Otepää Rattamaraton

19. juunil peeti Otepääl grupisõidu võistlus maastikuratastel. Velonoididest oli seekord kohal
Raiko: Kolleeg Väinoga (ehk Väinciga) jõudsime juba suhteliselt varakult suusastaadioni parklasse, seega jäi aega rahulikult tegutseda ning enne starti ka raja algusega tutvuda. Kui Aegviidus oli mu stardinumber uhke 666, siis seekord läks veelgi õnnetoovamalt- stardinumbriks 777. Enda kohta tavatult vara ronisin koridori ning varsti kõlaski stardipauk. Ei langenud ka niipalju tahapoole kui tavaliselt ning algaski hirmus andmine. Armu ei antud, vange ei võetud ning asfaldil tegid Racing Ralphid kurjemat häält kui kümme hävituslennukit. Kui eelmisel aastal segasid kaarte vihm ning muda, siis sel aastal toimus 999 promilli kuivades oludes, mistõttu tempo nii kiire oligi. Kruusa peale maha keerates tundsingi, et olen end veidi kinni ära sõitnud, kuid õnneks sattusin suuremat sorti pundi lõppu. Eespool paistis ka kange konkurent Sille, kellega tihtipeale varemgi pusitud. Päris pikalt paistiski ta mõnikümmend meetrit eespool, vahepeal küll kusagile kurvi taha kadudes. Viis kilomeetrit kahe sildi vahel ei tundunud seekord eriline näitaja, kuigi peab tunnistama, et ka mitte niiväga kergeid momente esines. Laskumisest, mis eelmisel aastal mu sõidu lõpetas, sain seekord ilusti mööda. Pundi pea tuli ka vaikselt selg ees vastu ning vahefinišis kaotasin Sillele ehk 10 sentimeetriga. Kimasin juba eestki ära veidi kui juhtus vist paratamatu- laskumine lahtisele liivale, lõin veidi põdema vist mõttes, pidurdasin veidi liiga palju, raskus ees liiga palju ning üle lenksu ma lendasingi. Maandumine klassikaline- kõhuli, käed-jalad laiali, näoga liivas. Õnneks oli liiv tõesti pehme, niiet pääsesin väikeste kriimude ning ehmatusega. Kahjuks möödus seesama rong, millest olin just mööda pongestanud, uuesti. Mõni veel tunnustas ilusa kukkumise eest, kuid suuremat lohutust see ei pakkunud. Hakkasin siis, veri ninast väljas, neid uuesti jälitama. Mingi punt üritas end ka minu tuulde imeda, kuid sel ma juhtuda ei lasknud ning kiirendasin eest ära. Nii ta siis lõpuni käiski- püüdsin pudenejaid, mõni läks minust mööda, nagu ikka. Lõpus veel pingutus niiet süda paha, et mitte enda skalbist ilma jääda ja läbi ta oligi. Esialgsetes tulemustes oli hoopis nii, et number 777 ja koht 555! Kohanumber muidugi suurenes.. Tsiviilriided selga, hea hernesupp sisse, muljetamised kaasvõistlejatega ja koju. Õhtul pakkus Väinc veel sauna ka, peale mida oli tunne juba hoopis hea. Seega kordaläinud võistlus ja päev.
Piltide eest tänu proshop.ee ja http://picasaweb.google.com/106107353397220517045/4OtepaaRattamaraton10