Raiko: Kui eelmisel pühapäeval (so kaheksanda augusti) õhtul kõva äiksetorm ka Lõuna-Eesti kohal möllas, ei osanud veel aimatagi, kui suurt kahju see tegelikult tegi. Kui selgus, et seetõttu suures ohus ka Rakke maratoni toimumine, võttis päris tõsiseks- nimelt tegu ühega vähestest Elioni etappidest, mida tõesti ootasin. Õnneks tundub, et eestlased on lisaks laulurahvale ka metsarahvas ning tänu abivalmitele hordidele kuulutati siiski võistluse toimumine välja. Toimumispäeval laekusin koos uute tuttavatega kohale ning tundus, et tuleb kuiv ja palav ilm. Asjatasime veel auto juures, kui taevas hakkas tumedaks tõmbuma ning varsti olidki esimesed piisad kohal. Jõudsime parasjagu autosse varjuda ning algaski korralik paduvihm. Stardini oli selleks hetkeks jäänud ligikaudu pool tundi. Kui vihm vahepeal vaiksemaks jäi, käisime maad uurimas. Selgus, et küll üks antakse teada, kas start kell pool kaks toimub. Varuvariandina mõtlesime raja omal jõul kasvõi niisama läbi sõita. Õnneks selgus, et võistlus siiski toimub ja saime kergendatult ohata. Korraldajad ilmselt oskasid arvestada muutunud tingimustega ja avasid supikatlad enne starti. Kasutasime võimalust ja keerasime endale seljanka naha vahele. Varsti oligi aeg koridori asuda, enne nägin veel Laurat ja Elikot, kes olid endale spetsiaalselt kohe litsentsid ka teinud. Stardijärgselt kulges rada asulas vanade lautade ja muude hoonete vahel, meenutas kangesti
mõnd tänavasõidu proloogi mööda kruusa. Suusaradadele jõudes andis tunda, kui hea on ikka sõita roomikkummiga (2,25 laiad eelmise põlvkonna Racing Ralphid) ja 1,8 baari rõhuga- kus teised jalastusid, sain mina üles kerida kui vähegi kohta oli möödasõiduks. Kuna startisin üsnagi tagant (nr 812), sai algul rahulikult võetud. Vabamasse vette ja laiematele radadele ning kruusateedele jõudes hakkasin vaikselt tempot lisama, algas ikka korralik littimine. Kruusal käis ees ja taga korralik sildade põletamine- nähtavasti suurem osa sõitis maksimumilähedaselt, sest tempo oli ikka korralik. Seal ikaldudes oleks olnud vabalangemine läbi gruppide.. Võtsin isegi enamvähem eraldistardi asendi sisse, pea lenksu alla, jalad kõhu alt välja ja tuld. Vedasin gruppe laiali, kui keegi üritas minu tuulde end imeda, siis vajutasin juurde- enamasti siis taganttulija ka jäi. Nii taga sõites ongi see eelis, et saab ässata. Vaikselt mõtlesin, huvitav, kaua ma sellise tempoga vastu pean, tahaks juba metsa ja tõusudele puhkama. Õnneks oligi vahepeal Emumägi jne, sai tempo veidikeseks maha võtta, varsti tuli siiski uuesti kõvemini tallama hakata. Kui muidu mulle kruusarallid eriti ei istu, siis Rakkes oli ikkagi lahe- ilmselt tänu sellele, et esiteks jõudsin sõita ja hagu anda, teiseks oli seal piisavalt lahedaid metsaradasid ja singleid ning kolmandaks ei inisenud ma kusagil grupi sabas, vaid tõmbasin ise aktiivselt. Üldiselt vaheldusidki pikemad kruusalõigud pikemate põllu- ja metsaradadega, kus hoog maha võeti. Nii hea oli üli tüki aja sõita maastikul, et vahepeal mõttes lausa ruigasin mõnust. Muuhulgas selgus, et rajal veetakistusena väljareklaamitud ojanire oli üks madalamaid "takistusi," millest kannatas probleemideta läbi sõita. Eriti ohtralt jagus jahutusvedelikku ühes karjääris, kus tegin meelega rehvijahutust lompidest läbisõitmisega. Ühel hetkel õnnestus ka väiksem nippel panna, kui porisel lõigul lenks käest läks ja esirattaga teeperve pehmesse kruusa tüürisin. Õnneks pääsesime nii mina kui ka ratas vigastusteta n
ing ka eestpääsenud grupp õnnestus kinni püüda ning mahagi jätta. Peale viimast joogipunkti ~10 versta enne lõppu tuli varasemast ajast tuttav tõus otse mööda voore külge üles. Kui varasematel aastatel oli tunne, et sinnasamasse kustub eluküünal, sest ülessõitmine oli piinarikas ning ülekanneteks kõige kergemad, siis sel aastal panin sealt rahulikult keskmiste ülekannetega üles hoolimata sellest, et enne just rajal lulli lüüa ei saanud. Valgete numbritega konkurente jäi ümberringi järjest vähemaks, neid asendasid kollaste numbritega poolmaratoonarid. Jalga sirgeks lasta siiski ei saanud ning sai ikkagi korralikult talda antud kuni paar kaa-emmi enne lõppu peale viimast pikemat tõusu juhtus see, mida ammu oodatud- keskmine haamer. Õnneks pilti päris kotti ei pannud, kuid tempos tuli siiski veidi järeleandmisi teha. Suurt kohakaotust see enam ei tähendanud, kuid ega meeldiv ka just polnud. Tasapisi metsavahel nikerdades möödus kaasvõistleja, haakisin end talle hoolimata raskustest sappa, jõudsime koos lõpusirgele kus õnnestus hambad ristis tema tuulest välja lennata ning finišit teha. Kuigi koht sellest oluliselt paremaks ei muutunud, oli ikkagi veidike hea tunne. Kogusime oma autoseltskonna jälle kokku, supisabas ootama ei hakanud, loputasime end kaasasolnud veega ja käisime sööki toomas hoopis Rakke poes. Kohalik majandus jalgele aidatud, asusime koduteele. Tuleb järjekordselt tunnistada, et Rakke ei petnud ootusi ning tegu oli igati korraliku ürituse ning rajaga. Au poistele ja tüdrukutele, kes kõik selle võimalikuks tegid!Piltide eest ütleme aitäh Proshop ja Mr A.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar