17. kuni 19. detsember 2010 toimus järjekorras teine traditsiooniline velonoidide ÜKE- ja suusalaager ametlikus laagerduspaigas Raplamaal Velisemõisas, kus muuhulgas asub ka Martini maakodu. Omamoodi traditsiooniks on saanud seegi, et osa võtavad sealt vaid Raiko ja Martin. Formaat sarnan
e
eelmisele laagrile. Reede õhtul kohale saabudes avastasime, et lumesahk oli suures lükkamishoos korraliku valli lükanud ka meie tare sissesõidutee ette. Seega kui Martin asus sauna ning tuppa lõkkeid küttekolletesse tegema, krabas Raiko (lume)labida ja hakkas parklat ning jalgradasid strateegiliste punktide vahel külmunud veehelvestest vabastama. Seda hoolimata sellest, et toas valitses tervelt pügala võrra kõrgem temperatuur kui 2010 aasta algul- lausa -3 kraadi. Samas läheb ka lumerookimine vabalt treeninguna arvesse, eriti arvestades seda, et ilmselt on tegu taaskord talve populaarseima rahvaspordialaga. Mingil hetkel sai saun ka nii soojaks seest, et oli mõtet lavale ronida, seega kaua me end oodata ei lasknud ning spaaprotseduurid võisidki alata. Vähemalt Capitano oli lumerookimine sinnajuurdekuuluvate õllede ning tühja kõhuga üsna ära väsitanud, seega tuli uimast olemist lumehange hüppamisega värskendada. Toimis see nipp suurepäraselt, lüües kergelt hägustuva pildi sekundi murdosaga selgeks. Peale sauna enam pikka pidu polnudki, kuid enne uinumist leppisime veel kokku, et hommikul ärkamisega punnitama ei hakka- magame niikaua kui torust tuleb ning suusatamisega väga hullult ei kiirusta. Siiski oli kella kaheksast uni enamvähem läinud, sõime rahulikult hommikuputru
ning enne 11 olime valmis tünnilaudadega
teele asuma. Radadeks valisime umbes sama kandi kui eelmisel aastal, kus valdavalt lahtiaetud metsateed. Martin harjutas peamiselt vabastiilis suusatamist, Raiko aga otsustas peamiselt klassika paaristõugetega edasi liikuda, seda peamiselt mitte-enam-nii-mägede-taga oleva Tartu Suusamaratoni pärast. Liikuda oli täitsa mõnus igaljuhul, eriti meeldivad olid võileiva- ja teepausid. Vahepeal Raiko otsis veidi teravamaid elamusi kõrgemat sorti jahimeeste puki otsa ronides, kus ärevust tekitasid paksu lume all olevad kitsa nagiseva redeli pulgad. Õnneks üles- ja allaronimine õnnetusi kaasa ei toonud ning varsti olime ka vahepealse lahtiajamata metsasihi ületamise järel auto juures tagasi. Kilometraazi kogunes 24 ver
sta kopikatega, sõiduaega veidi üle kolme tunni ning puhkepausidele kulus veidi üle tunni. Laagripaika tagasi jõudes siis tavaline rutiin- saunakütmine, toiduvalmistamine ning muud tubased tegevused. Peale pikemaid saunaprotseduure, kust ei puudunud ka
lumekülastused, nägi päevakava ette õhtusöögi ning (elava) keskustelu erinevatel päevakajalistel ning mitte nii päevakajalistel teemadel, muuhulgas uurisime õlle mõju inimorganismile. Teaduslikud diskussioonid lõppesid igaljuhul alles kõvasti peale südaööd, kui tundus, et oleks paslik aeg viimaks magama heita. Pühapäeva hommikul ärgates kella silmitsedes sai üsna kiirelt selgeks, et pikemast rabamatka
st ei tule suurt midagi välja, kui on tahtmine veel inimlikul ajal liikuma ka saada. Seega võtsime rahulikult, sõime hommikust ning otsustasime, et käivitame operatsiooni "Aita-Leida Kuusepuu." See tähendas jalgsimatka mööda Lõputuid Lumevälju kohaliku jõe äärde ning seejärel metsavahe kaudu tagasi. Ilusa jõulukuuse otsimine osutus esimese hooga siiski ületamatult raskeks, kuna ka need puud, mis õ
nnestus lumest vabastada, olid raskuse all longuvajunud okstega. Baaslaagrisse tagasi jõudes siis hakkasimegi otsi kokku tõmbama, see hõlmas endast veel väikest (sauna)kütmist, söögivalmistamist ja muid tarvilikke tegevusi, muuhulgas tõi Martin metsast laste rõõmuks ära ka jõulukuuse. Peale sauna, söömist ning pakkimist asusimegi tagasiteele. Kokkuvõtteks võib öelda, et taaskord igati kordaläinud laager, mille vilju Raiko loodetavasti 20. veebruaril 40. Tartu Maratonil noppida saab.
e eelmisele laagrile. Reede õhtul kohale saabudes avastasime, et lumesahk oli suures lükkamishoos korraliku valli lükanud ka meie tare sissesõidutee ette. Seega kui Martin asus sauna ning tuppa lõkkeid küttekolletesse tegema, krabas Raiko (lume)labida ja hakkas parklat ning jalgradasid strateegiliste punktide vahel külmunud veehelvestest vabastama. Seda hoolimata sellest, et toas valitses tervelt pügala võrra kõrgem temperatuur kui 2010 aasta algul- lausa -3 kraadi. Samas läheb ka lumerookimine vabalt treeninguna arvesse, eriti arvestades seda, et ilmselt on tegu taaskord talve populaarseima rahvaspordialaga. Mingil hetkel sai saun ka nii soojaks seest, et oli mõtet lavale ronida, seega kaua me end oodata ei lasknud ning spaaprotseduurid võisidki alata. Vähemalt Capitano oli lumerookimine sinnajuurdekuuluvate õllede ning tühja kõhuga üsna ära väsitanud, seega tuli uimast olemist lumehange hüppamisega värskendada. Toimis see nipp suurepäraselt, lüües kergelt hägustuva pildi sekundi murdosaga selgeks. Peale sauna enam pikka pidu polnudki, kuid enne uinumist leppisime veel kokku, et hommikul ärkamisega punnitama ei hakka- magame niikaua kui torust tuleb ning suusatamisega väga hullult ei kiirusta. Siiski oli kella kaheksast uni enamvähem läinud, sõime rahulikult hommikuputru
ning enne 11 olime valmis tünnilaudadega 
teele asuma. Radadeks valisime umbes sama kandi kui eelmisel aastal, kus valdavalt lahtiaetud metsateed. Martin harjutas peamiselt vabastiilis suusatamist, Raiko aga otsustas peamiselt klassika paaristõugetega edasi liikuda, seda peamiselt mitte-enam-nii-mägede-taga oleva Tartu Suusamaratoni pärast. Liikuda oli täitsa mõnus igaljuhul, eriti meeldivad olid võileiva- ja teepausid. Vahepeal Raiko otsis veidi teravamaid elamusi kõrgemat sorti jahimeeste puki otsa ronides, kus ärevust tekitasid paksu lume all olevad kitsa nagiseva redeli pulgad. Õnneks üles- ja allaronimine õnnetusi kaasa ei toonud ning varsti olime ka vahepealse lahtiajamata metsasihi ületamise järel auto juures tagasi. Kilometraazi kogunes 24 ver
sta kopikatega, sõiduaega veidi üle kolme tunni ning puhkepausidele kulus veidi üle tunni. Laagripaika tagasi jõudes siis tavaline rutiin- saunakütmine, toiduvalmistamine ning muud tubased tegevused. Peale pikemaid saunaprotseduure, kust ei puudunud ka 
lumekülastused, nägi päevakava ette õhtusöögi ning (elava) keskustelu erinevatel päevakajalistel ning mitte nii päevakajalistel teemadel, muuhulgas uurisime õlle mõju inimorganismile. Teaduslikud diskussioonid lõppesid igaljuhul alles kõvasti peale südaööd, kui tundus, et oleks paslik aeg viimaks magama heita. Pühapäeva hommikul ärgates kella silmitsedes sai üsna kiirelt selgeks, et pikemast rabamatka
st ei tule suurt midagi välja, kui on tahtmine veel inimlikul ajal liikuma ka saada. Seega võtsime rahulikult, sõime hommikust ning otsustasime, et käivitame operatsiooni "Aita-Leida Kuusepuu." See tähendas jalgsimatka mööda Lõputuid Lumevälju kohaliku jõe äärde ning seejärel metsavahe kaudu tagasi. Ilusa jõulukuuse otsimine osutus esimese hooga siiski ületamatult raskeks, kuna ka need puud, mis õ
nnestus lumest vabastada, olid raskuse all longuvajunud okstega. Baaslaagrisse tagasi jõudes siis hakkasimegi otsi kokku tõmbama, see hõlmas endast veel väikest (sauna)kütmist, söögivalmistamist ja muid tarvilikke tegevusi, muuhulgas tõi Martin metsast laste rõõmuks ära ka jõulukuuse. Peale sauna, söömist ning pakkimist asusimegi tagasiteele. Kokkuvõtteks võib öelda, et taaskord igati kordaläinud laager, mille vilju Raiko loodetavasti 20. veebruaril 40. Tartu Maratonil noppida saab.
