Velonoidi ÜKE laager Velisemõisas

Kuna uus võistlushooaeg pole enam mägede taga, oli viimane aeg korraldada esimene traditsiooniline team Velonoid ÜKE laager, mis toimus 15.-17. jaanuarini 2010. Issanda aastal. Sama kindlasti kui TÜ kehakultuurlased korraldavad oma koosviibimisi Käärikul, valisid 1/3 meeskonnast Martini ning Raiko näol vormitimmimiseks vana hea Velisemõisa baasi Raplamaa avarustes. Katlakütja oli nähtavasti jälle tsüklis, sest tares valitses üsna karge õhk- pilk kraadiklaasile kinnitas kahtlusi, elavhõbedapügal näitas elutoas -4 kraadi. Kui Martin üritas sooja saada aktiivse füüsilise tegevuse abil, siis Raiko otsustas katses jääda kontrollgrupiks ning välja selgitada, kas ka lihtsalt riideid selga kuhjates on võimalik sellistes tingimustes ellu jääda. Selgus, et vähemalt sooja söögi kaasabil oligi. Öötundideks õnnestus ka muljetavaldavad 14 soojapügalat tuppa kütta ning hakkas juba looma. Hommikune äratus oli nädalavahetuse kohta mõrvarlikult vara ning kella seitsmene tirin tundus pigem õudusunenäona. Siiski algas 9:30 paiku esimesel päeval ettenähtud suusatrenn. Sõit kulges valdavalt lahtiaetud kruusateedel, kus suusatamiseks jagus piisavalt lund. Siinkohal suured tänud kohalikule omaviletsusele, kes oli lasknud puhtaks ajada ka teed, mis mitte kusagile ei viinud. Aitäh teile! Elu oli ilus, külma oli parasjagu, leivamärss head-paremat ning kuuma teed täis. Kilomeetrid lausa lendasid erinevaid harjutusi tehes- paaristõuge, uisusõit ilma keppideta- you name it. Siiski leidus meie teel ka lõik, mis viis pulsi ülespoole põhivastupidavustsoonist. Nimelt oli unustatud kohaliku traktoristi poolt lahti ajada üks suvaline metsasiht, mida me oma teekonnal kuidagi ignoreerida ei saanud. Järgnes tund korralikku suuskadega lumessumpamist. Lumekoorik peaaegu kandis, aga siiski ei kandnud. Higimull otsaees leemendamas, rassisime nagu kaks karu läbi metsa ja lume. Eriti muljetavaldavaks teeb selle lõigu asjaolu, et selle tunni jooksul läbisime tervelt kaks kilomeetrit! Pole üldse mitte paha. Lõpetuseks veel siledamaid teid ka ning kui hakkas kergelt hämarduma, olimegi auto juures tagasi. Baasis järgnesid otse loomulikult lõõgastavad spaaprotseduurid kohalikus viietärni soome saunas ja lumes vaheldumisi, toitev, samas maitsev õhtusöök, taastusjoogid ning tubased tegevused. Vähemalt sai õhtul normaalsemal ajal koikusse. Pühapäeva hommikul oli täitsa deja vu tunne äratuskella helisedes- kuidagi ei tahtnud soojast voodist jahedasse toaõhku viskuda. Varsti olid siiski ettevalmistused jälle tehtud ning leidsimegi end rabas ringi sõtkumas. Kui esimene verst õnnestus metsasihil mööda autojälge kõndida, siis varsti algas tõeline trenn pihta. Kõige madalam lumi oli rabas põlve alla, kohati üle põlve ning siirdesoos ulatus kohati ka kubemepiirkonnani. Aga pole hullu, teatud, khmm, väljaulatuvatele kehaosadele pidigi veidi jahedam temperatuur paremini mõjuma. Loodus oli kõikjal hingematvalt kaunis, ükskõik mis suunas ka kiikad- alla poolemillist vaadet ei hakanud kusagil silma. Vahepeal sai ka end verekoertena unustatud loomajälgi taga ajades. Idenfitseerida õnnestus peamiselt ilveste, huntide, metssigade ning põtrade jälgi, igasugustest muudest väiksematest ja tavalisematest pudulojustest rääkimata. Juuresoleval pildil sattusimegi kuusealusesse ulualusesse, kus enne meid olid nii hundid kui ka ilvesed peatunud ning ka maganud. Õnneks me ei lõpetanud selle kitse kombel.. Kuna õhtul oli vaja ka inimlikul ajal tsiviliseeritumatesse kohtadesse jõuda, tuli hakata otsima otseteed auto juurde- ja otsetee tähendas rabamatka, mida ka põdrad ning teised välejalgsed loomad polnud söendanud ette võtta. Võib vabalt öelda, et jalutuskäik pargis oli selle ukerdamise kõrval justkui jalutuskäik pargis. Ühed huvitavamad hetked jõudsid kätte ca 500 meetermõõdustiku meetrit enne finišit, kui leidsime suuremat sorti metssigade küla- nimelt oli üsna väikesel maalapil vähemalt 15 kuuske, mille all oli näha sigade tuhnimis- ning magamisjälgi, samuti üsna palju sõnnikut ja terve metsaalune oli elajate poolt korralikult läbi trambitud. Vaatepilt oli üsna muljetavaldav, metsanotsusid sealkandis ilmselt jagub. Kindlasti oleksime teinud mõne murrangulise avastuse zooloogias, kuid aeg pressis peale ning üsna pea olime tagasi oma vanas armsas treeningbaasis. Kiirelt saun kütte, asjade pakkimine, söök, järjekordsed spaaprotseduurid- ning tuld tagasi pealinna poole. Ajastus oli tavatult tagasihoidlik- Raiko jõudis vagunisse tervelt kaks minutit enne rongi väljumist. Varu jäi seega veel kõvasti. Igaljuhul jäid laagrist vaid meeldivad mälestused, kuid veelgi tähtsamaks tuleb pidada positiivset mõju füüsilisele vormile.
PS: keda kaunid looduspildid ja veel kaunimad portreed laagrist huvitavad, siis neid võib leida siit.