Tartu Rattamaraton

Raiko muljed. Kõik märgid näitasid, et Eesti ühest suuremast rattaspordiüritusest peaks sel aastal ehk loobuma- pikk võistlus- ning treeningpaus, kolleegide mahitused (kes ihkasid mu stardinumbrit endale), arsti manitsused, neljapäeval külgetõmmatud kerge viirusnakkus. Seetõttu sai paika pandud plaan, et üritan raja rahulikus treeningtempos läbi sõita, võttes üritust ettevalmistusena Haanja 100 võistluseks. Loobumine oleks ka ehk võimalik olnud, kui suutnuksin loobuda Nelikürituse läbimisest, mille nimel oli suusatamises ning jooksmises palju higi ning vaeva valatud.
Pühapäeval jõudsime Rasmuse ja Tarmoga täitsa mõistlikul ajal Otepääle- st mõni minut peale üheksat oli auto juba Maxima juurde pargitud. Kerge soojendussörgiga siis lendasin oma numbrile järele kui helistas Greete, et Martil oleks uut õhukummi vaja, kuna vana otsustas saba anda. Võtsin siis lisaks ümbrikule ka kummi ligi ning hakkasin Martit ja Greetet otsima. Pikk ja segane lugu, aga õhukumm osutus lõpuks üleliigseks, sest Marti sai juba mujalt abi. Selle aja peale oli kell juba piisavalt palju ning tuli hakata kiiremaid liigutusi tegema, et normaalselt starti jõuda. Kerges pingeolukorras õnnestus isegi riietuse suhtes väga õige valik teha. Viimased lehvitused mahajääjatele ning asusimegi staadioni poole teele. Stardieelsed tervitussõnad tähtsatelt meestelt, stardipauk (mida siinkirjutaja isiklikult küll ei kuulnud) ning Maratoni hümn, mis iga kord judinad ihule toob. Loomulik, et stardis magama ei saa jääda, mõtlesin, kui vajutama hakkasin. Selge pilt- rahulikult võtmisest ei tule järjekordselt midagi välja. Vanal rullirajal oli pulss juba rahulikult (tume)punases. Kusjuures tol hetkel ei mõelnudki veel konkurentide tegemistele, tahtsin iseennast võita. Esimesed kümned kilomeetrid olidki ilusad- minekut oli, jõudu samuti. 35. kilomeetril kuulsin selja tagant Ramsa häält, vahetasime grupis sõites veel paar lauset- ning hakkaski ta vaikselt eest libisema. Eks siin tegu mõlema faktoriga- Rasmus sel aastal ikka märksa paremas vormis võrreldes eelmisega, samas kui mina saiavormiga võitlemas. Millalgi pidi ka Marti minust mööduma, kes seekord ei sõitnud meeskonna särgis (mille eest teda veel karistus ootamas) ning alustas kõige tagumisest reast. Ahjaa, esimeses veerandis veeresin kuidagi ka HRK Haraga Laurast mööda. Edasi hakkas järjest raskemaks minema, lisaks andsid kerged krambid ka endast märku- seda siis ilmselt peamiselt vedelikupuuduse tõttu. Lasin jalga veidi sirgemaks ning kaanisin jooki, pigistasin geeli sisse ning üritasin edasi kütta. Rada oli rahvaspordiüritusele kohaselt õnneks üsna lihtne, jalastuda tuli ühel mudasel tõusul ning veel ühe korra tuli jalg vastu Maakera toetada mudas tasakaalu kaotamise tõttu. Siiski andis järjest enam ja enam tunda vähene treenitus koos puuduliku söögirežiimiga eelmistel päevadel, mis ei lubanud maksa piisaval hulgal glükogeeni varuda ilmselt. Kusagil 55. versta paiku oli juba üsna nukker seis- tagant järjest rongid tulid ning läksid. Õnneks ilmus välja Henriiko Dilbertist, kes kõvemaks kihutamiseks motti kuidagi kuuskede vahelt üles ei leidnud ning õnneks koos minuga edasi tiksus. Aitäh talle siinkohal, ilma temata oleks ilmselt surm mind rajalt leidnud. Ja kui krambid jälle tembutama hakkasid mu väsinud lihastes, siis Henri eraldas mulle ühe Rajxi enda käest saadud Magneslife-i, mis oma terava maitsega eluvaimu jälle sisse puhus. Kui esialgu sai veel mingisugustki tempot arendatud, siis lõpupoole see kippus järjest langema tuues endaga kaasa paratamatu- pidin eelviimases tee-pees lausa peatuse tegema hingetõmbeks, soolakurgi ja banaani söömiseks ning jõujoogi manustamiseks. Seal nägin ka HRK Paitu, kes Laurat järele ootas. Arvata võib, et temasugusele segasele, kes Haanjas Segaste sõidu valinud, see rada erilist väljakutset ei paku. Vaikselt hakkas apaatia tekkima- kui varem tekitasid tagant tulnud grupid meelehärmi, siis üsna pea oli juba suhteliselt ükskõik, peamine oli enda finišisse jõudmine. Õnneks oli rahvas raja peale pikemalt juba ära jagunenud ning esimeses pooles ettetulevat tõmblemist ja ohtlikke manöövreid ka enam ette ei tulnud. Tavaliselt on minu masinaklassis tõusud just minu leivaks, seda veel eriti lõpupoole, siis seekord pidin leppima tõusudel väheste või siis olematute skalpidega. Viimased jõuvarud jäid tõusupõksu ~3,5 kõmmi enne päästvat finišijoont, peale mida kukkus paneel selga. Lõpp sai juba üsna kergete ülekannetega läbitud peaaegu transiseisundis, ka lõpusirgel, kus ma üldjuhul veel spurdin, lasin päris mitu kaasvõistlejat mööda- aga ei suutnud sellest üldse hoolida. Kaelasaadud medal kippus mind päris maadligi tõmbama, kumm oli ikka täiesti tühi. Samas oli hea tunne, et läbi sai- nii TRM kui ka neliküritus, mis oli üks selle hooaja suuri eesmärke. Hingeldasin veel mõne minuti ning leidsin siis juhuslikult Marti üles, kes üsnagi säras- ja põhjusega, sest oli ta ju nii tagant alustanud, ent siiski üsna korraliku tulemuse välja sõitnud. Mis siin salata, ikka tundsin heameelt Ramsa ja Marti suht korralike tulemuste üle. Ja Tarmo- pole kordagi kuulnud seda meest kurtmas, et on raske või halb. Recept värk! Ise sain lisaks diplomile ja lõpetaja medalile ka nelikürituse medali kaela ja puhtad sokid jalga. Käisin siis ringi, medalid kaelas kolisemas nagu Breznevil.
Edasi siirdusime siis sauna ihu ja hinge kosutama, vaikselt hakkas ka inimese tunne tagasi tulema.
Kokkuvõttes peamiselt enda rumaluse tõttu üsna aiataha läinud sõit, mille vist ainust positiivne asi oli lõpunijõudmine. Aga küll langusele järgneb jälle tõusufaas, niiet stay tuned!