Tour de Rõuge 2010

Selleaastasel Eesti suurimal (st ainukesel) maastikuratta mitmepäevasõidul Rõuge Tuuril oli teiskordselt esindatud ka Velonoid. Vaatame, mida on öelda Raikol: Reedel oli hommikust saadik päris korralik ärevus sees, mis andis end juba pakkimise ajal tunda. Kuna "sünoptikuid" ma enam ammu ei usalda, võtsin kaasa kogu mõeldava rattariiete arsenali, mis lõppkokkuvõttes osutus 90% ulatuses üleliigseks. Järgmiseks jõudsime Väinciga siis Rõugesse, kus mina suundusin Rõuge Suurjärve külalistemajja, ratturite pea ametlikku ööbimispaika. Seadsin end sisse, vaatasin näod üle ning proloogi starti. Proloogist endast midagi head meenutada pole, mis teha, ma ikka tõeline soperdis vähe tehnilisemal rajal. Eriti andis see tunda järvedeäärsel porrisinglitel (kes teab, see teab). Kui paremate ajad olid 19+ minutit, siis mul 32 minutit.. Ka paar segapaari, näiteks Laura und Pait, möödusid minust. Mis seal's ikka, veidikeseks oma ajutisest kodust läbi, riided nöörile, ihu puhtaks ning korraks kotile puhkama. Varsti siis uuesti esimese etapi starti, kus võtsin koha sisse päris stardikoridori lõpus koos ErikR-i ja teistega. Lasin kiiremad oma teed ning võtsin kulgemistempo sisse. Päris ankrumees siiski polnud, mõned jäid tahapoole ka. Esimesel pikemal tõusul jõudsin suuremale pundile järele. Algus väga hull ei tundunud, Bosse singleid oli ka täitsa piisavalt. ~15 kiltsa enne lõppu püüdsin kinni järjekordsel kruusakal Porterracing Heleda meespaari, kellega koos mõnda aega koos kulgesime. Kui asi singliteks jälle kiskus, lasin nad mööda ning silmist nad kadusidki. Mingil hetkel metsavahelisel lõigul vast nii 10 kilomeetrit enne lõppu sain veel krambid ka, mis vahelduva eduga lõpuni piinasid. Lõppu siis veel alustuseks jõeäärset porri, siis laibamõnitusi tõusude näol ning loomulikult proloogist tuttav klassika- Rõuge järvedeäärne porr. Ööbikuoru tõusust kerisin veel üles ning tegin uhkelt finišit- kasu sellest kahjuks siiski suuremat polnud. Sõin supi ära ja kiirelt tare juurde. Jääkülma dušina (sõna otseses mõttes) tabas fakt, et soe vesi oli tilgatumaks otsas. Pesin end karastava veega siiski puhtaks, polnudki väga hull. Selgus, et lisaks korralikule õhtusöögile pakutakse ka väga mugavalt riidepesuvõimalust (st perenaine viskas kõigi soovijate riided pesumasinasse), mille kohe varmalt ära kasutasin. Ülejäänud õhtu möödus õues seltskonnas juteldes ning saunatades. Magama küll sai suhteliselt hilja, kuid sellest hoolimata oli uinumisega raskusi- mine tea, kas süüdi oli palju uusi muljeid, kõva pingutus, võõras koht või kõik see kokku. Unetunnid igaljuhul olid suhteliselt episoodilised. Huvitaval kombel hommikul mingit meeletut väsimust ei tundnudki, samas polnud ka erilist võitlusvalmidust. Peale hommikust putru ning järgnevat leiva luusselaskmist oli tunne juba mõnevõrra parem. Start ja minekut. Raja algus sama, mis reedeselgi etapil. Sain teistehulgas Jõelähtme Singli Jansast ning Flashist mööda, otsustasin veidi rahulikumalt võtta, nägin enda eessõitjat, vee-kivitakistus, uuesti sadulasse, kärrrrrr! Avastasin, et 16 kiltsa peale starti oli raamikõrv keset metsa ära murdunud. Selge, ratta selga istuda ei saa ka selleks, et allamäge sõita.. Vällakas ja Munamäe nurgad jäid seega mul sel korral alistamata. Vandusin mõttes ning koos eessõitjaga sai välja mõeldud, et targem on ilmselt edasi liikuda esimesse toitlustuspunkti. Taganttulijad muudkui möödusid, küsisid, mis viga. Tsainikule andsin ka oma allesjäänud geeli, loodetavasti oli sellest abi. Varsti möödus ka viimane rajalolija ning läks üsna üksildaseks see lonkimine. Vandesõnad mõttes asendusid roppustega, sest sääski ja kärbseid oli rajal endiselt meeeeeeletult ning tp-d ei paistnud kusagil. Muudkui ühest tõusust üles ja laskumisest alla, aegajalt käikarit kodarate vahelt välja kiskudes. Mingil hetkel hakkas pihta karm ajutöö, kuidas ratas siiski sõidukorda saada õigeks ajaks, et pühapäeval jälle rajale saaks. Peale tunniajast jalutamist jõudsin söögi-joogipunkti, kust Ivo alias Holdeni vend mind finišisse sõidutas. Teel uuris ta juba välja Võru Maraton spordi lahtiolekuajad ning Merida TFS raamikõrvade laoseisu. Kuna mõlemad olid positiivsed, tekkis lootus, et ehk õnnestub pühapäeval tõesti peale saada. Jätsin oma õnnetu velo finišisse paremaid aegu ootama ning kablutasin ise ööbimispaika pesema ja kasima. Selleks ajaks, kui esimene ots alles lõpetas, oli mul ratas pestud, ise puhas (sooja vee all!) ning täis kõhuga. Väinci abiga sain Maraton sporti, ajasin äriasjad joonde ning hea kaasratturi abiga õnnestus ka tagasi Rõugesse saada. Õhtu möödus nagu ikka- juteldes ning saunatades. Magama sain küll varem, kuid unega oli nagu esimesel ööselgi- nigelalt. Hommikul helistas Martin ja teatas, et toob mulle mu kraami ära ja proovib ise koos ässadega kell 12 rajale pääseda. Etterutates võib öelda, et see tal siiski õnneks ei läinud. Piisavalt palju enne starti sain ka oma töökorras ratta kätte Väino käest ja panin külge partisani numbri, kuna tuuri arvestuses ma laupäevase katkestamise tõttu enam ei osalenud. Martiniga ajasime mõne sõna juttu stardikoridoris ja oligi minek. Algus oli märgatavalt kiirem kruusateede tõttu. Üsna varsti avastasin end Jansa ja Flashiga koos sõitmast ning varsti liitus meiega ka klubitu Raul. Koos jõudsime esimesse TP-sse, mis asus Läti Mäe (see vist pole küll päris ametlik nimetus) jalamil. Väikse vahemärkusena võib öelda, et piiriäärne Paganamaa on ikka neetult ilus ning sealsete järvede ääres olid väga mõnusad ja sõidetavad singlid. Kuni Läti- Eesti piirini sõitsime siis vahelduva eduga neljakesi koos, kuid piirikraavi ületusel jäid Jansa ja Flash maha, selle asemel jõudsime hoopis Porterracing Heledatele järele. Neljase rakendina "kulgesime" (loe: rallisime) päris pikalt koos, kuni tuntud fantoomklubi mehed otsustasid maha jääda. Vahepeal kruusal tõmbasime Rauliga kordamööda, niiet tempo oli üsna korralik. Lõpus oli veel laibamõnitamisi põllupealsete tõusude jmt näol, kuid üldiselt oli rada täiesti sõidetav. Meeldiv oli ka see, et paaris kohas olid kohalikud head inimesed omaalgatuslikult püsti pannud joogipunktid, kus pakuti vett, morssi ja ühes kohas ka häid kuivikuid. Südame alt võttis kohe soojaks. Viimases mitteametlikus joogipunktis nägime ka üht skalpi korraks. Ärgitasin, et hakkame püüdma, kuid viimastel kilomeetritel jäin ise hoopis skalbist ilma. Samas hoidsin tempo ikkagi üleval ning selgus, et mitte sugugi asjata- nimelt tuli järjest võistlejaid üsna napilt hiljem. Nii ma siis lõpetasin väsinuna, kuid rõõmsana. Käisin veel korraks ööbimiskohast läbi, pesin end järjekordselt karastava veega ning varsti kodupoole. Ütleme nii, et lõppkokkuvõttes väga lahe üritus ja mõnus rahvas.
Lõpetuseks (kui kedagi huvitab) ka veidi elust-olust Rõuges. Elukohaks oli mul selle aja jooksul Rõuge Suurjärve külalistemaja, kus kirjade järgi oli meid 35 hinge. Valdavalt oli tegu kaheinimese tubadega, kuid mõned pered ööbisid ka kolmeste tubades. Igas toas oli olemas dušš ja WC. Seltskond oli sõbralik ja üsna esinduslik- Erki ja Sigvard Kukk (ehk Kana nagu teda tuntakse), Lasse Nõlvik, Tarmo Neemela, lisaks veel hulk veloclubbers ja Hawaii Expressi mehi jne jnt. Laupäeva õhtul käis saunas ka näiteks Raul Olle, kes meespaaride arvestuses päris hästi sõitis. (Kahjuks ta pühapäeval oli koos paarilisega kusagil eksinud, lõiganud ning nii nad diskfalitseeritigi.) Hommiku- ja õhtusöögid toimusid organiseeritult ning ühiselt suures saalis. Mõlemal õhtul sai lasta ka oma riided ära pesta, mis tähendas, et kogu aeg sai meeskonna särgiga sõita. Pesunöör hoovil nägi välja nagu klubiriietuse väljanäitus. Minu tuba oli teisel korrusel ning koridori otsas oli väike rõdu, kust avanes viimasepeal vaade Kaussjärvele ning Rõuge alevikule. Saun oli sealsamas hoovipeal ning oli mõlemal õhtul ikka päris korralikult soojaks köetud. Ses mõttes oli ka majutusega väga hästi, ehk tasub teinegi kord mõelda sellele variandile.

Martin: minu selleaastane rõugetuuritamine piirdus lõpuks siiski vaid pühapäevase 72 km sõiduga, millele eelnes ja järgnes tohutu logistika, et kõik asjad ikka klappima saada. Sõit tõotas tulla kiire ja seda ta oligi. Alguses oli enesetunne ülihea ja üllatavalt võimsalt sai põhigrupist end lahti tõmmatud. Kuskil enne riigipiiri ületamist avastasin, et osa rõhku on tagumisest Racing Ralf-st kadunud ja ratas käitub kurvides väga veidralt ning kruusakatel ratta edasitõmbamine on suhteliselt raske. Kõik lootused said pandud Läti mäe jalamil oleva esimese TP-le, kus selgus, et neil pumpa pole :( Kaasvõistleja laenas mulle oma seljakotist mingi mänguasja, millega sai mõned minutid pusitud, kuid minu hinnangul see oluliselt rõhku juurde küll ei tekitanud. Läti kuulus mägi jäi ka vallutamata, sest juba esimesel osal tegi ratas tühipöörde ja korra tasakaalu kaotanuna seal enam ratta selga ei ole võimalik saada. Lisaks tühjale kummile hakkas raja keskosas mind ka nälg kimbutama, sest ma polnud ka korralikku hommikuputru saanud ja käes oli juba lõuna. Mingite varudega suutsin langevas tempos end siiski sõitmises hoida ning teises TP-s, 18 km enne lõppu, sain ka kauaoodatud pumba. Rõhku oli taha jäänud tore 1,3 atm, mis on raja kruusaprofiili ja minusuguse kaalukategooriat arvestades piinlikult vähe. Teises TP sai ka mehiselt söödud ja mehiselt seltskonda mööda lastud, aga see ei olnudki enam oluline, sest ametlikus tuuriarvestuses ma nii ehk naa ei osalenud. Rosinate, küpsiste, pähklite jm kraami imendumine võttis umbes-täpselt 15 min ja siis tuli jõud tagasi. Lõpukilomeetrid lendasin hoogsalt ja kedagi rohkem mööda ei lasknud.
Õiget tuuritunnet sisse siiski ei tekkinud, sest närviline kõrvalthüpe ühte sõitu ei ole siiski see. Seetõttu tuleb järgmine aasta ikka korralikult tuurile pühenduda, mh ööbida ning mõnuleda kohapeal.