Otsustasin sellel aastal veidi oma aja ning raha natukesega ratsionaalsemalt ringi käia ning ühtlasi rikastada olemasolevat MTB sõitude menüüd KoMo sõitudega- uued rajad, elamused ja sõbralikud inimesed. KoMo puhul on tegu Raplamaa poiste ja tüdrukute initsiatiiviga. Osaliselt oma elupäevi Velisemõisa maakodus veetes tunnen minagi kuuluvust maakonna külge. Kuna ametlikult lasen oma maksud samuti Märjamaa vallale kanda, siis seda enam on kohustus ka kohalikus elus kaasa lüüa.
Hommikul Tallinnas riideid valides oli väljas kindlasti kohe koerailm ja temperatuur ei tahtnud teps üle +6 kraadi näidata. Sai veidi mõeldud, mida ja kuidas selga, kuid lõpuks jäin ikka paksude Santini talvepükste ning ISC windstopperi juurde. Pikad kindad, müts, buff ja soojad kingakatted läksid veel lisaks. Kui u 10.30 Tallinnast liikuma hakkasime, siis ilm olulist kiiret muutust ei tõotanud. Siiski, juba tunnikese pärast kohapeal, sai selgeks, et asi kipub hapuks. Kuna ajuvitamiinid jäid taas võtmata, siis tagasiteed enam ei olnud- teisi riideid lihtsalt kaasas ei olnud. Egas midagi, sai siis tehtud mõned soojendusringid ja proovitud ka kuulsat Varbola trepilaskumist, mis mulle küll suurt peavalu ei valmistanud. Rada oli vahelduv, enamjaolt metsateed ja singel, veidi savist muda, kive, väike kruusalõik. Kui kella 13.00 põhiklassi start lähenes, saavutas temperatuur tõenäoliselt päeva maksimumi. Täpselt ei tea, aga +6 see enam kindlasti ei olnud. Müts, kindad, kingakatted ja buff lendasid seljast. Oluliselt paremaks see asja ei teinud, sest pikad talvepüksid oli tõeline hardcore. Stardis võtsin vaikselt tagumise rea ning kogu esimene ring üritasin end tagasi hoida, kuid ülekuumenemisest see ei päästnud, sest metsavahel lajatas päike ikka tõeliselt valusalt. Higi voolas ojadena ning higistel kätel oli väga raske lenksu kinni hoida. Sõitsin oma neli ringi ära ning kõigest hoolimata oli hea meel. Nagu tõelisele võitjale ulatati mulle valgeklaari maitseline Aura limps, mis ei maitsenud peale sellist küpsemist paha. Virutasin limpa sisse ja hakkasin Varbolast äia maakodu poole veerema. Ilm oli nüüd juba veidi tagasi tõmmanud ning tuju hea. Väike saun ja võib kindlasti öelda, et tore päev oli.
Hommikul Tallinnas riideid valides oli väljas kindlasti kohe koerailm ja temperatuur ei tahtnud teps üle +6 kraadi näidata. Sai veidi mõeldud, mida ja kuidas selga, kuid lõpuks jäin ikka paksude Santini talvepükste ning ISC windstopperi juurde. Pikad kindad, müts, buff ja soojad kingakatted läksid veel lisaks. Kui u 10.30 Tallinnast liikuma hakkasime, siis ilm olulist kiiret muutust ei tõotanud. Siiski, juba tunnikese pärast kohapeal, sai selgeks, et asi kipub hapuks. Kuna ajuvitamiinid jäid taas võtmata, siis tagasiteed enam ei olnud- teisi riideid lihtsalt kaasas ei olnud. Egas midagi, sai siis tehtud mõned soojendusringid ja proovitud ka kuulsat Varbola trepilaskumist, mis mulle küll suurt peavalu ei valmistanud. Rada oli vahelduv, enamjaolt metsateed ja singel, veidi savist muda, kive, väike kruusalõik. Kui kella 13.00 põhiklassi start lähenes, saavutas temperatuur tõenäoliselt päeva maksimumi. Täpselt ei tea, aga +6 see enam kindlasti ei olnud. Müts, kindad, kingakatted ja buff lendasid seljast. Oluliselt paremaks see asja ei teinud, sest pikad talvepüksid oli tõeline hardcore. Stardis võtsin vaikselt tagumise rea ning kogu esimene ring üritasin end tagasi hoida, kuid ülekuumenemisest see ei päästnud, sest metsavahel lajatas päike ikka tõeliselt valusalt. Higi voolas ojadena ning higistel kätel oli väga raske lenksu kinni hoida. Sõitsin oma neli ringi ära ning kõigest hoolimata oli hea meel. Nagu tõelisele võitjale ulatati mulle valgeklaari maitseline Aura limps, mis ei maitsenud peale sellist küpsemist paha. Virutasin limpa sisse ja hakkasin Varbolast äia maakodu poole veerema. Ilm oli nüüd juba veidi tagasi tõmmanud ning tuju hea. Väike saun ja võib kindlasti öelda, et tore päev oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar