„Registreerumine on selleks hooajaks märkamatult lõppenud. Nagu ka etapid. Puhake ja treenige, kohtume järgmisel hooajal.“
Nii on see kirjas siis KCK ametlikul kodulehel http://www.kolmapaev.ee/ ja nii on ka tegelikult...kahjuks.
„Kolmapäevakud“- eelmine aasta kui ma kapteni soovitusel otsustasin üleüldse rattaga sõitma hakata ning veelgi enam, võistlustel käima hakata, nägin siin-seal sõna „kolmapäevak“. Süvenemata küll asja sisusse tundus see minu jaoks mingi veider ettevõtmine, millest on mõistlik ennast eemal hoida. No andke andeks, kes siis kolmapäeval võistlemas käib!? Piilusin siit-sealt veel infot ja eriti veider asja juures tundus see, et uhatakse ühte ringi mitu korda. Seega kuni käesoleva aastani õnnestuski ennast asjast eemal hoida.
Esmakordselt otsustasin siiski asja lähemalt piiluda hooaja teisel etapil Tabasalus. Tulemuseks siis see, et lõppkokkuvõttes sai osaletud kaheteistkümnest etapist üheksal. Paraku jäid kolm etappi vahele just pigem ratsionaalsetel kaalutlustel, tahtmist oleks olnud küll.
Mis ma oskan kokkuvõttes öelda!? Olen selle aasta hooajaga oluliselt küpsemaks saanud ning seda igas mõttes. Oluliselt on laienenud silmavaade MTB radade osas. Paljugi on selle taga just kolmapäevakute etapid. Kõige olulisem on ehk see, et mulle on lõpuks pärale jõudnud, et tegelikult olen ikka üks rattakostüümis soperdaja, kelle oskused tõsiselt tehnilistel radadel jätavad kõvasti soovida. Kõige valusam hoop otse jalaga näkku tuli Kakumäelt, kus ma soojendusringi ajal mõistsin oma abitust täie tõsidusega. Ma isegi ei mäleta, mitukümmend korda mul jalastuda tuli, sest puudu jäi kas rattavalitsemise oskusest või julgusest. Õnneks olen ma seda kõike suutnud võtta leplikkusega ning positiivses võtmes ja tegelikult juba nt viimane ring Kakumäel õnnestus väga hästi- praktiliselt puhtalt. Seega olen alati kolmapäevakutelt tulnud ära positiivse laenguga.
Kolmapäevakute võistlusformaat väga lühidalt kirjeldades on see, et sõidetakse ühte väga hästi välja timmitud ringi vastavalt vanuseklassile X-korda. Stardiaja vahemik on 2-3 h, konkreetse stardiaja otsustad ise. Just suhteliselt lühike raja pikkus (2,5-7 km) võimaldab selle paigutada nö maasikatele ja ainult maasikatele. St ei ole mingeid puhveralasid ega muid lõike, mis ühendavad omavahel maasikaid- nii nagu see toimub maratonidel (olgu siin Saku 100 kui erand välja toodud). Olen hakanud tohutult nautima ja hindama just nimelt neid sõite ja maratone, mis toimuvad ühel ringil, millel on maksimaalselt ainult tehnilised elemendid ja tilu-lilu (kruusakad, asfalt, siledad metsateed jne) viidud minimaalseks või üleüldse nulli.
Teisipidi on oluline aspekt korduva ringi läbimise juures just see, et nuta või naera, aga kui rajal on esmapilgul ülejõu käivad kraaviületused, laskumised, pöörded, tõusud jm elemendid, siis neist ei ole pääsu ka järgmisel ringil ja mõistlik on neid sõitma õppida, mitte üritada neist mööda viilida. Sarnaselt teeme ju nii maratonidel (vähemalt mina tegin varem nii)- st kui tundub kahtlane, jalg maha, väike jooks ja asi unustatud. Kui aga rada koosnebki sellistest elementidest ja need tulevad järgmisel ringil jälle, siis jalg-maha-ja–jooksuga tehnika enam ei tööta.
Seega olen kolmapäevakutel õppinud sõitu natukene teisiti võtma ja eesmärke mujale seadma. Hindamatu väärtus on muidugi asjaolu, et tean nüüd linnas ja linna lähedal päris mitut rada, kuhu tahaks iga õhtu sõitma minna. Isegi niipalju, et tihtipeale ei suudagi ära otsustada, kuhu minna.
Mis veel, nii nagu ma ka mujal kribasin: „Samuti meeldib mulle kolmapäevaku põhimõte- tule mees ja sõida, aga ära mölise! Ei mingit tilu-lilu, lolle kommentaare, supi ega diplomite jura, ainult puhas rõõm rattasõidust.“
Nii on see kirjas siis KCK ametlikul kodulehel http://www.kolmapaev.ee/ ja nii on ka tegelikult...kahjuks.
„Kolmapäevakud“- eelmine aasta kui ma kapteni soovitusel otsustasin üleüldse rattaga sõitma hakata ning veelgi enam, võistlustel käima hakata, nägin siin-seal sõna „kolmapäevak“. Süvenemata küll asja sisusse tundus see minu jaoks mingi veider ettevõtmine, millest on mõistlik ennast eemal hoida. No andke andeks, kes siis kolmapäeval võistlemas käib!? Piilusin siit-sealt veel infot ja eriti veider asja juures tundus see, et uhatakse ühte ringi mitu korda. Seega kuni käesoleva aastani õnnestuski ennast asjast eemal hoida.
Esmakordselt otsustasin siiski asja lähemalt piiluda hooaja teisel etapil Tabasalus. Tulemuseks siis see, et lõppkokkuvõttes sai osaletud kaheteistkümnest etapist üheksal. Paraku jäid kolm etappi vahele just pigem ratsionaalsetel kaalutlustel, tahtmist oleks olnud küll.
Mis ma oskan kokkuvõttes öelda!? Olen selle aasta hooajaga oluliselt küpsemaks saanud ning seda igas mõttes. Oluliselt on laienenud silmavaade MTB radade osas. Paljugi on selle taga just kolmapäevakute etapid. Kõige olulisem on ehk see, et mulle on lõpuks pärale jõudnud, et tegelikult olen ikka üks rattakostüümis soperdaja, kelle oskused tõsiselt tehnilistel radadel jätavad kõvasti soovida. Kõige valusam hoop otse jalaga näkku tuli Kakumäelt, kus ma soojendusringi ajal mõistsin oma abitust täie tõsidusega. Ma isegi ei mäleta, mitukümmend korda mul jalastuda tuli, sest puudu jäi kas rattavalitsemise oskusest või julgusest. Õnneks olen ma seda kõike suutnud võtta leplikkusega ning positiivses võtmes ja tegelikult juba nt viimane ring Kakumäel õnnestus väga hästi- praktiliselt puhtalt. Seega olen alati kolmapäevakutelt tulnud ära positiivse laenguga.
Kolmapäevakute võistlusformaat väga lühidalt kirjeldades on see, et sõidetakse ühte väga hästi välja timmitud ringi vastavalt vanuseklassile X-korda. Stardiaja vahemik on 2-3 h, konkreetse stardiaja otsustad ise. Just suhteliselt lühike raja pikkus (2,5-7 km) võimaldab selle paigutada nö maasikatele ja ainult maasikatele. St ei ole mingeid puhveralasid ega muid lõike, mis ühendavad omavahel maasikaid- nii nagu see toimub maratonidel (olgu siin Saku 100 kui erand välja toodud). Olen hakanud tohutult nautima ja hindama just nimelt neid sõite ja maratone, mis toimuvad ühel ringil, millel on maksimaalselt ainult tehnilised elemendid ja tilu-lilu (kruusakad, asfalt, siledad metsateed jne) viidud minimaalseks või üleüldse nulli.
Teisipidi on oluline aspekt korduva ringi läbimise juures just see, et nuta või naera, aga kui rajal on esmapilgul ülejõu käivad kraaviületused, laskumised, pöörded, tõusud jm elemendid, siis neist ei ole pääsu ka järgmisel ringil ja mõistlik on neid sõitma õppida, mitte üritada neist mööda viilida. Sarnaselt teeme ju nii maratonidel (vähemalt mina tegin varem nii)- st kui tundub kahtlane, jalg maha, väike jooks ja asi unustatud. Kui aga rada koosnebki sellistest elementidest ja need tulevad järgmisel ringil jälle, siis jalg-maha-ja–jooksuga tehnika enam ei tööta.
Seega olen kolmapäevakutel õppinud sõitu natukene teisiti võtma ja eesmärke mujale seadma. Hindamatu väärtus on muidugi asjaolu, et tean nüüd linnas ja linna lähedal päris mitut rada, kuhu tahaks iga õhtu sõitma minna. Isegi niipalju, et tihtipeale ei suudagi ära otsustada, kuhu minna.
Mis veel, nii nagu ma ka mujal kribasin: „Samuti meeldib mulle kolmapäevaku põhimõte- tule mees ja sõida, aga ära mölise! Ei mingit tilu-lilu, lolle kommentaare, supi ega diplomite jura, ainult puhas rõõm rattasõidust.“
PS. pildil ületamas Harku raja sügavaimat kraavi, mis hiljem juba ratta seljas läbi sõites ei tundunudki midagi erilist.
Järgmiste päevakuteni.
Kapten kiidab heaks- nii kolmapäevakud kui ka kirjutise.
VastaKustuta