Rakvere- elamusi igaks päevaks.

Ärkan hommikul kell 08.10 oma äratuse peale, kuid mitte kodus, vaid hoopis teiselpool Tamula järve. Kui tore, ma siiski jäin lõpuks magama, viimane mida ma mäletan on see, et sai kella vaadatud, mis näitas 7.30. Kokku seega kogu öö jooksul max 40 minutit magatud. Õnneks on vanadusega vähemalt tulnud mõistust alkohoolsete jookidega piiri pidada ning pohmakat kui sellist ei tundu olema. Enesetunne on siiski üsna hõre ja koledal kombel janutab. Tartus teen Siiriuse putkast ühe maxiburgeri ja kohvi piimaga ning edasi Rakvere poole. Aeg lendab armutult ja nagu enamus sõitudel tundub mulle, et ma jään jälle hiljaks. Jõuan kohale ning saan aru, et olen Mõedaku suusakeskuse juures varem käinud sooviga endale seal maakodu soetada, kas läks õnneks või kahjuks aga seal vähemalt oleks lahendus alati olemas, kus rattatrenni teha. Marti on juba kohal ja minu ümbriku ka välja võtnud. Endalegi üllataval kombel saab kõik nii kiiresti tehtud- riided seljas, ratas õlitatud ning jääb aega üle isegi väike tiir rattaga teha. Rakvere maraton- nii vihatud ja nii armastatud, sedapuhku siis täiesti uuel rajal ja uues vormis. Rajaolud tõotavad väga karmi sõitu. Öösel on kõva sahmakas vihma tulnud ning suusarada lausa lirtsub rataste all. Üksikud soojendusringi nautijad on jõudnud juba esimeste laskumiste põhjad mudamülkaks muuta. Sõidame stardikoridori poole ja jällegi tuleb peale sihuke hea kodune tunne, mis EMS-idega kaasas käib. Rahvast on parasjagu, järjekordi praktiliselt ei ole, inimesed on vabad. Kõik tekitab sellise tunde, et täna mõisa peale sõitma ei hakka ja ega vist poleks ka lootust, arvestades magamata ööd. See mõte teeb igal juhul mind rahulikuks. Ka stardikoridore on ainult kaks- millest igaüks valib endale sobiva. Nagu peakorraldaja ütles, siis „esimene neile, kes võistlevad koha peale ja teine neile, kes võistlevad iseendaga või naudivad loodust“. Puhas kuld, tunnen end ära ja kuulun selle seltskonna alla, kes üldiselt ja eriti täna võistlevad/võitlevad kõige rohkem ikka iseendaga. Võtame Martiga tagumises koridoris kohad sisse, paar sõna vahetame ka Haanja 100 korraldajaga (ei jõua seda võistlust ära oodata, sest sel aastal 150 km matkasõit kavas).
Nii, ja ongi minek. Esimese kilomeetriga suud silmad ja kõik muu juba muda täis. Kett hakkab kohe ennast eest keskmisele hammakale kinni liimima ja see teeb mind närviliseks. Viimasel ajal kogu aeg see jama. Tiksun mingi aeg Martiga koos ja siis saan aru, et tegelikult jõudu on päris korralikult ning hakkangi lõpuks tööd tegema. Raja esimese poole saab kokku võtta ühe sõnaga- muda. Ootan huviga hetke, kus magamata öö oma lõivu võtab, aga seda ei tule ja ei tulegi. Aitab, nüüd pigistan ühe geeli sisse ja hakkan sõitma. Kuna viimasel ajal on üsna kiire olnud, siis pole aega tutvuda rajakirjeldusega ning kuskilt tean (naised saunas rääkisid), et tuleb läbida ühte ringi kolm korda. Kuulutasin stardis oma teadmatusest seda lollust ka Martile. Ühtlasi ei ole mul ka rattakompuutrit peal (kuna see otsustas töösuhte lõpetada nagu enamus ratta juppidest), seega pole mul õrna aimugi, mis toimub. Ootan esimese ringi lõppu, mida aga ei tule. Hetkeks tekib hirm, et mis nii saama hakkab. Küsin inimestelt, kellele järgi jõuan ja saan teada, et 40 km läbitud ja ikka üks suur ring on. Selge, sõit läheb edasi, kiirematele lõikudele järgneb üks pikemat sorti rabasingel ümber maalilise rabajärve. „Kas Eestimaa on nii ilus vää?“ Kohe karistab emake maa ära ka, vahin liiga innukalt järve, kuniks juurikal libisen ja veidi haiget saan. Ja nii suhteliselt üksi kulgedes võtan vaikselt kohti tagasi mis alguses sai ära kingitud. Enesetunne on hea ning ilm on vahepeal päikseliseks muutnud. Viimasel kümnel kilomeetril võtan tuure maha ja mul hea meel, et saan sedasi ka naiste liidri finišisse vedada niipalju kui eessõitjast tuge saab olla, asjaosalise enda kinnitusel väidetavalt saab olla.

Tulemused siis järgmised:
Martin- koht 89, aeg 3:56.52,5
Marti- koht 135, aeg 4:38.42,6

Kuna Marti vaevalt, et siia midagi kirjutab, siis lisan tema lühikese kommentaari sõidu kohta- „raske oli“ :). Vastasin talle, et hea uudis on see, et jube head saiakesed on, silmanurgast nägin kuidas see teda külmaks ei jätnud. Marti kuulutas hiljem, et võttis lausa kolm saiakest, no on alles röövel :)
Boonuseks mulle on lisaks katkine rattaraam. Tagasiteel teeme Martiga Viitnas jälle ühe burksi ja kohvi ning räägime suurtest plaanidest, kuidas peale H100 hakkame matkal käima- elame näeme.