Paluküla 100

Martin: Selleaastane Paluküla 100 maraton on oma nime väärt, sest lõpetades näitas minu kompuuter läbisõiduks 102 km ja ajaks 4h 52 min. Sõit oli igati korralik ning tegelikult õnnestus täielikult. Probleeme ei olnud nii iseenda kui ka tehnikaga. Ja kuidas saakski olla, kui Palukülas sai läbitud oma uhiuue Cube-ga esimesed 100 km. Juba esimesel ringi alguses tundus ratas istumise all kuidagi ebaloomulikult pehme ja kerge. Kilomeetrid möödusid lausa lennates ja mehed muudkui pudenesid tahapoole. Endalegi üllatuseks sai üllatavalt paljudest mööda sõidetud ning suisa sellistest meestest, kellele ma tavaliselt isegi kuklasse hingama ei küündi. Ratas käitus singlitel imeliselt, sirgetel veeres kiirelt ning kurvides oli püsivus super. Paluküla hiiemäe ning Keava mägede tõuspõnksud ei tundunud väga karmidena. Teine ring hakkas siiski vaikselt ka väsimus peale tulema ning sellist lendu nagu esimesel ringil enam ei olnud. Sellegi poolest sai veel teise ringi alguses ja lõpus kokku viie koha võrra oma tulemust parandatud. Vahepealne ringi osa möödus uhkes üksilduses. Lõppu pakkusid teravust veel viimased möödasõidud, kuid jalga oli siiski veel piisavalt, et mitte alla vanduda. Rada oli sellel aastal parim, mis seni olnud. Juurde oli tekitatud pikad ja raputavad karjakopli singlid ning Keava mägedes oli rajameistril mõned mõnusad krutskid varuks. Paluküla korraldus, arvestades ürituse mastaape, on alati olnud uskumatult heal tasemel. Lõpusirge piiksu järel ulatati kohe kätte õlletoobri talong, mis sai esimese asjana värisevate kätega välja lunastatud ja kiiremas korras ära tarvitatud. Ai, kuidas see maitses hästi. Mõnusalt tummine hernesupp ja elu on jälle nagu lill.
Raiko: Start. Raja algus oli täitsa tuttav ning üsna varsti sattusin neljasesse punti, millest pool varsti eest ära veeres. Seejärel sõitsin pea lõpuni koos Weekend Warrioriga. Talda anda väga ei julenud, kuna kartsin, et ei pea lõpuni vastu. Kui algul kiskusin velofoorumis kiunu üles selleaastase Paluküla raja pikkuse kohta, siis sõidu ajal pidin oma vaateid kõvasti korrigeerima. Lisandunud karjamaasingel ning Keava mägede totaalne makeover lisasid vürtsi nii rajale kui ka tagumikule. Kahjuks kippus tehnika veidi tõrkuma ning ees granny peale vahetamine toimis haruharva. Seepärast oli esimesel ringil päris mitu korda ikaldumist ning jalastumist. Teisel ringil see-eest sain ees 32 hammakaga üles paarist tõusupõksust, kust muidu oleks grannyga kangutanud. Huvitaval kombel olid paar mudast kohta vähem mudased kui eelmisel aastal, kuid sääski oli see-eest süle ja seljaga. Veidi aega suud lahti hoides oleks kõhu kiirelt täis saanud.. Hoolimata sellest, et olime kaasvõitlejaga kaks viimast rajal, olid TP-d veel avatud ning süüa-juuagi jätkus neis. Kusjuures teise ringi algul TP-s unetasin koomas peaga oma just täita lastud joogipudeli lauale, kuid paar versta hiljem sealt lähedalt läbi sõites ootas tütarlaps mind oma pudeliga raja ääres. Tase omaette! Kuna teadsin, et transamees Kirsa mind juba finišis ootab, lisasin viimasel viiel kilomeetril veidi hoogu, et vähegi inimlikumal ajal lõpuni jõuda. Veel viimased kangutamised-kihutamised-ergutamised-lõpulaskumine ning olingi veidi väsinuna, kuid rõõmsana finišis. Pesemine-pakkimine-paks hernesupp-külm õlu ning kodu poole minekut. Kokkuvõtteks üks väärt raja ning meeldiva õhkkonnaga sõit. Loodetavasti on meil järgmisel aastal seal suurem esindatus.

Pildid: Siim Solman