SEB 29. Tartu Rattaralli

Pühapäev 30.mai 2010
Tähtis päev, kui toimus rattasõprade suur pidupäev. Seda ka Velonoidide tiimile. Sedapuhku oli Tartupoolne tiim jagunenud kaheks. Virgem ja enesekindlam meist oli meie Kapten, kes alustas oma katsumusterohket päeva juba kella 10 paiku hommikul startides 133 km pikkusele sõidule. Ülejäänud (Ramsa, Juss ja Tarts) kelle vorm just sel hooajal kõige parem ei ole, veeresid stardijoonele alles kella 12, et alustada 71 km läbimist. Tänavune hooaeg on alanud kuidagi visalt. Kindlasti on selle üheks põhjuseks pikaleveninud talv ja osaliselt motivatsioonil ning võimalustel. Talvel sai küll spinningutrenne harrastatud, aga välistreeninguid on olnud suht kasinalt. Päev enne tähtsat päeva võtsime koos Ramsaga osa lasteüritustest (Tillu ja Mini ralli). Tillu sõidu puhul oli tegemist laste kõrval jooksmisega, aga mini rallil 10,5 km sõitsime koos Sandriga (Tartsi poeg) raja ikka läbi ka.

Edasi muljed / meenutusi 71 km läbijatelt.
TARTS: Niisiis pühapäeva hommik oli paljulubav ja energiat ning tahtejõudu täis. Kella 11 paiku siirdusin Ramsa juurde, et üheskoos linna poole sõita. Enne veel, kui starti jõudsime läksime ka Jussi juurest läbi, et siis kõik üheskoos stardijoonele asuda.
Ilm oli ilus soe, aga tuuline (jahe). Leida sõidu jaoks sobiv riietus oli suht raske. Aga eks selle otsuse tegi igaüks ise, kas pikk ja mitmekihiline või päris lühike. Kes kuipalju külma / soojakartlik on.
Stardikoridori jõudsime 10 minutit enne kui tulistama hakati. Meeleolu oli ülev nagu alati selliste suursündmuste puhul. Stardipositsioon oli meil kõigil hea. Olime esimeses stardigrupis. Selle tagas meile möödunud aasta hea sooritus. Stardikoridoris otsustasime: et linnas sõidab igaüks nii nagu suudab / tahab, aga Aardla viaduktist alates võtame pundi kokku ja kulgeme omas rütmis edasi. Enne veel kui stardipauk kõlas mainis Juss, et kusagil Tatraorust Otepää poole keerates ootab meid külm õlu mida pakub Harri.

Ja siis see algaski tuttava meloodia saatel.

Alustasin sõitu omas rütmis. Enesetunne oli hea ja jõudu tundus olevat. Riia mäest üles suunaga Pangodi poole. Silmanurgast ikka piiludes, et kas tiimikaaslased mitte mööda ei sõida. Jõudes viaduktini hakkasin kaaslasi otsima. Rahvast oli nii palju et mitte ei näinud, kas on nad minust möödunud või olen mina neist ees. Kuna tuul oli vastu, siis tekkisid pikad grupid. Sedasi grupist gruppi liikudes ma finiši poole pürgisingi. Uhti kandis tõmbasin paremasse serva (grupid liikusid telgjoonest vasakule poole), et tempot tagasi tõmmata ja oma tiimikaaslasi järgi oodata. Nii ma seal kulgesin kuni Tatraoruni hinges ikka küsimus, et kas ma olen neist maas või ees. Vuhisesin Tatraorust alla ja võtsin suuna Otepää poole. Kui nägin tuttavaid (Harri ja Viivi) tee ääres pasunatega sõitjaid ergutamas. Võtsin hoo maha ja kohe pakuti mulle küülma õllet ja hapukurki (mmmm see oli hea). Küsisin, et kas poisid on juba mitteametliku "TP" läbinud selgus, et ei ole. Ootasin pisut ja plaanisin end taas minekule, kui nägin tiimikaaslasi (Ramsa ja Juss). Ka nemad said õllet ja kurki. Peale mida hakkasime üheskoos edasi liikuma. Mingil hetkel avastasin, et olen nad taas kaotanud ja siis jälle peale mõne kilomeetri läbimist olime üheskoos. Sedasi see sõit edasi kulgeski. Pangodi TP läbisime peatuseta, kuna energiat ja jõudu paistis olevat.


Ka Elvas ei teinud me (Juss ja Tarts) peatust. Elvast Tartu poole oli pärituul ja ka sel lõigul olime me kõik koos vahest mina ees ja siis jälle tagapool oma tiimikaaslasi. Sedasi liikudes kuni Tartuni. Siis ... siis avastasin, et olin enda võimeid valesti hinnanud. Lõunakeskuse TP tegin peatuse, et end tankida, kuna jõud hakkas raugema. Krahmates peoga rosinaid ja paar rosinakukklit pikenes vahemaa tiimikaaslastega. Seega kuni finišini kulgesin omas rõtmis. Jõudnuna taaskord Aardla viaduktini puhus vastutuul ja tunne oli selline, et ei jõuagi finišisse. Ammutasin jõudu kaasavõetud energiageelist. Finišini oli siis pisut vähem kui kümme kilomeetrit. Vahetult enne pööret Ringtee tänavale avastasin, et üks tuttavas kostüümis tegelane möödus minust. Selleks oli ei keegi muu kui meie Kapten. Hing ei andnud rahu ja ma võtsin kokku oma viimase jõuvaru ning kimasin talle järele. Järele jõudes vahetasime paar sõna ja siis...... ei tea mis, aga tundus, et ta leidis endast peale 130 km läbimist kiirema käigu ja nii ta mu silmist vaikselt kaduski. Mis mul üle jäi kui vaikselt taaskord omas rütmis finiši poole kulgeda. Ja sinna ka jõudsin ajaga 2:32:17.
Finišis saime kõik taas kokku, muljetasime mõned sõnad ja siis sööma, sest peale sellist pingutust peab ju kuidagi kulutatud energia tagasi saama. Kui see sõit nüüd kokku võtta, siis ega pettuma ei pidanud.
Raiko: Seekordne Ralli algas järjekordselt räige režiimirikkumise ning sellega seoses kerge peavaluga. Stardikoridori jõudsin nii viimasel hetkel, et aedade vahele enam ei mahtunudki, pidin koos mõne kaassõitjaga külje pealt alustama. Õnneks olid tagumise koridori sõitjad mõistlikud ning lubasid meid vahele. Kuna ma eriti osav ei ole positsiooni välja võitlema, loovutasin hulgaliselt kohti- see võis ka tulemuse suhtes rolli mängida. Linnast välja jõudes avastasin end siis päris korralikust pelotonist- pakun, et meid võis seal grupis 100+ sõitjat vähemalt olla. Tatraorust Oteka poole keerates nägin ka vanemaid, kuid pundis sõites polnud aega neile lehvitada ja hõigata. Kilomeeter hiljem sai siis ka paratamatu läbi elatud- nimelt kukkumine. Minu ees sõitvad tüübid panid küljed kokku, korra veel paar ärevamat häälitsust ja asfaldil siruli nad juba olidki. Kuna olin neile piisavalt lähedal, ei jäänud muud üle kui sellele kahesele külakuhjale lisanduda, sõitsin nende ratastele naturaalselt peale. Siiani jääb mulle mõistatuseks, kuidas suudeti sirgel ja siledal teelõigul maokas korraldada. Õnneks olime grupi sabas ning tagant enam kedagi kuhja lisandumas polnud. End püsti ajades avastasin, et vigastused puuduvad. Tol hetkel oli isegi kahju, et ma ise rohkem haiget ei saanud- väga oleksin tahtnud katkestada, kuna igasugune sõidutunne puudus. Oleksin rahus ergutajatega ühinenud ja.. Mõtlesin veel hetke, kuid siiski otsustasin edasi sõita. Kukkumise koha pealt on veel see huvitav, et eelmisel kahel aastal värisesin ning kartsin oluliselt rohkem kui sel korral, kuid siiani olin vähemalt Rallil maokatest pääsenud. Paar kilomeetrit hiljem olin tagasi grupis. Enne Otepääd osati eespool veel kord siledal ja sirgel üks kukkumine korraldada, kuid seekord jäi mulle piisavalt aega ja ruumi mööda manööverdada. Sellest hetkest tõmmati grupp ka kaheks enamvähem võrdseks pundiks, ma sattusin neist esimesse. Polnud ei enne ega ka pärast kukkumisi mingit rahulikku sõitu, käis pidev kiirendamine ja pidurdamine ja tõmblemine. Huvitaval kombel polnud mul endal enam mingit hirmu järjekordse kukkumise ees- võta sa nüüd kinni, tuli see ükskõiksusest või teadmisest, et peale seda oleksin niikuinii sadulast maha roninud. Igaljuhul tõmmati grupp lõplikult puruks tõusul Otepääle, peale mida sattusin nii ~15 pealisse punti, kus oli juba oluliselt rahulikum. Enne Sihvat avastasin, et mu tutikas Bianchi pudel, millest polnud veel lonksugi võtta, on kadunud. Ei teagi, kas jäi ta minust Pangodi kukkumispaika või kadus mõnda loendamatutest Tartu tänavaaukudest. Võtsin siis TP-s topsi vett kiirelt ja kütsin edasi. Pühajärve kant ja vana rullirada lagundasid ka meie tillukese pundi. Linnas sain oma planeeritud pudeli Rauno käest õnneks, tervitasin raja servas seisvat Laurat ja edasi Elva suunas. See oli ka üks nürimaid lõike niigi nüril rajal, aegajalt tekkisid mingid väiksemad pundid, mis siis jälle lagunesid. Lõpuks tekkis üks veidi püsivam, millega edasi kulgesime. Peale Elvat üritasin järgmisele pundile järele jõuda (et ma ka oma vigadest ei õpi), kuid juhtus paratamatu- neid kätte ei saanud ning vana punt sõitis mööda, tol hetkel ei jaksanud ka neile järele võtta. Kogusin end veidi, võtsin lenksul alt kinni ja hakkasin vajutama. Algas Sõit Silmamunadel, kui ~15 kaa-emmi järjest üksinda punti jälitasin. Õnneks oli seekord vähemalt tuul enamvähem tagant. Lõunaka juures sai mu pingutus tasutud. Kuni raudteeni püsisin sellesamas pundis, siis kiirendasin ning läksin järjekordselt oma teed. Kuna kartsin, et nad mind uuesti kätte saavad, siis vangla laskumisel ei puhanud, vaid väntasin hoogu juurde. Sellest hoolimata kuulsin seljatagant varsti Tartsi häält, kes lühemat maad lõpetamas. Hea meel oli kohe meeskonnakaaslast näha. Veidi sõitsime koos, kuid siis otsustasin ise finišit tegema hakata ning lükkasin viimase käigu sisse. Tarts mõistlikumana ei võtnud sellest osa ning jäi üksinda tiksuma. Lõpuga ma siiski suurt ise ka midagi ei võitnud, kuid vähemalt tundsin, et pingutasin. Võtsime siis oma meeskonna kokku, finišijärgsed toimetused ning jätkasime päeva Priidu saunas. Leil ja taastusjook võtsid kurnatuse, mida asendas mõnus väsimus. Šokk saabus siis, kui oma tulemuse teada sain. Arvestades seda, et lootsin aega ehk veidi üle nelja tunni, 4:15 oleks veel rahuldav olnud, kuid 4:32 oli löök allapoole vööd.. Kuid nagu Martin tabavalt kokku võttis- "Sa tahad tulemust teha, kuid trenni ei tee."
Iseenesest vist esimene võistlus, millest halb mälestus jäi. Kui järgmisel aastal peaks võistlus samal trassil olema, siis pigem sõidan koos teistega lühemat maad. Või siis üritan talvel rohkem trenni teha. Seniks jään maastikusõite ootama.