Kuusalu 100 - EMS finaal

Möödunud pühapäeval ehk viiendamal septembril toimus I Kuusalu rattamaraton, mis oli ühtlasi EMS 2010. aasta finaaletapiks. Velonoid oli põhidistantsil kohal korraliku esinduse, lausa kolme sõitjaga, kuna oli täiesti reaalne võimalus noppida sarja kokkuvõttes meeskondlik teine koht. Muljeid mitte just liiga kergest võistlusest jagab Raiko: Kui rääkisin laupäeval mokaotsast Martile ja Martinile plaanist teha peale laupäevast Xdreami kaasa Kuusalus matkadistantsil, kohtasin kaht täiesti mõistmatut pilku. Seega jäi üle vaid midagi vabanduseks pobiseda ning pühapäeval end ikkagi põhidistantsile kirja panna. Kuna iial ei või teada, mis äpardusi rajal juhtuda võib, ei tahtnud riskida võimalusega, et üks kahest sõitjast mingil põhjusel katkestab ning seega oma väljateenitud meeskondlikust kõrgest kohast ilma peaksime jääma. Kohalejõudmine muuseas oli ka väike seiklus, kuna esimese hooga ei leidnud õiget paika üles, kuid õnneks võttis üks korraldaja meid oma auto sappa ja viis õigesse kohta. Suhteliselt hilisest kohalejõudmisest polnud hullu midagi, sest nii pika sõidu jaoks pole vaja väga palju sooja teha niikuinii ning registreeriminegi oli vaid sekundite küsimus. Kuigi algul tundus ilm üsna jahe, sai tehtud õige valik ning peale mindud lühikese riietuse, käiste ning nokamütsiga. Enne starti loositi välja ka sarja loosiauhind- kamin Koltsi kaminatelt, mille võitis Kirsa veloclubbersist. Varsti siis antigi start ning kogu seltskond pani minema. Algul oli paar versta asfaldit ning kruusa, siis läks asi rohkem maastikuks ära suusaradadel. Üsna varsti kujunes välja neljane seltskond, kus lisaks minule figureerisid Marti, Sakust tuttav Tõnis ning ammune tuttav nägu Maarja. Rada oli tõeliselt mõnus, lausa rõõm oli sõita. Enda lemmikuteks peale esimest joogi/söögipunkti olnud pikk looklev kadakatevaheline singel paepealsel, männimetsaalused rajad ning paar kilomeetrit enne lõppu olnud mogul. Igaljuhul tuli enne 40. kilomeetrit üks pikk laudtee lõik, kus ma paar korda rumalalt koperdasin ning pidin taganttulijad mööda laskma. Seal kadus grupp eest ära ning jäin üksinda looduse ja rajaga võitlema- nimelt järgnes korralik metsaalune, kus oli kompott juurikatest, kividest ning mudast. Sain enda kohta suhteliselt viisakalt hakkama ning lootsin, et kaverit mind ootavad. Selgus, et Tõnis ootaski, Marti ja Maarja olid oma teed läinud. Lootsime nad kinni püüda, kuid nagu hiljem selgus, nad vaid kasvatasid oma edumaad. Igaljuhul tundsin, et mul on juba üpris raske ning tempo kippus langema hakkama. Ka suutsin enne kolmandat TP-d esimest korda rajalt eksida, kui ühel tähelepanu nõudval laskumisel noole kahe silma vahele jätsin ning kilomeetri jagu valesti sõitsin- mäest alla loomulikult. Õnneks Tõnis ootas ja sõitsime jälle koos edasi. Analoogne jama kordus enne neljandat TP-d, kus ühel hetkel lindid silmist kadusid, sõitsin üle laudtee kaks korda edasitagasi enne kui õige rajaotsa jälle üles leidsin. Kui siis soolakurki mugides kuulsin, et CCRM Marioni katkestamise järel olime kahekesi kõige viimaseks rajal jäänud, kiskus moti ikka -200 peale. Umbes 10 kaa-emmi enne lõppu jõudsime järele Marekile, kes minust viimase ekslemise ajal möödus. Korraks sõitsime kolmekesi, kuid ütlesin siis Tõnisele, et lasku lõpuni ees ära- kaua võib veel oodata. Laibakas jälitas meid vahelduva eduga kuni finišini, kui ma lõputõusul eest ära vajutasin ning Marekile kandu näitasin. Seega jäi taaskord napilt puudu, et oleksin viimaseks lõpetajaks jäänud. Eks oma osa oli Xdreami väsimusel ning sealt hangitud nohul ka. End sirutades nägin Martinit karikaga- selgus, et olimegi meeskondlikus arvestuses teise koha saavutanud! See tõstis tuju lausa taevasse. Seejärel läksime Martiga sauna pesema, peale mida uhasin kõhu veel maru head frikadellisuppi silmini täis ning asusimegi koduteele. Igaljuhul aplaus ja lilled korraldajatele ning rajameistritele! Sarja kokkuvõtteks minu meelest väga hea rada, sest tuttavaid komponente tuli ette kõigilt osaletud maratonidelt. Esimese maratoni kohta lausa eeskujulik värk.

Pildid: Meelis.