Ainult hulludele ehk Haanja 100

Meie meeskond oli siis seekord Eesti maastikuratturite esivõistlusel esindatud kolme karvajalaga: Martin, Marti ning Raiko, kes kõik enam või vähem õnnelikult finišisse jõudsid.
Raiko muljed: Hooaja lõpuvõistluse nädal algas küüditamisega Tallinnasse juba teisipäeva õhtul. Otsustasin velo kaasa võtta, et siis koos Martiniga kiiremaid tiire teha mõnel õhtul. Kolmapäeval käisimegi Nõmmel ja Harkus kihutamas. Kusjuures suhteliselt algul avastasin, et pidurid just liialt hästi ei toimi, seega otsustasime mööda siledamaid radu kihutada. Reedel siis viisin ratta Tallinna Velospetsi spetsialistide hoole alla, peale mida käitus ratas nagu uus. Etterutates võib öelda, et võistlusoludes ei jätkunud seda rõõmu kauaks.. Igal juhul asusime õhtul minu poole teele, õhtul veel kiirelt ettevalmistused, hommikul kell kuus juba äratus ning juba Kubija suunas minekut. Nii vara seetõttu, et Martin oli end ju lausa puhta segaste sõidule kirja pannud. Aitasime ta siis Martiga teele ning läksime ise hommikust sööma. Mandrossimeeter näitas aga hotelli restoranis juba uskumatuid numbreid ja toit ei tahtnud kummalgi mingi nipiga alla minna. Varsti oligi aeg endal ka stardikoridori asuda, kuhu traditsiooniliselt sai ehk minut enne stardipauku jõutud. Juba kõlaski AC/DC surematu laul "Highway to Hell" ja põrutasime minekule. Algus oli jahe, kuid ilus, lehvitasin pealtvaatajatele ja puha. Kuna võistlus tõotas tulla pikk (kuigi pean tunnistama, et niiiiii pikaks venimist ei osanud ka halvimas unenäos ette näha), ei hakanud algul väga punnitama. Sõitsin Martiga vahepeal koos, vahepeal eraldi. Metsa vahele jõudes oli varsti näha, mis rajast saanud- muda, muda ja veelkord muda. Mu Racing Ralphides oli küll üsna vähe õhku (MaSu ju ikkagi), kuid pidamist sellest hoolimata väga polnud. Mingi hetkel kadus Marti silmist- kas ette või tahapoole, polnud aega isegi märgata. Grupp, milles sõitsin, jäi ka järjest väiksemaks, kuid oli seda meeldivam. Üsna pikalt sõitsime koos Elikoga HRK-st. Kusagil 15. versta paiku, kui juba mitte varem, hakkasid tehnilised probleemid endast märku andma keti blokeerumise näol- st vasak käpp jäi kella 1 peal lihtsalt kinni keskmise hammaka peal. See tähendas, et vasaku jalaga tuli paari hamba võrra tagurpidi vändata ning siis üritada jälle õiget pidi edasi sõita. Esialgu võtsin asja rahulikult, et küll läheb üle. Ei läinud, raisk. Esimest tanklast andis ka oodata- ei jõudnud kuidagi kohale, kuigi kella järgi oleks pidanud juba seal olema. Seal saime Martiga jälle kokku, küürisin oma ratast olemasolevate vahenditega ning kütsime edasi. Chainsuckid ei kadunud ka kusagile ning traditsiooniliselt hakkasid ka pidurid mu ajusid marineerima- ehk siis kippusid blokeeruma. Vandusin endamisi tulist kurja, kuigi esialgu ei tundunud veel väga jube. Marti kadus jälle vahelduva eduga silmist, kuid siis sõitsime jälle koos tema, Marion Aarega CCRM-ist ja paari veel mulle tundmatu tegijaga. Vaikselt hakkas mingil hetkel koppa ette viskama, kuid esialgu mitte veel väga jubedalt. Lõpuks jõudsime teise söögipunkti, kosutasime end Martini koolaga ning aasisime, et võiks tema võileivad ka nahka panna, kuna meil endil polnud sinna midagi saadetud. Seal kohtusin ka Qndiga, kellega eelmisel aastal koos nii avatud rajal kui ka "võistlusel" tiksusime. Kristjan kurtis, et oli rajalt ikka hirmsa haamri leidnud ning mõlgutas tõsiselt katkestamismõtteid. Provotseerisin ta siiski edasi sõitma. Marti sai ~15 sekki varem minekut tehtud, seega sõitsin uues seltskonnas edasi. Keti- ja pidurijamad andsid end järjest rohkem tunda, hakkas kerge väsimus võimust võtma, kuid lõpliku paugu pani vähemalt motivatsioonile see, kui nägin poole maa silti ja kell oli juba pea 5:30 täis tiksunud. Igaljuhul läks sõit järjest vaevalisemaks ja vaevalisemaks, lisaks ka mudasemaks. Esimesed 150 segased kütsid ka juba varsti mööda, oli üsna masendav tunne. Ahjaa, tõukerattaga soomlannast jäin (lõplikult) juba sealsamas teises tanklas maha- aga noh, tema ei pidanud ka ketimajandusega puid\maid jagama. (Loll, kes vabandust ei leia, eksole.) Varsti peale kolmandat söögipunkti algasid pikad mudasinglid, kus Qnd eest ära kadus ja jäin üksinda tehnika ning vihaga võitlema. Väikse saladuskatte all võin öelda, et vahepeal virutasin ratta vastu maad ja lihtsalt röökisin vihast ning meeleheitest. Oleks see midagi paremaks muutnud, siis ma virutanuks raisale ilmselt ka jalaga- vähemalt jäi VÄGA vähe sellest puudu. Üritasin siis ratast ka veidi putitada, kuid tolku oli sellest maru vähe. Õnneks sain mingil hetkel järgmise pundiga kokku, kes tuju üleval hoidsid. Enne Vällamäge möödus ka Pait Peri HRK-st, kes loomulikult segaste sõitu sõitis. Sain temalt vähemalt kinnitust, et päris viimane ma rajal polnud. Martini ja Marti tegemistest ei teadnud ma endiselt mitte kui midagi. Vällamäest kaks korda üles ning alla ronimine tahtis juba päris ära tappa. Teise otsa üles juba sõitsin, kuid alla ei riskeerinud kulunud piduriklotside tõttu poolt laskumist sõita. Jõudiski kätte viimane tankla- meenus, et peale seda oli veidi MTB pornograafiat, siis jupp kruusa, lõppu laibamõnitused tunneli, krossiradade ja Andsumäe näol. Kruusal sai veidi vajutatud ka koos ühe teise tegelasega, kes lõpus siiski kustus ja maha jäi. Tunneli lõpus ka enam valgust ei paistnud ja nii ma üksinda lõpuni läksingi- pimedas metsas linte otsides (siiski olid need üsna kergelt leitavad), sõita enam eriti ei kannatanud valguse puudumise tõttu. Rullirada lõpus tundus ka pikem kui eelmisel aastal, lõpuks veel mudane singel, kus jälle sai hoolega jalutada ning oligi käes päästev finišikoridor. Oma eelmise aasta ajale hävisin siis veidi üle kahe tunni, aeg 10:41... Tunne oli tühi, energiat polnud karvavõrdki. Vandusin endale, et enne järgmist aastat ma H100 enam kindlasti sõitma ei lähe. Saunas ja söögilauas hakkas väga tasapisi inimese tunne tagasi tulema, kuid kurnatus oli siiski päris korralik. Lõpuks kodus meeskonnakaaslastega muljetada ja oma voodisse magama heita oli ikka ülimalt hea tunne. Järgmisel päeval ratast lakkudes avastasin siis tagajärjed ka: ees kaks väiksemat hammakat kutud (mõlemal üks hammas murdunud), neljast piduriklotsist kaks olid üsna olematuks kulunud (st ka metalli polnud väga palju alles), üks tagakäikari litter kulunud, kett ja kassett pidid niikuinii mahakandmisele minema. Aga kui jumal elu ja tervist annab, siis ehk järgmisel aastal uuesti.

Martin:
See aasta oli plaanis võtta Haanjat kogu raha eest. Peale Pariisi debüüti ei ole ju mingi 100+ km pärast mõtet hakata Tallinnast Võrru sõitu ette võtma. Seega täispank terendas juba päris pikalt enne sõitu silme ees ja tihti läksid mõttedki selles suunas, et mis kui... ja kuidas siis teha kui... jne. Sõnaga, vähemalt nädal olin ma ikka mõtetes täielikult Haanja lainetel ja piinlikul kombel sai sellest ka und nähtud. Et asju mitte juhuse hooleks jätta, sai isegi rattale täishooldus tehtud. Nagu hiljem selgus, siis asjatult.
Külm laupäeva hommik Kubija hotelli järvekese ääres tõotas ainult ühte- tuleb raske sõit. Vaimselt ja füüsiliselt oli valmisolek väga hea. Juba esimesed kilomeetrid asfaldil sai natuke vihasemalt vajutud ja korraks liidrigrupile selja taha võetud. Õnneks oli see niisama välgatus ja oligi plaanis tuure tagasi tõmmata kui...mitte rohkem kui 3 km peale starti asfaldilt ligasele heinamaale keerates hakkas peale lõputu õudus. Taga pildus kett ennast hammasratastel täpselt nii nagu tahtis ja mis kõige parem, siis ka kasseti pealt ennast maha kodarate vahele. Eestpoolt kostitas minu kulunud närvikava juba tuttavaks saanud krägin ja keti blokeerumine. Põhimõtteliselt jäin järsku kõikidest maha, pole kindel, kas päris viimaseks, aga sõidust kui sellisest sellest hetkest alates rääkida enam ei saa. Hetkeks tundsin, et olen jäetud selle jumalatest hüljatud Merida loguga maa ja taeva vahele, sest hulle veel rajal ei olnud. Ühtlasi meenutas minu edasine kulgemine rajal rohkem poes õlle järel käinud külameest- teate ju küll, ratas võetakse selleks kaasa, et mäest alla sõita või siis tasakaalu hoida. Kõik tõusumoodi elemendid tähendasid jalutuskäiku ja igasugune üritus seda eirata lõppes ratta rõveda röginaga, mis kuppelmaastikult mõnusasti vastu kajas. Teises TP olin veel optimistlik, kuigi terve mõistus ütles, et kui see ratas mu lihtsalt Võrru tagasi viib, on kah väga hästi. Peale seda sai aga lõplikult selgeks, et isegi kui ma nüüd kiirustades kontrollaega mahun, siis selle rattaga lisaringile minna oleks enesetapp. Nii saigi tegelikult täielik kulgemisprogramm sisse lülitatud, sest püüda ei olnud enam midagi ega kedagi. Ka ilm oli ilusaks läinud, seega polnud kulgemine üldsegi ebameeldiv. Kahes viimases TP-s sai looma kombel söödud, ratturid tulid ja läksid aga mina jäin ja kühveldasin endiselt head-paremat sisse. Teele asusin jälle siis kui vaikselt juba endal piinlik hakkas. Paljud möödujad küsisid, et kas pika maa mees? Alul vastasin neile rõõmselt, et jah, aga mingi hetk ei osanud neile isegi midagi vastata, sest ei teadnud isegi, mis mees ma siin olen ja miks ma nii aeglaselt kulgen.
Lõpetamine toimus täiesti emotsioonivabalt, finishis lasin kõik mööda, kes soovisid. Sisse jäi siiski tühi tunne, sest olin tulnud püüdma midagi muud kui siit sain. Füüsiliselt puudus igasugune väsimus. Teisalt oli tore laupäev ja midagi trenni laadset ka.
Et mitte kurbades toonides asju lõpetada, siis hea uudis on see, et järgmisest hooajast uus ratas- ühtlasi otsib heteroseksuaalne mees heldekäelisi sponsoreid :)

KCK 2009

„Registreerumine on selleks hooajaks märkamatult lõppenud. Nagu ka etapid. Puhake ja treenige, kohtume järgmisel hooajal.“
Nii on see kirjas siis KCK ametlikul kodulehel http://www.kolmapaev.ee/ ja nii on ka tegelikult...kahjuks.
„Kolmapäevakud“- eelmine aasta kui ma kapteni soovitusel otsustasin üleüldse rattaga sõitma hakata ning veelgi enam, võistlustel käima hakata, nägin siin-seal sõna „kolmapäevak“. Süvenemata küll asja sisusse tundus see minu jaoks mingi veider ettevõtmine, millest on mõistlik ennast eemal hoida. No andke andeks, kes siis kolmapäeval võistlemas käib!? Piilusin siit-sealt veel infot ja eriti veider asja juures tundus see, et uhatakse ühte ringi mitu korda. Seega kuni käesoleva aastani õnnestuski ennast asjast eemal hoida.
Esmakordselt otsustasin siiski asja lähemalt piiluda hooaja teisel etapil Tabasalus. Tulemuseks siis see, et lõppkokkuvõttes sai osaletud kaheteistkümnest etapist üheksal. Paraku jäid kolm etappi vahele just pigem ratsionaalsetel kaalutlustel, tahtmist oleks olnud küll.

Mis ma oskan kokkuvõttes öelda!? Olen selle aasta hooajaga oluliselt küpsemaks saanud ning seda igas mõttes. Oluliselt on laienenud silmavaade MTB radade osas. Paljugi on selle taga just kolmapäevakute etapid. Kõige olulisem on ehk see, et mulle on lõpuks pärale jõudnud, et tegelikult olen ikka üks rattakostüümis soperdaja, kelle oskused tõsiselt tehnilistel radadel jätavad kõvasti soovida. Kõige valusam hoop otse jalaga näkku tuli Kakumäelt, kus ma soojendusringi ajal mõistsin oma abitust täie tõsidusega. Ma isegi ei mäleta, mitukümmend korda mul jalastuda tuli, sest puudu jäi kas rattavalitsemise oskusest või julgusest. Õnneks olen ma seda kõike suutnud võtta leplikkusega ning positiivses võtmes ja tegelikult juba nt viimane ring Kakumäel õnnestus väga hästi- praktiliselt puhtalt. Seega olen alati kolmapäevakutelt tulnud ära positiivse laenguga.

Kolmapäevakute võistlusformaat väga lühidalt kirjeldades on see, et sõidetakse ühte väga hästi välja timmitud ringi vastavalt vanuseklassile X-korda. Stardiaja vahemik on 2-3 h, konkreetse stardiaja otsustad ise. Just suhteliselt lühike raja pikkus (2,5-7 km) võimaldab selle paigutada nö maasikatele ja ainult maasikatele. St ei ole mingeid puhveralasid ega muid lõike, mis ühendavad omavahel maasikaid- nii nagu see toimub maratonidel (olgu siin Saku 100 kui erand välja toodud). Olen hakanud tohutult nautima ja hindama just nimelt neid sõite ja maratone, mis toimuvad ühel ringil, millel on maksimaalselt ainult tehnilised elemendid ja tilu-lilu (kruusakad, asfalt, siledad metsateed jne) viidud minimaalseks või üleüldse nulli.

Teisipidi on oluline aspekt korduva ringi läbimise juures just see, et nuta või naera, aga kui rajal on esmapilgul ülejõu käivad kraaviületused, laskumised, pöörded, tõusud jm elemendid, siis neist ei ole pääsu ka järgmisel ringil ja mõistlik on neid sõitma õppida, mitte üritada neist mööda viilida. Sarnaselt teeme ju nii maratonidel (vähemalt mina tegin varem nii)- st kui tundub kahtlane, jalg maha, väike jooks ja asi unustatud. Kui aga rada koosnebki sellistest elementidest ja need tulevad järgmisel ringil jälle, siis jalg-maha-ja–jooksuga tehnika enam ei tööta.
Seega olen kolmapäevakutel õppinud sõitu natukene teisiti võtma ja eesmärke mujale seadma. Hindamatu väärtus on muidugi asjaolu, et tean nüüd linnas ja linna lähedal päris mitut rada, kuhu tahaks iga õhtu sõitma minna. Isegi niipalju, et tihtipeale ei suudagi ära otsustada, kuhu minna.

Mis veel, nii nagu ma ka mujal kribasin: „Samuti meeldib mulle kolmapäevaku põhimõte- tule mees ja sõida, aga ära mölise! Ei mingit tilu-lilu, lolle kommentaare, supi ega diplomite jura, ainult puhas rõõm rattasõidust.“

PS. pildil ületamas Harku raja sügavaimat kraavi, mis hiljem juba ratta seljas läbi sõites ei tundunudki midagi erilist.

Järgmiste päevakuteni.

Tartu Rattamaraton

Raiko muljed. Kõik märgid näitasid, et Eesti ühest suuremast rattaspordiüritusest peaks sel aastal ehk loobuma- pikk võistlus- ning treeningpaus, kolleegide mahitused (kes ihkasid mu stardinumbrit endale), arsti manitsused, neljapäeval külgetõmmatud kerge viirusnakkus. Seetõttu sai paika pandud plaan, et üritan raja rahulikus treeningtempos läbi sõita, võttes üritust ettevalmistusena Haanja 100 võistluseks. Loobumine oleks ka ehk võimalik olnud, kui suutnuksin loobuda Nelikürituse läbimisest, mille nimel oli suusatamises ning jooksmises palju higi ning vaeva valatud.
Pühapäeval jõudsime Rasmuse ja Tarmoga täitsa mõistlikul ajal Otepääle- st mõni minut peale üheksat oli auto juba Maxima juurde pargitud. Kerge soojendussörgiga siis lendasin oma numbrile järele kui helistas Greete, et Martil oleks uut õhukummi vaja, kuna vana otsustas saba anda. Võtsin siis lisaks ümbrikule ka kummi ligi ning hakkasin Martit ja Greetet otsima. Pikk ja segane lugu, aga õhukumm osutus lõpuks üleliigseks, sest Marti sai juba mujalt abi. Selle aja peale oli kell juba piisavalt palju ning tuli hakata kiiremaid liigutusi tegema, et normaalselt starti jõuda. Kerges pingeolukorras õnnestus isegi riietuse suhtes väga õige valik teha. Viimased lehvitused mahajääjatele ning asusimegi staadioni poole teele. Stardieelsed tervitussõnad tähtsatelt meestelt, stardipauk (mida siinkirjutaja isiklikult küll ei kuulnud) ning Maratoni hümn, mis iga kord judinad ihule toob. Loomulik, et stardis magama ei saa jääda, mõtlesin, kui vajutama hakkasin. Selge pilt- rahulikult võtmisest ei tule järjekordselt midagi välja. Vanal rullirajal oli pulss juba rahulikult (tume)punases. Kusjuures tol hetkel ei mõelnudki veel konkurentide tegemistele, tahtsin iseennast võita. Esimesed kümned kilomeetrid olidki ilusad- minekut oli, jõudu samuti. 35. kilomeetril kuulsin selja tagant Ramsa häält, vahetasime grupis sõites veel paar lauset- ning hakkaski ta vaikselt eest libisema. Eks siin tegu mõlema faktoriga- Rasmus sel aastal ikka märksa paremas vormis võrreldes eelmisega, samas kui mina saiavormiga võitlemas. Millalgi pidi ka Marti minust mööduma, kes seekord ei sõitnud meeskonna särgis (mille eest teda veel karistus ootamas) ning alustas kõige tagumisest reast. Ahjaa, esimeses veerandis veeresin kuidagi ka HRK Haraga Laurast mööda. Edasi hakkas järjest raskemaks minema, lisaks andsid kerged krambid ka endast märku- seda siis ilmselt peamiselt vedelikupuuduse tõttu. Lasin jalga veidi sirgemaks ning kaanisin jooki, pigistasin geeli sisse ning üritasin edasi kütta. Rada oli rahvaspordiüritusele kohaselt õnneks üsna lihtne, jalastuda tuli ühel mudasel tõusul ning veel ühe korra tuli jalg vastu Maakera toetada mudas tasakaalu kaotamise tõttu. Siiski andis järjest enam ja enam tunda vähene treenitus koos puuduliku söögirežiimiga eelmistel päevadel, mis ei lubanud maksa piisaval hulgal glükogeeni varuda ilmselt. Kusagil 55. versta paiku oli juba üsna nukker seis- tagant järjest rongid tulid ning läksid. Õnneks ilmus välja Henriiko Dilbertist, kes kõvemaks kihutamiseks motti kuidagi kuuskede vahelt üles ei leidnud ning õnneks koos minuga edasi tiksus. Aitäh talle siinkohal, ilma temata oleks ilmselt surm mind rajalt leidnud. Ja kui krambid jälle tembutama hakkasid mu väsinud lihastes, siis Henri eraldas mulle ühe Rajxi enda käest saadud Magneslife-i, mis oma terava maitsega eluvaimu jälle sisse puhus. Kui esialgu sai veel mingisugustki tempot arendatud, siis lõpupoole see kippus järjest langema tuues endaga kaasa paratamatu- pidin eelviimases tee-pees lausa peatuse tegema hingetõmbeks, soolakurgi ja banaani söömiseks ning jõujoogi manustamiseks. Seal nägin ka HRK Paitu, kes Laurat järele ootas. Arvata võib, et temasugusele segasele, kes Haanjas Segaste sõidu valinud, see rada erilist väljakutset ei paku. Vaikselt hakkas apaatia tekkima- kui varem tekitasid tagant tulnud grupid meelehärmi, siis üsna pea oli juba suhteliselt ükskõik, peamine oli enda finišisse jõudmine. Õnneks oli rahvas raja peale pikemalt juba ära jagunenud ning esimeses pooles ettetulevat tõmblemist ja ohtlikke manöövreid ka enam ette ei tulnud. Tavaliselt on minu masinaklassis tõusud just minu leivaks, seda veel eriti lõpupoole, siis seekord pidin leppima tõusudel väheste või siis olematute skalpidega. Viimased jõuvarud jäid tõusupõksu ~3,5 kõmmi enne päästvat finišijoont, peale mida kukkus paneel selga. Lõpp sai juba üsna kergete ülekannetega läbitud peaaegu transiseisundis, ka lõpusirgel, kus ma üldjuhul veel spurdin, lasin päris mitu kaasvõistlejat mööda- aga ei suutnud sellest üldse hoolida. Kaelasaadud medal kippus mind päris maadligi tõmbama, kumm oli ikka täiesti tühi. Samas oli hea tunne, et läbi sai- nii TRM kui ka neliküritus, mis oli üks selle hooaja suuri eesmärke. Hingeldasin veel mõne minuti ning leidsin siis juhuslikult Marti üles, kes üsnagi säras- ja põhjusega, sest oli ta ju nii tagant alustanud, ent siiski üsna korraliku tulemuse välja sõitnud. Mis siin salata, ikka tundsin heameelt Ramsa ja Marti suht korralike tulemuste üle. Ja Tarmo- pole kordagi kuulnud seda meest kurtmas, et on raske või halb. Recept värk! Ise sain lisaks diplomile ja lõpetaja medalile ka nelikürituse medali kaela ja puhtad sokid jalga. Käisin siis ringi, medalid kaelas kolisemas nagu Breznevil.
Edasi siirdusime siis sauna ihu ja hinge kosutama, vaikselt hakkas ka inimese tunne tagasi tulema.
Kokkuvõttes peamiselt enda rumaluse tõttu üsna aiataha läinud sõit, mille vist ainust positiivne asi oli lõpunijõudmine. Aga küll langusele järgneb jälle tõusufaas, niiet stay tuned!

Muljeid Nissan MTB Finlandia Cupist

Velonoidi Tartu tiimi (Ramsa, Tarts, Juss ja Raiko [edaspidi kapten]) reis Soomemaale algas väga varajastel hommikutundidel (kellaosutid näitasid siis vist 4.50 kui Ihastest starditi. Eelnenud öö jooksul olid nii mõnedki meist kaunis väheseks ajaks sõba silmale saanud, seega iseenesest mõistetav, et plaanitud stardiaeg pisut nihkus. Sellest hoolimata jõudsime me aga üsna kenasti laevale, mis meid üle lahe transportis.

Meie esimene pidepunkt oli Lahti. Kuna me pole just teab mis shoppajad tüübid, siis suundusime kohe Lahti suusastaadionile. Olles seda siiani näinud vaid telekast, siis reaalselt jättis see üsna vägeva mulje. Alustuseks uudistasime seda üsna madalalt ja mõtlesime endamisi, et kuidas küll on võimalik suusahüppemäest suuskadel alla sõita. Ainuüksi mõte sellest tekitas tibutagi selga. Ju need mehed ja naised, kes sealt alla lendavad, on hulljulged lendurite tütred / pojad. Osad meist (Ramsa, Tarts ja KAPTEN) võtsid julguse kokku ja otsustasid 'a 5€ eest tõusta maapinnast pisuke kõrgemale ja kaeda imelist Lahti linna vaadet K9 suusahüppetornist. Vaade, mis sealt avanes oli võrratu, aga üks on kindel, alla tulla on liftiga tunduvalt kindlam. Maapinnale tagasi jõudes jalutasime veel pisud suusakeskuses. Viskasime pilgu peale ka sellele vingele kurvile, mis laskub suusastaadionile- no on ikka vinge küll (seda oli meist enamus ainult teleri vahendusel näinud).
Kui kõik see vaadatud, seadsime suuna Messilä poole, mis ei olnud Lahtist üldse kaugel, maad sinna oli kõigest 7 versta.
Kohale jõudes hakkasime otsima seda mökkit, kus me pidime ilmastiku eest kaitstud saama. Seal aga saime tunda peremehe lobapidamatust ja seda kohe kindlasti tunni aja jooksul. Tema mulises meile midagi soome keeles ja niipalju, kui me siis kamba peale läbi närisime sellest keelest, täpselt niipalju me ka aru saime. Küll me püüdsime seda jutuajamist temaga lõpetada, aga paraku see ei õnnestunud. Ühel hetkel olime me siiski omaette ja saime hakata nautima pisikest "puhkust" enne võistlust, mis oli muidugi iseenesest mõistetavalt sauna, õlle ja ujumise rütmis. Et asi oleks pisut erinev kodumaisest tegime ka väikese paadisõidu "URAJÄRVI" järvel. Mõeldud tehtud asusime asja kallale ja täitsime oma laevukese ohtra õllega. Kusagilt leidsime ka vajalikud vahendid paadisõiduks (paat, aerud, päästevestid), milledest viimase ajas endale kiiremas korras selga meie KAPTEN. Meie sihtmärk oli ühe pisikese saare vallutamine, mis asus vee teed mööda meist umbes versta kaugusel. Saarel käisime ära (loe Ramsa ja Tarts), ülejäänud ootasid tagasitee algust paadis. Peale paadirännakut soendasime end saunas ja jahutasime end karskes järvevees, kuni uni võimust võttis. Polnud ju meist keegi eelnenud öö jooksul sõbagi silmale saanud.

Võistluspäeva hommikul (23.august 2009) ärkasime umbes kaheksa paiku. Hommikusöögiks oli kodukootud herkulapuder, kohv/kakao ja mõned võileivad ja seda kõike maalilise järve kaldal. Kui toitained manustatud, siirdusime võistluspaika.
Esimesena startis meist Ramsa 70 km (loe 78 km, mida näitas lõpuks Ramsa spidokas pikkusele distantsile. Lühem distants, mida üritasid läbida Juss ja Tarts, startis viisteist minutit hiljem. Kindlasti tekkis küsimus, et mida tegi meie Kapten. Tema oli seekord kaasas tiimi managerina (fotograaf, ergutaja ja kõik muud tugiteenused) ja veel ka toidu hävitaja (muig). Mida see tähendab, küsite kindlasti. No asi selles, et olgugi et füüsilist koormust meie Kapten rajalt saanud, siis pidi ta oma energia ju kusagile kulutama ja seda üritas ta kompenseerida söömisega. Ta oli kogu reisi vältel pidevalt näljas.

Muljed rajalt ja rajast ning ka üleüldse sellest sõidust:
Kummaline oli see, et stardis oli üsna vähe võistlejaid. Seda ei saa mitte kohe võrrelda Elion Estonian Cup-iga.
Aga...
Rada oli põnev ja vaheldusrikas. Tjah see kirjeldus vaevalt et midagi ütleb. Aga ok eks ma püüan seda siis ka natukene kirjeldada. Meie sõitudega (Elion) ei anna seda kohe mitte üldse võrrelda. Esiteks on mäed ikka mägede moodi, mitte mingid natukene märgatavad künkad. Teisalt oli rajal ohtralt puude juurikaid ja kohutavalt palju igasugu kivikamkaid ja kive. Oli singleid ja ka mõnusaid laskumisi ja tõuse.
Siinkohal mõned muljed:

Ramsa: võttis selle sõidu kokku lausetega: "Raputas sisikonna paigast" ja "Lähen sinna ka järgmine aasta tagasi" (vähemalt üritan minna. Kas just sellest samast üritusest osa võtma, midagi muud vahelduseks kindlasti).

Tarts: rada oli huvitav, vaheldusrikas ja mõnus. Seda minu jaks paraku ainult poole maani ( 17 km) Siis otsustas üks soomlane, et parem (pehmem) on kukkuda minu tagumisele rattale, kui vastu kände, kive ja juurikaid. Mida muidugi mina tunda sain. Selle tulemusena ei tahtnud minu tagumine ratas enam hästi koostööd teha ülejäänud rattaga. Somm see oli muidugi kohe üsna abivalmis ja otsis välja oma võtmakomplekti ja asus end kohe minu ratta (tagumisi) pidured reguleerima. Aga sellest ei olnud tolku ei midagi. Ratas lihtsalt ei teinud seda, mida ta tegema peaks. Nii ma sinna siis jäin. Mõtetes, et kas tõesti lõpebki see üritus minu jaoks sedasi. Üritasin oma ratast küll pisut asjalikumaks muuta, kuid loootusetult. Lonkisin vaikselt rada mööda edasi, kuni Juss mu kinni püüdis. Hing ei luband leppida mõttega, et ma ei läbigi rada. Peale Jussi möödumist eemaldasin oma tagumise ratta ja sõtkusin sel otsas senikaua, kuni see vähegi raami vahelt hakkas läbi käima. Paraku küll väikese erandiga. Nimelt pidin likvideerima tagumised pidurid. Mõtte oli küll hirmutav, aga vähemasti toimis. Hirmutas ennekõike ikkagi teadmine, et rajal võib olla kohutavaid laskumisi. Rada ju kulgeski enamasti suusamägedega piiratud alal. Mäes üles sõites ei ole ju pidureid vaja, siis peab jalgadele valu andma, aga kui pead suusamäest alla sõitma, ilma et sul tagumisi pidureid oleks, siis see võttis ikka pisut kõhedaks. See selleks aga tähtis on ju ikkagi see, et rada sai hoolimata viperustest õnnelikult läbitud.

Juss: lisa omalt poolt kommentaar

Kapten: ka sinu mõtted ja meenutused on siia oodatud (eriti hommikune pudru poti küürimine)

Rakvere- elamusi igaks päevaks.

Ärkan hommikul kell 08.10 oma äratuse peale, kuid mitte kodus, vaid hoopis teiselpool Tamula järve. Kui tore, ma siiski jäin lõpuks magama, viimane mida ma mäletan on see, et sai kella vaadatud, mis näitas 7.30. Kokku seega kogu öö jooksul max 40 minutit magatud. Õnneks on vanadusega vähemalt tulnud mõistust alkohoolsete jookidega piiri pidada ning pohmakat kui sellist ei tundu olema. Enesetunne on siiski üsna hõre ja koledal kombel janutab. Tartus teen Siiriuse putkast ühe maxiburgeri ja kohvi piimaga ning edasi Rakvere poole. Aeg lendab armutult ja nagu enamus sõitudel tundub mulle, et ma jään jälle hiljaks. Jõuan kohale ning saan aru, et olen Mõedaku suusakeskuse juures varem käinud sooviga endale seal maakodu soetada, kas läks õnneks või kahjuks aga seal vähemalt oleks lahendus alati olemas, kus rattatrenni teha. Marti on juba kohal ja minu ümbriku ka välja võtnud. Endalegi üllataval kombel saab kõik nii kiiresti tehtud- riided seljas, ratas õlitatud ning jääb aega üle isegi väike tiir rattaga teha. Rakvere maraton- nii vihatud ja nii armastatud, sedapuhku siis täiesti uuel rajal ja uues vormis. Rajaolud tõotavad väga karmi sõitu. Öösel on kõva sahmakas vihma tulnud ning suusarada lausa lirtsub rataste all. Üksikud soojendusringi nautijad on jõudnud juba esimeste laskumiste põhjad mudamülkaks muuta. Sõidame stardikoridori poole ja jällegi tuleb peale sihuke hea kodune tunne, mis EMS-idega kaasas käib. Rahvast on parasjagu, järjekordi praktiliselt ei ole, inimesed on vabad. Kõik tekitab sellise tunde, et täna mõisa peale sõitma ei hakka ja ega vist poleks ka lootust, arvestades magamata ööd. See mõte teeb igal juhul mind rahulikuks. Ka stardikoridore on ainult kaks- millest igaüks valib endale sobiva. Nagu peakorraldaja ütles, siis „esimene neile, kes võistlevad koha peale ja teine neile, kes võistlevad iseendaga või naudivad loodust“. Puhas kuld, tunnen end ära ja kuulun selle seltskonna alla, kes üldiselt ja eriti täna võistlevad/võitlevad kõige rohkem ikka iseendaga. Võtame Martiga tagumises koridoris kohad sisse, paar sõna vahetame ka Haanja 100 korraldajaga (ei jõua seda võistlust ära oodata, sest sel aastal 150 km matkasõit kavas).
Nii, ja ongi minek. Esimese kilomeetriga suud silmad ja kõik muu juba muda täis. Kett hakkab kohe ennast eest keskmisele hammakale kinni liimima ja see teeb mind närviliseks. Viimasel ajal kogu aeg see jama. Tiksun mingi aeg Martiga koos ja siis saan aru, et tegelikult jõudu on päris korralikult ning hakkangi lõpuks tööd tegema. Raja esimese poole saab kokku võtta ühe sõnaga- muda. Ootan huviga hetke, kus magamata öö oma lõivu võtab, aga seda ei tule ja ei tulegi. Aitab, nüüd pigistan ühe geeli sisse ja hakkan sõitma. Kuna viimasel ajal on üsna kiire olnud, siis pole aega tutvuda rajakirjeldusega ning kuskilt tean (naised saunas rääkisid), et tuleb läbida ühte ringi kolm korda. Kuulutasin stardis oma teadmatusest seda lollust ka Martile. Ühtlasi ei ole mul ka rattakompuutrit peal (kuna see otsustas töösuhte lõpetada nagu enamus ratta juppidest), seega pole mul õrna aimugi, mis toimub. Ootan esimese ringi lõppu, mida aga ei tule. Hetkeks tekib hirm, et mis nii saama hakkab. Küsin inimestelt, kellele järgi jõuan ja saan teada, et 40 km läbitud ja ikka üks suur ring on. Selge, sõit läheb edasi, kiirematele lõikudele järgneb üks pikemat sorti rabasingel ümber maalilise rabajärve. „Kas Eestimaa on nii ilus vää?“ Kohe karistab emake maa ära ka, vahin liiga innukalt järve, kuniks juurikal libisen ja veidi haiget saan. Ja nii suhteliselt üksi kulgedes võtan vaikselt kohti tagasi mis alguses sai ära kingitud. Enesetunne on hea ning ilm on vahepeal päikseliseks muutnud. Viimasel kümnel kilomeetril võtan tuure maha ja mul hea meel, et saan sedasi ka naiste liidri finišisse vedada niipalju kui eessõitjast tuge saab olla, asjaosalise enda kinnitusel väidetavalt saab olla.

Tulemused siis järgmised:
Martin- koht 89, aeg 3:56.52,5
Marti- koht 135, aeg 4:38.42,6

Kuna Marti vaevalt, et siia midagi kirjutab, siis lisan tema lühikese kommentaari sõidu kohta- „raske oli“ :). Vastasin talle, et hea uudis on see, et jube head saiakesed on, silmanurgast nägin kuidas see teda külmaks ei jätnud. Marti kuulutas hiljem, et võttis lausa kolm saiakest, no on alles röövel :)
Boonuseks mulle on lisaks katkine rattaraam. Tagasiteel teeme Martiga Viitnas jälle ühe burksi ja kohvi ning räägime suurtest plaanidest, kuidas peale H100 hakkame matkal käima- elame näeme.

Piiride nihutamine elik Pariisi 24h

Ajas tagasi mõned kuud. Asi sai alguse Martini ja Raiko vestlusest tänapäevases suhtluskanalis. Raiko nimelt oli lugenud, et suvel toimumas jälle Pariisi 24h m aastikusõit, kus seekord kavas ka poole lühem võistlusmaa ehk 12h paarid ja soolod. Kui Raikole tundus ahvatlev just 24 meeskondlik sõit, siis Martin eelistas sooloklassis sõitu. Õhku jäi kokkulepe, et kui muidu mansat kokku ei saa, osaleb Martin meeskonnas, vastalisel juhul lendab üksinda peale.
Ajas edasi mõned kuud juuni algusse Aegviidu EEC j ärgsesse õhtusse. Tegevuskoht: Priidu saun. Raiko käis Tartsile (kes oli end Kõrvemaal täitsa täpiks sõitnud) ning Ramsale välja idee osaleda. Kui Ramsa nõusolek tundus loogilisena, siis Tartsi innukus oli meeldiv üllatus. Juss pakkus end täitsa vabatahtlikult taustajõududeks ning lubas ka sõber Erkki kaasa kutsuda. Kuna eelregistreerimise lõpuni olid jäänud loetud päevad, tuli kiiresti ka Marti nõusse saada. Ka see käis m eeldivalt kergelt ning seega sai Velonoid 24h meeskonnasõidule kirja pandud.
Edasi sai mõned korrad nõu peetud põgusalt, kuid tõsine ettevalmistustöö toimus neljapäeval enne suurt Laupäeva. Õnneks olid kõik kodutöö teinud, seega möödus koosolek kiirelt ning sujuvalt. Edasi suundusime poodi proviandi järele, seda sai päris hea hunnik. Vähemalt laupäeva hommikul pagasiruumi vaadates tekkis pigem tunne, et läheme vähemalt nädalaks kusagile.

Laupäeva hommikul sai siis liikuma hakatud. Koh ale jõudsime küll veidi hiljem plaanitust, kuid paanikaosakonda siiski tööle ei pandud. Järgnesid kiired ettevalmistused esimese vahetuse rajaleminekuks. Üheskoos sai otsustatud, et selle au saab meeskonna kaptenina endaendale siinkirjutaja.

Lisaks leppisime kokku sõita vahetusi kahe ringi kaupa ning hiljem vastavalt olukorrale taktikat vajadusel ümber mängida. Võistlejate koosolekul osaletud, oli varsti aeg stardijoonele asuda. Ilm oli ilus, tunne hea, kuigi veidi ärev. Enne starti veel käis tavaline lõõp ning pidigi väntama asuma. Stardist pandi suhteliselt korraliku hooga minema, kuigi üsna suure osa rajast moodustas korralikult raputav heinamaa- EEC Rakke etapp tuli meelde nii ajule kui ka tagumikule.. Traditsiooniliselt õnnestus end esimeste kilomeetritega kinni sõita. Kui esialgu püsisin veel enamvähem eessõitjatel sabas, siis varsti järgnes üks kiire laskumine koos paremkurviga järsu tõusunukiga. Teiselt poolt tõusust viskas päris hästi üles küll, kuid ebatasase maakera tõttu õnnestus pidurdamine liiga hilja peale jätta ning peaaegu võpsikus lõpetada. Liidergrupp läbis selle lõigu edukamalt ning järgmisel tõusunukil kadusid nad juba eest. Kartsin, et jäin kõige viimaseks, aga õnneks seis vist päris nii hull siiski polnud. Pealegi oli jäänud tolleks hetkeks sõidu lõpuni veel umbes 23 tundi ja 55 minutit. Esimesel ringil suringi tuhat surma ja tiksusin üsna üksinda. Rada oli veel kuiv ning kõva, raputas päris hoolega, aga siiski kannatas sõita suhteliselt hästi. Rõõmustasin endamisi, et ühtki "jooksukat" rajal polegi. Ring lõppes üsna lühikese, kuid järsu ja kiire murulaskumisega ning oligi aeg teisele ringile asuda. Esimese ringi aeg oli üsna nigel- 45 minuti kanti. Teisel ringil oli enesetunne juba märksa parem, ent aeg seda palju just ei kinnitanud- kõigest umbes kaks minutit parem.

Ramsa rajale saadetud, sai asutud nautima vahepeal püstitatud laagri pakutavaid mõnusid. Martin sügas endiselt ringe üksteise otsa, lisaks käisime Rasmust veel ergutamas. Elu tundus tõeliselt ilus ka siis, kui Marti vahetus algas. Siis varsti algas kerge vihmasabin. Muret see esialgu ei teinud, kuna "sünoptikud" olid lubanud kuni kaks millimeetrit sademeid, kuid 70% tõenäolisusega ei pidanud sademete hulk 0,6 mm ületama. Ette rutates võib öelda, et vihmasadu jätkus lühikeste vahedega kuni varajaste hommikutundideni, ületades "sünoptikute" lubatud kogused kümnetes kordades. Ma vist ennustaks oma kõhutuule järgi ka täpsemalt ilma.. Istusime vaheldumisi varju all ning raja ääres omasid ergutades. Vahepeal käis ka Kada laagris keha kinnitamas ning kimas siis jälle edasi. Minu teise vahetuse alguseks õhtul kuue paiku oli hetkeks sadu siiski järgi jäänud- tegelikult piinlik lugu, et kaptenil kõige rohkem õnne oli. Esimesest laskumisest alla lennates ning uuesti hooga üles minnes keeldus hetkeks ratas edasisest koostööst, visates mind sadulast maha. Õnneks leidsime uuesti kiirelt ühise keele. Ring äpardus siiski, kuna raja keskel põhjusmõtteliselt ainukesel korralikul kruusalõigukesel õnnestus pea lenksu all ühest mahapööramise tähisest mööda kimada. Ikaldus ~2 versta ja ~12 minutit. Teise ringi ajal hakkas uuesti sadama ning tuli ka ratas vahepeal maha jätta ja tõusudest üles kõndida- kummid lihtsalt ei pidanud. Kuidagi õnnestus oma vahetus siiski lõpetada. Ka Kada näitas järjest enam ja enam laagrisse nägu. Üritasime teda aidata kuis jõudsime, lakkusime ratast, täitsime joogipudeleid, õlitasime ketti jne jnt. Kuna oli näha, et rada muutub järjest libedamaks ning ohtlikumaks ja öised vahetused ka veel tulemas, tegin kaptenina ettepaneku pime aeg sõidus vahele jätta, pigem puhkamisele rõhku panna ja hommikul värskena jälle peale hüpata. Otsust aitas vastu võtta ka Marti vahetus, kes lõpetas oma vahetuse juba üsna pimedas. Vaene mees sõitis optiliste prillidega, mis nägemisulatusele pimeda, muda ja vihmaga küll kaasa ei aidanud. Mingil hetkel jõudis kohale ka Erkki, kes sulandus kohe seltskonda ning hakkas teenust osutama. Varsti Kada lõpetas oma sõidu ning tuli meie boksi. Siis näitas entusiasmi üles Tarmo, kes lubas igal juhul sõitma minna. Siinkohal kasutaksin võimalust tema ees avalikult vabandada, et ta innukust kahandada üritasin ja plaani esialgu maha sõitsin, ilma tema kangekaelsuseta oleksime kaotanud mitu ringi ja kohta. Õnneks ta mind ei kuulanud ja leppisime kokku, et ta sõidab ühe ringi, peale mida tuleb laagrisse märku andma. Siiski tuli ta laagrist läbi alles teise ringi algul, kui rada võistluskeskuse juurest uuesti läbi läks ja kimas edasi. Tulevikus usun oma meeskonda rohkem. Mina siis istusin niikaua jälle telgi alla maha, paksult riides, rüüpasin kohvi ja üritasin positiivselt mõelda. Teenindav personal paigaldas niikaua lambid ka minu ratta lenksu külge, mis nii libedalt ei läinudki. Nimelt lingid jäid lambikinnitustele ette, mistõttu tuli laternad kinnitada mingitviisi isoleeriga. Rajal selguski, et üks latern näitas silku ja teine leiba. Lisaks veel "kükloop" otsaette ja elu esimene nightride võiski alata kell kaks öösel. Vihma sadas endiselt päris korralikult, kuid kuna seljas olid niigi märjad ja mudased riided, siis see ei morjendanudki. See nightride tundub siiani üsnagi sürreaalne- lausvihm, muda, pidurite vajutamine kiirusele suurt ei mõju, lenksukeeramine lõpeb suure tõenäosusega külililendamisega.. Samas sadulast irdusin meelega vaid esimesel laskumisel, kuna kartsin siiski veidi oma elu ja tervise pärast, ülejäänud allamäge otsad sai rohkem või vähem edukalt alumiinium jalge vahel võetud. Tõuse sõita ei õnnestunud nii või teisiti. Päris huvitav oleks ka teada, kuimitu kilo ma muda ühest kohast teise selle üheainsa ringiga toimetasin. Kirusin, kui sõitmine võimatu tundus ning nautisin, kui kuidagigi sõita ja püsti püsida õnnestus. Ka sirgetel sõitmine käis üldjuhul nii, et esiratas ühele, taguratas teisele poole viltu, kuid sõidujoon enamvähem otse. Rasmus oli ilusti vahetuseks valmis, mina andsin ratta hooldemeeskonna kätte, kasisin end niivõrd-kuivõrd puhtaks ja heitsin kiirelt magama. Hommikul ärkasin ühe siin nimetamata jääva tõpra tõttu, kes üritas mulle selgeks teha, et kohevarsti on minu kord sõitma minna. Kuna õhtul tekkis plaan kellelegi teisele sellist õelat vempu mängida, ei jäänud ma loomulikult seda juttu esimesel katsel uskuma. Kuna tüütaja varsti uuesti tuli, pidin siiski kargud alla ajama. Selgus, et tõesti oli hommik käes. Kiirelt riided selga, kohv ja butterbrot sisse ning varsti olingi juba rajal. Selleks ajaks oli isegi vihm järele jäänud, päike ka paistis ja täitsa mõnus, kuigi veidi unine oli sõita. Rada tundus ka oluliselt vähem mudane. Näha polnud ka praktiliselt mitte kedagi. Ring tuli ka 1:08 kanti ehk umbes 10 minutit kiirem kui minult eeldati. Õnneks oli Ramsa siiski praktiliselt valmis, mida oli ka näha tema ringiajast- paugutas tunniga ära. Varsti olidki käes otsustavad hetked- nimelt läks rajale Marti, kui jäänud oli veel nibin-nabin kolm tundi sõiduaega. Kuna Tarmo oli end öise vapra vahetusega üsna täpiks sõitnud, otsustasime, et kui Marti vähegi jõuab, sõidab ta kaks ringi ning ilmselt rohkem ei jõuagi. Mina jõudsin juba vahepeal saunaski käia ning vahutava taastusjoogi keresse keerata. Siis tegi Marti oma töö väga korralikult ära, esimese ringi aeg tund. Otsustasime, et kui jääb ka teoreetiline võimalus ja varuaega 50 minutit, läheb kapten veel ühele ringile. Kusjuures me ei teadnud üldseisust suurt midagi peale selle, et Marti vahetuse ajal Veloclubbers 2 Erik tuli meie juurde ja tunnistas, et meid nad ilmselt enam ei püüa. Päris lõpus siiski selgus, et läbisime ühepalju ringe, ent meie (Marti) viimane ringiaeg oli parem. Kuna võimalus tundus juba märksa reaalsem, panin end kiiresti valmis ja lükkusin stardijoonele. Marti oligi kohal ajaga 1:08 ja lähetas mind teele. Kui algul tundus veel usutav, et ehk jõuabki ringi veel läbida, kuigi lihased keeldusid korralikust koostööst, siis enne poolt maad oli selge, et ega ikka ei jõua küll. Kontrollpunkt oli juba telgigi kokku pakkinud. Enne viimast ~2,5 km pauna, mis algas võistluskeskuse juurest ja milleks oleks kulunud umbes 10 minutit, oli jäänud finišini veel täpselt minut. Kuna oma kaptenit kannatamatult ootav juubeldav meeskond oli juba tammepärjaga finišis, ei lasknud neil enda järel enam rohkem oodata ja tulin sadulast maha. Sellega oli võistlus meie jaoks lõppenud. Tagantjärele tarkusena olid vist otsustavateks hetkedeks hea tulemuse saavutamisel Tarmo öine vahetus, Rasmuse hommikune kiire ring ning Marti väga korralik viimane vahetus. Laagrit kokku pannes kuulasime teadustajat ja saime teada, et olime 14 meeskonna konkurentsis saavutanud tubli kaheksanda koha ning kirsiks tordil oli Kada teine koht 12h soolode arvestuses- Velonoidide poodiumikohtade arve on avatud! Jääme kannatamatusega järgmisi ootama, uus võimalus avaneb juba Elvas 25. juulil. Kõik, kel võimalik, võiksid tulla kaasa elama. Peale autasustamist panime laagri kokku ning asusime tagasiteele. Kokkuvõttes väga lahe ja heas formaadis võistlus. Enda poolt teen ettepaneku järgmisel aastal kindlasti uuesti osaleda.

Lõpetuseks mõned tänusõnad. Esmajoones Priidule- tema teeneid ei jõua vist üles lugedagi, korraldas ta ju transpordi, osutas tugiteenuseid ning mida kõike veel. Erkkile tugiteenuste, Vana Tallinna ning ergutamise eest. Viivile ja Harrile termoskastide, prožede, väga maitsvate hapukurkide ja muu eest. Ning loomulikult eelkõige tänan oma meeskonnakaaslasi, kes võtsid väljakutse piiride nihutamiseks vastu ja minuga koos sel võistlusel nii tublilt osalesid.

Pariis 24h (seekord siiski soolo 12h)

Martin: Kui tavaliselt tekib mõned päevad-nädalad peale rasket katsumust tunne, et see ei olnudki nii raske, siis ka täna, juba pea kuu peale Pariisi 12 h soolosõitu, ei ole mul mingit tunnet, et sooviksin järgmine aasta 24h soolot proovida. Jäägu see ikka päris segaste sõita, mina selleks tõenäoliselt suuteline ei ole.
Muljed tagantjärgi, nagu ikka, on üllad. Meelde jääb ainult positiivne elamus. Valu ja kipitus kannikatel jms kaob ruttu.
Alguses tundus väga mõistlik täie rauaga minema põrutada nagu korralikul kruusarallil. Strateegiliselt oli see tagantjärgi õige otsus, sest rajaolud muutusid peale kella kolme vihma tõttu täielikult, mistõttu selles valguses polnudki ehk alguse kiirustamine paha. Head kiirust jagust vist 3-4 ringiks, enam täpselt ei mäletagi, kas läbisõit oli kuskil 40 km kui tuli mõte vahepeal väike paus teha ja keha kinnitada. Kui algul sai meeskonna eest minema põrutatud, siis sellel hetkel vedas Ramsa oma vahetusel meeskonna mulle järgi. Esmalt tundus äärmiselt tore mõte koos lõpuni välja sõita, st meeskonnaliikme tuules keskööni välja iniseda :) Peale esimest ringi koos Ramsaga see enam hea mõte ei tundunud ja ma sain aru, et enam nii jätkata ei saa. Ramsa vahetas ka kohe välja värske jalaga ning leegitsevate sokkidega Marti, kellele minust enam võrdväärset reisikaaslast ei olnud. Martile sai veel miskit head teed soovitud ja nii olingi jälle üksinda. Siitpeale hakkasid minu kõige raskemad ringid Pariisis üldse. Etteruttavalt, siis õnneks ei kestnud see õudus lõpuni ja viimastel ringidel tuli uuestisünd. Selle õuduse vahepeal langes kohati kiirus nii kõvasti, et mõnel lõigul tundus, et kukun külili. Igasugused puhtad ja värsked tegelased sõitsid mööda nagu teadagi millest. Languse ajal võtsin eesmärgiks edasi noppida ring-ringi haaval ning enne igat uut ringi korralikult juua ja süüa. Küll see uuestisünd on üks tore asi, tagantjärgi ei teagi, mis selle algatas kas füüsiline või vaimne laadung aga polegi vahet, üks toidab teist ja nii võib sõit jälle reipalt edasi minna. Kui uuestisünd tuli, tekkisid igasugused veidrad mõtted, sh viimasel ringil- minna ja võtta ka 13 ring ära, aega selleks jäi tegelikult täpselt 1h ja 10 minutit. Tagantjärgi muidugi kripeldab see 13 ring, aga arvestades rajaolusid, ning et mul puudus rattal korralik valgustus ning ratas vajas enne ringile minekut väikest pesu jne, ei oleks pruukinud sellest ajast piisata. Kaheteistkümnenda ringi läbimiseks kulus mul täpselt 1h ja 10 minutit, nii et mine ja võta nüüd kinni.
Kokkuvõttes võib öelda, et kartsin vaimset mandumist ja motivatsiooni langust, aga seda ei juhtunud- siinkohal tänu tiimikaaslastele. Tegelikult oli vaimne tasakaal kogu sõidu vältel väga hea. Füüsilist läbipõlemist ma ei kartnud ja seda tegelikult ka ei tulnud, kui siis ehk korraks 1-2 ringiks sõidu keskel. Nõrgimaks kohaks osutus taguots, mis oli täiesti sõitmiskõlbmatu täpselt 10 päeva peale Pariisi. Järgmine aasta tuleb sellele teemale tähelepanu pöörata. Tehnika pärast põen ma alati, õnneks ka seekord pidas ratas kogu jamale vastu. Muda täis hammasrattad, pidurid jne oli üldine probleem. Kindlasti kui ma targem oleks, siis laseks järgmine kord sellistel raputavatel radadel miinimumrõhu rehvidesse- 3 at on palju, mis palju. Või noh, võiks ju olla vähemalt nii tark, et seda teha peale 5 ringi või kasvõi 10 ringi, kui varem kohale ei jõua. Aga mis sa teed, peab hakkama ajuvitamiine sööma nagu Marti ütleb.Üldiselt oli eesmärk sõita korraga rohkem kilomeetreid kui kunagi varem ja see sai täidetud, kompuuter näitas u 163 km. Oma teisest positsioonist kaheksa võistleja seas ei teadnud ma midagi enne kui hommik saabus, vahepeal käis Priit uurimas, et olen liidrist maas 6 ringiga (see vist siiski üldarvestuses). Igal juhul Pariis 24 on järgmiseks aastaks kalendris, alati valmis meeskonna eest sõitma, kuid hea meelega sõidan ka 12 h soolot.

Mõned muljed siis ka Kalevipoja rattamaratonist neljandamast juulist 2009 issanda aastast.
Raiko: Ei mäletagi, et kunagi ühele võistlusele ma nii vara kohale oleks jõudnud. Kell näitas alles 10:18, kui meil juba auto pargitud, seda hoolimata sellest, et kohalejõudmiseks sai valitud "tunne kodumaad" marsruut läbi Palamuse. Kuna rahvatarkuski ütleb, et tark ei torma, ei kiirustanud me rataste mahavõtmise, riidesse panemise või muude selliste pisiasjadega. Selle asemel nautisime ning kirusime üheaegselt ilusat ning sooja ilma ja vahtisime niisama ringi. Kuna lõpuks hakkas siiski igav, sai vähemalt stardinumbrid ära toodud. Varsti jõudsid ka Tallinna filiaali mehed koos fännklubi (Greete) ning maskotiga (Nestor) kohale. Olgu siinkohal mainitud, et Nestor tegi tutvust kuulsustega- Jassi alias Jaan Kirsipuu koerakese ning naisega. Peale tervitus- ning viisakusavaldusi hakkasime varsti lõpuks ka sõiduks ettevalmistusi tegema. Vahepeal soovis üks Proshopi naisfotograaf meid tingimata pildistada, mis meie atraktiivset välimust arvestades just suurem ime muidugi pole. Tulemusi võite näha siin ja siin. Muidu niipalju sooja ma olen teinud küll vist ainult enne möödunud jooksumaratoni. Marti jõudis veel enne stardikoridori asumist ära seista isegi tehnoabi pumbajärjekorras, samas kui näiteks minu Velospetsis Priidu und Magnuse hoole all käinud ratas töötas bez problem. Kuna seekord punkte ning stardikohti ei jagatud, panime paika taktika, et meie neljakesi ehk siis Rasmus, Marti, Tarmo ja mina sõidame rahulikult koos ning naudime loodust ja seltskonda. Ainult üksik hunt Martin söandas meist eraldi sõita. Nüüd võin ehk üles tunnistada, et mul oli plaanis algul koos teistega lõpuni tiksuda ning siis finišisirgel eest ära paugutada. Selline mõte käis peast läbi veel viimasel laskumisel kilomeeter enne lõppu... Mina ja Marti startisime ühest koridorist, seega oli vaja vaid Rasmus ja Tarmo veel üles leida rajal, mis mõni verst peale starti kruusatolmupilvedes ka õnnestus. Seal algaski kümneid kilomeetreid algav kruusaralli, mis pakkus veidikenegi vaheldust ühe karjääri, kus mul õnnestus isegi kett hammasratastest eemaldada, ning paari metsalõigukökatsiga. Millalgi tuli jälle metsa, rabalõik, suusarajad, kruus, raba... Kuna Tarmol oli jalg juba üsna pehme, lasi ta meid suusaradade lõpus eest ära. Veidi olime ta pärast mures, et kuidas ta lõpuni jõuab, aga lõpuks selgus, et asjatult. Mulle istusid nii raba (seal minu kärbeskaaluga teistega võrreldes lihtsam) ning metsasinglid (need olid täitsa huvitavad). Ma ei tea, kas on õige seda öelda, aga ühel kergelt laskuval sinkavonka metsasinglil oli Ramsa liikumist lausa nauding jälgida- nagu noor jumal. Temast võiks hea freerider saada. Õigeks andmiseks läks muidugi ~20 km enne lõppu õigete metsalõikude ning mööda voori üles-alla voorimisega. Vahepeal tekkis küll mõte, ahh, kas Eestimaa on tõesti NIIIIII ilus! Ühes joogipunktis õnnestus mul anda ka tõenäoliselt telesse jõudev intervjuu, niiet glamuuriarvestuses ma läksin Martist ikka valgusaastate võrra ette. Ma usun, et ka Kroonika seksikate valimisel seatakse ka minu kanditatuur üles, niiet ärge siis unustage minu poolt hääletada... Järgnes minu vist lemmikkoht rajal- ülikiire laskumine, millel minu kiirus ulatus rekordilise 67,8 km/h-ni. Veel kihutamist ning varsti oligi päästev finiš käes. Lõpusirgel veel võtsime kolmekesi ilusti kõrvuti ning lasime endast grupipilte teha. Kuna algustempo oli täitsa mõistlik, siis ei õnnestunud end isegi korralikult kinni sõita. Järgnes maitsev seljanka ning varsti oli ka Tarmo kohal. Supilauas oli ka Nestori ja Jassi kutsa taaskohtumine, mis seekord nii sõbralik enam ei olnud. Meie maskoti recepti puudumise värske Eesti meistri ning elava legendi koera vastu võib ehk siiski tema noorusuljuse arvele kanda. Kõik koos sai nauditud ka kohaliku järve karget vett. Seejärel hüvastijätt meeskonnakaaslastega ning asusimegi tagasiteele, tehes peatuse ka kohaliku maalilise veski juures väikse fotoseeria tarbeks. Möödus veel mõni aeg ning järgneski päeva üks meeldivamaid osasid- saun ning vahutav taastusjook koos korraliku kõhutäiega.
Kokkuvõttes korralik päev. Rajal oli täitsa meeldivaid lõike, samas ei kaotaks ta oma võlust suurt midagi, kui kruusa 20 km võrra vähemaks tõmmata. Kruus on ju siiski selleks, et raskete lõikude vahel veits taastuda saaks. Koht ka läbi aegade parim EEC-s. Sellest tühjast-tähjast, et lõpetajaid ka väga vähe, ei maksa eriti välja teha.
Väike videokokkuvõte ka sõidust. Lisaks sellele, et meie sõitjad siin-seal kaadris vilksatavad, on Ramsalt ja minult ka lühikommentaarid eetris. Vist meie esimene telekajastus. Usun, et juba järgmisel etapil jooksevad sponsorid meile tormi.

Nissan Eesti MV Maastikuratta Maratonis 2009 from Elion on Vimeo.

Lõpetuseks veidi numbreid. Distants 71,9km. 485 tõusumeetrit. Aeg 03:42:38. Keskmine pulss 149. Keskmine kiirus 20,1 km/h, maksimaalne 67,8 km/h.
Kusjuures meie uutel särkidel on üks lisafeatuur, millega me ei arvestanud. Nimelt kipub ta andma staatilist elektrit, mis vähemalt minu pulsomeetri totaalselt lolliks ajab. Näiteks sellelgi sõidul näitas ta maksimaalseks pulsiks 224, mis kahjuks mitte kuidagi usutavalt ei kõla. Aga nii ilus särk on seda väärt, et pisiasjast mööda vaadata.

Velonoidide välisdebüüt

Tere ka teistele.

Proovin siinkohal anda väikese ülevaate meie (Priit ja Ramsa) esimesest välisvõistlus debüüdist. Kiluvaraste kiituseks peab küll ütlema, et korraldus, raja tähistus ja muu oli igati tasemel.
Kui olime jõudnud starti siis selgus, et seal oli umbes paarsada TEGIJAT ja mulle sai kohe selgeks, et mina olen vist valel ajal vales kohas. Peale stardipauku tekkis kohe suur tolmupilv ja rohkem mina neid ei näinud. Kui Ramsa, politsei ja kiirabi olid minuga kümmekond kilomeetrit tiksunud siis tegin suusõnalise avalduse trassilt lahkumiseks. Seda ma tegingi ja peale seda sai Ramsa kihutama hakata. Seekord lihtsalt ei olnud minu päev.
Kui olin seigelnud läbi raskuste finišisse (ei leidnud linnas seda kohta üles ja umbkeelsed politseiametnikud ka eriti juhatada ei osanud), vahetanud riided ja teinud ühe õlle olidki juba esimesed tegijad kohal. Nüüd natuke selle sõidu statistikat, et oleks numbreid ka.
1. Allan Oras 2.03.40
3. Caspar Austa 2.05.29
5. Alges Maasikmets 2.05.32
176. Ramsa 2.55.03 keskmine kiirus 19,5 km/h
Kokku oli lõpetajaid 224
Peale seda pingutust sõime oma kohustusliku kördi moosiga ja tee ära ning hakkasime Eestimaa poole veerema. Ilm oli ilus ja meel hea. Kes väsinud kes mitte. Kokkuvõtteks tasub lätlaste juurde minna küll aga siis juba suurema pundiga, et oleks mõnusam.
Selline oli meie debüüdi lühikokkuvõte.

Tere kõigile velonoididele! Nüüd juba mõned päevad suve ühest suuremast sündmusest möödas ning haavadki peaaegu lakutud. Mõtlesin siin, et kirjutaks veidi oma muljetest- no nii tuleviku tarvis ja muidu ka. Esmamulje on see, et väga äge oli ning järgmiseks see, et päris raske oli ka. Üksinda- st ilma Martini ja Marti toetuseta- poleks ilmselt vastu pidanudki, aga õhtused saunatamised ja grillimised aitasid raskused üle elada. Meie elupaik Missos RMK Pullijärve metsamajas oli küll üle prahi- korralik maja, tulekolded, eraldi majas saun ka, grillimise jaoks oma koht, ilus järv- mis sa hing veel oskad tahta! Sääski oli vaid kole palju, aga nende eest RMK keeldus vastutust võtmast :) Kodinad laiali visatud, kimasime mööda kohalikke ameerika raudteid Rõugesse starti. Minu jaoks oli konkurentsitult raskeim just reedene päev oma ~seitsmeverstase proloogi ja ~38 kilomeetrise esimese etapiga. Proloogi rada koosnes paarist seinatõusust ja -laskumisest, kust ka ilma rattata oleks üsna keeruline üles-alla liikuda, lisaks veel kahe järve äärsed mudased singlid jne- sõnaga tõelised MTB-kunnide rajad. Minu jaoks igaljuhul totaalne hävimine, üllatusega siiski avastasin, et mõned mehed minust ka tahapoole jäänud- samas vähemalt üks neist tehniliste probleemide tõttu. Kuna Marti võttis osa "legaliseeritud partisanina", siis ta proloogi ei sõitnud ning tuuritas selle asemel niisama ümbruskonnas ringi. Kuna proloogi ning esimese etapi vahele jäi ligi kaks tundi vaba aega, siis optimistid nimega Marti ja Martin otsustasid minna sooja tegema, mina keeldusin sellist mõistusevastast ettevõtmist kaasa tegemast ning selle asemel lasin hoopis autos silma looja. Esimesel etapil käis mul vaikne tiksumine ning lõpu ootamine, head tunnet küll just ei olnud. "Kirsiks tordil" veel etapi lõpus uuesti needsamad järveäärsed singlid. Õnneks läks õhtul paremaks, supp sisse ja majakesse tagasi jõudes selgus, et naised olid sauna juba soojaks kütnud. See oli tõeliselt meeldiv, kihutasime sauna, pärast taastusjoogid ja -söögid sisse ja olemine läks päris kobedaks juba. Laupäev kahjuks algas kurjakuulutavalt- ei tea, kas must-hõbedase sildiga taastusjoogid koosmõjus millegagi või hoopis mingid muud tegurid olid olemise nii pahaks keeranud, et kahtlesin juba rajaleminekus. Algul oligi totaalne suremine, mingi hetk läks tervis küll paremaks, aga siis jäin pikalt üksinda sõitma ning tulid jälle loobumismõtted pähe. Pulss ei tahtnud ka mingi nipiga üles minna, 150+ oli maksimum, mida kellal näha oli. Ka Vällamäe vallutamine ja laskumine kaks korda järjest ei teinud olemist just paremaks. Kuidagi sai ikka lõpuni tiksutud, õnneks seekord lõppes rada Haanja poolt tulekuga, ei pidanud enam järvede äärde põikama. Ma ei kujuta ette, mis oleks veel siis saanud, kui etapp oleks 10+ versta pikem olnud nagu algul pidi- aga lühendati vist 78km pealt ~67 peale. Aega kulus siiski 5:22 kopikatega, keskmine kiirus seega üsna olematu. Kohapeal jagatud hernesupp oli küll muljetavaldav- lusikas seisis ka pooltühjas kausis probleemivabalt püsti. Õnneks saun ja söök omasid seegi kord võlujõudu ja Missos saavutasin jälle hea tervise. Laupäeva öö möödus hoopis teise tähe all- hommikul täiesti hea olemine, see andis rajalgi tunda. Rada ise oli ka päris hea, ~68km, millest üsna palju kruusa, muda ja tehnilist värki kõvasti vähem. Samas Paganamaa kant ikka tõeliselt ilus, seal oli selliseid lõike, et silm läks pähe punni. Mittesõidetavaid tõuse ja kohti üldse oli üsna olematult, samas üks neist oli päris hea kuppel- mingi pagana linnamägi oli, selline ilus munakujuline. Kui muidu jäin Martist ikka maha, siis pühapäeval õnnestus jõuvahekorrad paika panna. Kui ma ühel laskumisel kerge kärna panin maha ning pidin tööriistade abil lenksu õgvemaks keerama, siis me korraks kohtusime, kuid esimestel tõusudel näitasin talle jälle selga :) Viimane veerand käis kõva punnitamine ühe Läti segapaariga, kruusal sai suhteliselt korralikke kiirusi arendatud. Viimased 10 km sai juba silmamunade peal võidu sõidetud mingi teise vanaga, pulsinumbrid olid ka juba hoopis teisest puust- finišisirgel näiteks 184. Samas ega Marti just palju hiljem ei lõpetanud, enamvähem kuus mintsa vahet. Meie hetke esisõitja Martin tegi muidugi igal etapil korralikud tulemused. Lõppkokkuvõttes siis kohad vastavalt Martin 57. ja Raiko 103. 110 lõpetaja hulgas, kusjuures meessoolode hulgas "õnnestus" mul päris viimaseks jääda umbes kaheminutilise vahega kõige vanema osavõtjaga. Samas katkestajaid oli ka suhteliselt palju, seega võib lõpetamistki mõnes mõttes kordaminekuks lugeda. Kusjuures mitte kõik katkestajad ei lõpetanud hästi, näiteks üks naisvõistleja äestas oma näo kruusal kukkumisega ikka päris ära... Kiiret paranemist talle.
Seega siis tegu igati korraliku üritusega tõsistele maastikusõidufännidele. Rasmus, sina kindlasti võiksid järgmisel aastal selle ürituse peale mõelda, sulle ilmselt oleks päris meeldinud. Sinna on muidugi kõvasti aega, aga üks variant oleks sul Martiniga ja mul näituseks Martiga meespaaride arvestuses sõita. Aga noh, sellele jõuab veel mõelda. Ise pean hoolega rattavalitsemist õppima hakkama, sellega annaks tulemusi päris palju ilmselt parandada.
Kuna teid ja teisi statistikuid kindlasti väga huvitab, siis panen veidi numbreid ka kirja:
1. etapp: aeg 2:29.18, keskmine pulss 157, maksimaalne 207bpm(???), distants 38,6km, keskmine kiirus 15,8, maksimaalne 54,9km/h, tõusumeetreid 475.
2. etapp: aeg 5:22.30, keskmine pulss 138, maksimaalne 159bpm, distants 67,9km, keskmine kiirus 13,7, maksimaalne 49,6km/h, tõusumeetreid 1135.
3. etapp: 3:54.33, keskmine pulss 152, maksimaalne 213bpm(???), distants 68,6km, keskmine kiirus 18,5, maksimaalne 41,0km/h, tõusumeetreid 800.
Proloogist ei kirjuta, kuna unetasin kella käima panna stardis ning üldse tahaks selle etapi oma mälust kustutada..
OG, edu kõigile ja uute võitudeni!