllatuslikult aga tuli 2 km enne lõppu uuesti talle teed pakkuda, sest erilist jõudu lõpuspurti teha ei olnud. Kokkuvõttes võib raske ning ülinõudliku rajaga rahule jääda, korraldus oli tasemel ning seltskond super.
Raiko: Laupäeva- ehk võistlushommik algas ilma tõttu üsna ärevate nootidega, kuna sadas hoovihma, puhus üsna vali tuul ning temperatuur polnud ka just liialt kõrge. Õnneks sai õige valik tehtud, lühikese riietuse ning käistega peale mindud ja peagi hakkas ilm paranemise märke näitama. Lasin end Martinil provotseerida ja ronisin stardikoridoris veidi liiga ette, seepärast pidin peale starti endast hakkama ronge mööda laskma. Veelgi tahapoole langesin kohe esimesel Raba singlil paar kilomeetrit peale lähet, kui vihmamärjal juurikal kohe korralikult külje maha panin. Vandusin mõttes (valjusti ei sobinuks, ümberringi oli ka daame), ajasin end püsti ning avastasin, et lenks vaatas ilusasti paarkümmend kraadi rohkem vasakule kui oleks pidanud. Üritasin nii- ja teistpidi kangutada õgvemaks, kuid tulutult. Korraks veel mõtlesin, et mis nüüd, kuid sellest tolku polnud, lasin sadulat veidi madalamaks ja kütsin edasi. Õnneks oligi rada vastupäeva, seega polnud väga hullu. Mingil hetkel avastasin end kahe tütarlapsega koos rahulikult tiksumast. Varsti puges hinge kahtluseuss ja küsisin, mitu ringi tüdrukud sõita kavatsevad. "Kolm", kõlas vastus, mis mind mõttes jälle vanduma pani- nendega koos sõites ei jõua ju viit ringi läbitud! Lisasin veidi tempot ning õnneks jõudsin varsti väiksele grupile järele, kellega koos sõitsin esimese ringi lõpuni. Vahefinišis korraldajad aitasid lenksu otsemaks keerata, kiirelt veidi jõujooki, uus geel taskusse ja minekut. Teisel ringil õnnestus kohe päris algul saada korralik oks tagajooksu, peale mida hakkas kett kassetil üsna valimatult loopima erinevate hammakate vahel. Varsti kütsid minust juba ringiga mööda ka liidrid. Nende kihutamist oli päris hull vaadata. Mitmed-setmed kukkumised ja koperdamised hiljem jõudsin taaskord ringi lõpuni. Veelkord veidi lenksu sättimist, aidati ka tagakäikarit veidi regullida ning jälle peale. Just täpselt enne mind lendas peale Martin, kes oli juba kolmanda ringi lõpetanud. Ta veel jõudis öelda, et oli mõned kärnad ka pannud ja kadus juba. Sõidu keskmises faasis tehnika veel veidi marineeris, kuid varsti hakkas korralikult käituma ning pidas sõidu lõpuni ilusasti vastu. Kuigi väsimus hakkas tunda andma, õnnestusid mõned tehnilised kohad hoopis paremini kui varem. Tiiru lõpus tegin tiba pikema peatuse kui varem, kuulasin, kuidas mõnedki lõpetasid peamiselt valusa selja tõttu sõidu ning jälle edasi. Rahvast küll jäi järjest vähemaks ning vähemaks rajal, kuid ikkagi paistis neid. Sõiduajast polnud õnneks õrnematki aimu, seega ärevus ei seganud, nautisin lihtsalt rada ja sõitu. TP-sse jõudes selgus, et kella kuueni lastakse veel viimasele ringile (tegelikult pidi sel ajal juba finiš kinni pandama) ning sinna aega veel 20 minutit. Minejaid peale minu veel kaks, sõin rahulikult, kuid ikka jõudsin enne neid startida. Üks neist püüdis mind veel kinni, sõitsime mõnda aega koos, kuid siis läks ta oma teed. Ületasin veel paaris kohas end, kuigi pea oli juba täitsa tuhm- nimelt ei adunud enam mingil hetkel üldse ära, mis singlid juba ära olnud ja missugused veel tulemas. Lõpuni jõudsin sellest hoolimata küll väsinunda, kuid väga rahulolevana. Äärmiselt lahe sõit, rada, üritus ning kaasvõi(s)tlejad, hoopis teine tunne kui peale Rattarallit. Järgmisel aastal tahan kindlasti jälle.
Tulemused: 16. Martin 5:45:32 (5 ringi) ning 40. Raiko 7:58:58 (5 ringi). Martin seega sõitis järjekordselt väga korraliku tulemuse. Kohtumiseni Pariisis!
Piltide eest tänu Urmasele.