Kui klubi Tartu Maraton rattaüritustel osalemine on meie klubil juba aegade hämarusse ulatuv traditsioon, siis nende korraldatavatest muudest toredatest rahvaspordisündmustest osasaamine on siiani Raiko pärusmaaks jäänud. Seega pole imestada, et järjekordselt tema nime stardiprotokollist leidsime. Kokku siis kolmandat korda ning teist korda pikema maa omast. Mitte just vähetähtis asjaolu pole, et tegu on ühe osaga Tartu Neliküritusest, mille nimel tuleb pongestada ka aladel, mis muidu ehk võistluskalendrisse ei kuuluks. Aga mis seal's ikka, elu ei saagi kogu aeg lill olla. See tähendab muuhulgas ka äratust pühapäeva hommikul enne kukke ja koitu (ehk siis kell seitset), kui isegi töönädala sees saab üldjuhul kauem magada. Õnneks on jooksmisvarustus oluliselt minimalistlikum võrreldes rattasõidus vajamineva tavaariga- ehk siis kiirelt hommikusöök/kohv ning ühistranspordile. Ametlik transport Tartu kesklinnast stardipaika kulges tõrgeteta ning kella üheksaks oldi juba Tehvandi uueneval suusastaadionil. Vähemalt niipalju sain ka bussis targemaks, et start ei ole mitte kell 12 nagu seni arvasin, vaid juba kell 11. See oli meeldiv uudis, kuna kõvasti tõusid santsud jõuda õhtusele korvpallilahingule õigeks ajaks. Äärmiselt huvitaval kombel ei visanud seekord mandrossimeetergi seierit küljest, kõrgeim näit oli ehk sinna 1,5 kanti 10 palli skaalal. Samas tagus kuklasse mõte, et niikuinii suren rajal tuhat surma. Vahetasin siis riietusruumis rahulikult riided (lühikesed püksid, rattasääred ning meeskonna vabaaja T-särk), soojendusdress peale ning ümbruskonnaga tutvuma. Looduskaunis staadioniümbruses pistsin nahka ülejäänud pruukosti ning tagasi võistluskeskusse. Sinna oli traditsiooniliselt kogunenud hunnik tuttavaid nägusid. Sai liitutud vana kursavenna Taneli ja tema sõbraga. Wunderkindi nägime ka, tal oli päris uhke stardinumber- 69. Varsti oli aeg stardikoridori liikuda, kus toimus ka ametlik soojendusvõimlemine. Varsti panimegi finiši poole kaabet. Algus tundus enamvähem, aga ikka esimese kilomeetriga läks juba raskeks. Pulsomeetrit seekord käele ei pannud, et mitte nende näitude pärast ka veel muretseda, jooksin enesetunde järgi. Juba esimesel asfaldilõigul suunaga Elva poole nägin veel mitut tuttavat nägu mööda vuhisemas- Art Soonets, Ain-Alar Juhanson ning hunnikut harrastuskorvpallureid. Kergemaks ei läinud ning iga kilomeeter tuli puhta vaevaga. Mingil rajahetkel kohtusin tuttava jooksukunni Madisega, kellega vahelduva eduga koos vantsisime. Usun, et mu "jooks" meenutas pigem kepikõndi ilma keppideta, vähemalt tempo poolest. Kohad sulasid ka kiiresti ning langesin järjest tahapoole, Tanel ning varsti ka Raido kablutasid mööda ning kadusid silmist. Lõpp tuli järjest lähemale siiski ning et endal kergem oleks, üritasin teisi ergutada. Lõpusirgel sai veel Inju ergutuste tõttu kiiremaid samme tehtud ning mõned skalbidki võetud, kuid mõned konkurendid, kellest oleks tahtnud jagu saada, olid juba lootusetult läinud kahjuks. Aeg siis 2.03 kopikatega ning koht pealt 900- ilmselt tegelevad teised trennitegemisega ka, sest eelmisel aastal oli mu mäletamist mööda sarnase ajaga positsioon märksa parem. Peale lõpetamist vajusin finišikoridori maha ja lõõtsutasin paar minutit enne kui uuesti jalad alla ajasin. Kiirelt veel paar intervjuud, pesema-venitama-riideid vahetama ning varsti minekut. Sedapuhku oli järgmiseks peatuseks Rakvere, kus on nähtavasti järjekordne Rocki kodusaal, sest Tarvast sõideti üle 21 punktilise teerulliga. See tõstis meeleolu veel hoopis kõrgemale kui ta enne oligi.
Lõpetuseks ehk niipalju, et ega see jooksmine on küll üks ebanormaalne spordiala. Täna, esmaspäeval, on jalad igaljuhul maru kanged ja valusad ning karta on, et homme on asi hullemgi. Samas ei ütle hoolimata kogu vingumisest ühtki halba sõna ning järgmisel aastal olen võimaluse korral kindlasti uuesti rajal- ehk õnnestub siis enne trenni ka teha! Seniks- stay tuned.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar