Muljeid Nissan MTB Finlandia Cupist

Velonoidi Tartu tiimi (Ramsa, Tarts, Juss ja Raiko [edaspidi kapten]) reis Soomemaale algas väga varajastel hommikutundidel (kellaosutid näitasid siis vist 4.50 kui Ihastest starditi. Eelnenud öö jooksul olid nii mõnedki meist kaunis väheseks ajaks sõba silmale saanud, seega iseenesest mõistetav, et plaanitud stardiaeg pisut nihkus. Sellest hoolimata jõudsime me aga üsna kenasti laevale, mis meid üle lahe transportis.

Meie esimene pidepunkt oli Lahti. Kuna me pole just teab mis shoppajad tüübid, siis suundusime kohe Lahti suusastaadionile. Olles seda siiani näinud vaid telekast, siis reaalselt jättis see üsna vägeva mulje. Alustuseks uudistasime seda üsna madalalt ja mõtlesime endamisi, et kuidas küll on võimalik suusahüppemäest suuskadel alla sõita. Ainuüksi mõte sellest tekitas tibutagi selga. Ju need mehed ja naised, kes sealt alla lendavad, on hulljulged lendurite tütred / pojad. Osad meist (Ramsa, Tarts ja KAPTEN) võtsid julguse kokku ja otsustasid 'a 5€ eest tõusta maapinnast pisuke kõrgemale ja kaeda imelist Lahti linna vaadet K9 suusahüppetornist. Vaade, mis sealt avanes oli võrratu, aga üks on kindel, alla tulla on liftiga tunduvalt kindlam. Maapinnale tagasi jõudes jalutasime veel pisud suusakeskuses. Viskasime pilgu peale ka sellele vingele kurvile, mis laskub suusastaadionile- no on ikka vinge küll (seda oli meist enamus ainult teleri vahendusel näinud).
Kui kõik see vaadatud, seadsime suuna Messilä poole, mis ei olnud Lahtist üldse kaugel, maad sinna oli kõigest 7 versta.
Kohale jõudes hakkasime otsima seda mökkit, kus me pidime ilmastiku eest kaitstud saama. Seal aga saime tunda peremehe lobapidamatust ja seda kohe kindlasti tunni aja jooksul. Tema mulises meile midagi soome keeles ja niipalju, kui me siis kamba peale läbi närisime sellest keelest, täpselt niipalju me ka aru saime. Küll me püüdsime seda jutuajamist temaga lõpetada, aga paraku see ei õnnestunud. Ühel hetkel olime me siiski omaette ja saime hakata nautima pisikest "puhkust" enne võistlust, mis oli muidugi iseenesest mõistetavalt sauna, õlle ja ujumise rütmis. Et asi oleks pisut erinev kodumaisest tegime ka väikese paadisõidu "URAJÄRVI" järvel. Mõeldud tehtud asusime asja kallale ja täitsime oma laevukese ohtra õllega. Kusagilt leidsime ka vajalikud vahendid paadisõiduks (paat, aerud, päästevestid), milledest viimase ajas endale kiiremas korras selga meie KAPTEN. Meie sihtmärk oli ühe pisikese saare vallutamine, mis asus vee teed mööda meist umbes versta kaugusel. Saarel käisime ära (loe Ramsa ja Tarts), ülejäänud ootasid tagasitee algust paadis. Peale paadirännakut soendasime end saunas ja jahutasime end karskes järvevees, kuni uni võimust võttis. Polnud ju meist keegi eelnenud öö jooksul sõbagi silmale saanud.

Võistluspäeva hommikul (23.august 2009) ärkasime umbes kaheksa paiku. Hommikusöögiks oli kodukootud herkulapuder, kohv/kakao ja mõned võileivad ja seda kõike maalilise järve kaldal. Kui toitained manustatud, siirdusime võistluspaika.
Esimesena startis meist Ramsa 70 km (loe 78 km, mida näitas lõpuks Ramsa spidokas pikkusele distantsile. Lühem distants, mida üritasid läbida Juss ja Tarts, startis viisteist minutit hiljem. Kindlasti tekkis küsimus, et mida tegi meie Kapten. Tema oli seekord kaasas tiimi managerina (fotograaf, ergutaja ja kõik muud tugiteenused) ja veel ka toidu hävitaja (muig). Mida see tähendab, küsite kindlasti. No asi selles, et olgugi et füüsilist koormust meie Kapten rajalt saanud, siis pidi ta oma energia ju kusagile kulutama ja seda üritas ta kompenseerida söömisega. Ta oli kogu reisi vältel pidevalt näljas.

Muljed rajalt ja rajast ning ka üleüldse sellest sõidust:
Kummaline oli see, et stardis oli üsna vähe võistlejaid. Seda ei saa mitte kohe võrrelda Elion Estonian Cup-iga.
Aga...
Rada oli põnev ja vaheldusrikas. Tjah see kirjeldus vaevalt et midagi ütleb. Aga ok eks ma püüan seda siis ka natukene kirjeldada. Meie sõitudega (Elion) ei anna seda kohe mitte üldse võrrelda. Esiteks on mäed ikka mägede moodi, mitte mingid natukene märgatavad künkad. Teisalt oli rajal ohtralt puude juurikaid ja kohutavalt palju igasugu kivikamkaid ja kive. Oli singleid ja ka mõnusaid laskumisi ja tõuse.
Siinkohal mõned muljed:

Ramsa: võttis selle sõidu kokku lausetega: "Raputas sisikonna paigast" ja "Lähen sinna ka järgmine aasta tagasi" (vähemalt üritan minna. Kas just sellest samast üritusest osa võtma, midagi muud vahelduseks kindlasti).

Tarts: rada oli huvitav, vaheldusrikas ja mõnus. Seda minu jaks paraku ainult poole maani ( 17 km) Siis otsustas üks soomlane, et parem (pehmem) on kukkuda minu tagumisele rattale, kui vastu kände, kive ja juurikaid. Mida muidugi mina tunda sain. Selle tulemusena ei tahtnud minu tagumine ratas enam hästi koostööd teha ülejäänud rattaga. Somm see oli muidugi kohe üsna abivalmis ja otsis välja oma võtmakomplekti ja asus end kohe minu ratta (tagumisi) pidured reguleerima. Aga sellest ei olnud tolku ei midagi. Ratas lihtsalt ei teinud seda, mida ta tegema peaks. Nii ma sinna siis jäin. Mõtetes, et kas tõesti lõpebki see üritus minu jaoks sedasi. Üritasin oma ratast küll pisut asjalikumaks muuta, kuid loootusetult. Lonkisin vaikselt rada mööda edasi, kuni Juss mu kinni püüdis. Hing ei luband leppida mõttega, et ma ei läbigi rada. Peale Jussi möödumist eemaldasin oma tagumise ratta ja sõtkusin sel otsas senikaua, kuni see vähegi raami vahelt hakkas läbi käima. Paraku küll väikese erandiga. Nimelt pidin likvideerima tagumised pidurid. Mõtte oli küll hirmutav, aga vähemasti toimis. Hirmutas ennekõike ikkagi teadmine, et rajal võib olla kohutavaid laskumisi. Rada ju kulgeski enamasti suusamägedega piiratud alal. Mäes üles sõites ei ole ju pidureid vaja, siis peab jalgadele valu andma, aga kui pead suusamäest alla sõitma, ilma et sul tagumisi pidureid oleks, siis see võttis ikka pisut kõhedaks. See selleks aga tähtis on ju ikkagi see, et rada sai hoolimata viperustest õnnelikult läbitud.

Juss: lisa omalt poolt kommentaar

Kapten: ka sinu mõtted ja meenutused on siia oodatud (eriti hommikune pudru poti küürimine)