olla, siis rulluiske polnud ma hoolimata ilusatest plaanidest alla saanud alates 2008. aasta maratonist- seega umbes/täpselt kaks aastat. Kuna ma ka enne seda polnud just eriline äss antud alal, võite isegi ette kujutada stardieelset mandražeerimist. Kuna reedel ja laupäeval sai aktiivselt osa võetud ka asutuse suvepäevadest, oli või(s)tlusvalmidus -200. Ka ilm ei halastanud, sest sooja oli kaugelt üle 30 Celsiuse kraadi. Sellest hoolimata saime Martiga, kes oli just tulnud sugulase pulmast, pühapäeva lõuna ajal kokku ning suundusi
me võistluskeskusse. Marti oma plaane keeldus avaldamast, see-eest mina käisin vekslid välja: eesmärk number üks on jõuda finišisse elusalt ning tervelt ja järgmine eesmärk teha seda ajalimiidi piires. Boonus oleks, kui poleks päris viimane lõpetaja. Panime numbrid ja kiibid külge ning proovisin ka üle pika-pika aja ära, mis tunne on rulluisutada. Avastasin, et kuidagi oma värisevatel jalgel püsin, kuid pidurdamisoskuse puudumine tegi üsna ärevaks. Sellest hoolimata õnnestus kukkumisi vältida. Varsti oligi aeg stardikoridori asuda, kus ka paar tuttavat nägu. Seejärel kõlas stardipauk ning traditsioonile Tartu Maratoni ürituste hümn. Algus teadupärast läheb ülesmäge ning hordid asusid must mööduma paremalt ja vasakult, vähem kui kilomeetri pärast tuiskas mööda ka Marti. Kuna grupisõidukogemus puudub, siis sõitsin üksiküritajana. Esimene kord Aovere tankla poole tõusudest üles sõita ei olnudki väga hull, kuid kole janu andis juba tunda. Mäest allasõit oli seevastu üsna jube- teatud kiirusel hakkasid uisud külgsuunas koledal kombel vingerdama. Iga kord oli tunne, et kohekohe maandun asfaldile. Etterutates võib öelda, et kärnapanemisi õnnestus imekombel vältida. Enne tanklat sõitis igaljuhul Marti mulle juba teistpidi vastu, ta arendas ikka üsna kenakest tempot grupis. Kuidagi kujunes jälle välja nii, et tõusudel püüdsin päris palju sõitjaid kinni, kes pärast laskumistel ja laugetel otstel jälle eest kadusid. Ju siis toorest jõudu oli mul neist rohkem. Igaljuhul oli väga hea jõuda joogipunkti, kus sel korral otsustasin vastupidiselt tavale seisma jääda, kuna vedelikupuudus kummitas juba üsna kõvasti. Kummutasin päris mitu topsi jooki sisse ja sõitsin edasi. Tõus tagasi Tartu poole oli küll veidi raske, kuid ei midagi väga hullu veel- üritasin motivatsiooni ülal hoida ja teisigi ergutada. Edasi läks valdavalt hullemaks, elus aitas püsida peamiselt kaasvõistlejate kannatuste nägemine ja nendest rääkimine. Teist korda Aoverre jõudes küsiti, kas soovin vett või jõujooki. "Vett, ja palju!" ning ulatati mulle liitrine piimakann, mis kergelt jahedat vett täis. Kallasin sellest tubli 2/3 lipsu taha, ülejäänu kraevahele ja sõitsin edasi. Vahi küla kanti oli kohalik rahvas pannud püsti omaalgatusliku kastmispunkti, kus soovijaid veega üle valati voolikust- kasutasin tänulikult antud võimaluse ära. Tuttavalt mundrikandjalt, kes muidu eskortis liidreid, kuulsin, et katkestajaid olevat issandast- temperatuuri arvestades pole vist ka eriline ime. Kuidagi veeretasin end finišisse ning kuigi aeg oli allapoole igasugust arvestust, tuleb jääda realistiks- põhieesmärgid said täidetud, kuid tulemuse parandamisel aitaks trennitegemine ilmselt päris oluliselt kaasa. Enda kannatused rajal korvas Marti väga korralik sõit- aeg 1:40 ja koht 360 kopikatega. Recept värk! Igaljuhul oli ta kõvasti puid ahju alla ajanud, järjest gruppe püüdnud ja niimoodi järjest ettepoole tõusnud. Laskumistel kasvas kiirus temagi jaoks kohati hirmsaks, lisaks oli ta pildi peaaegu taskusse sõitnud. Kuna seekord oli suppi ilmselt varuga tehtud, jagati seda soovijatele niisama ning võtsime kumbki kaks kausitäit maitsvat borši, lisaks veel kõvasti morssi. Edasi suundusime Aura terviseklubi mõnusid nautima, kus oli hea õues möllavat purgaad jälgida. Peale seda kuulutasime sportliku päeva lõppenuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar