Velonoidide olemised ja tegemised

Mõned muljed siis ka Kalevipoja rattamaratonist neljandamast juulist 2009 issanda aastast.
Raiko: Ei mäletagi, et kunagi ühele võistlusele ma nii vara kohale oleks jõudnud. Kell näitas alles 10:18, kui meil juba auto pargitud, seda hoolimata sellest, et kohalejõudmiseks sai valitud "tunne kodumaad" marsruut läbi Palamuse. Kuna rahvatarkuski ütleb, et tark ei torma, ei kiirustanud me rataste mahavõtmise, riidesse panemise või muude selliste pisiasjadega. Selle asemel nautisime ning kirusime üheaegselt ilusat ning sooja ilma ja vahtisime niisama ringi. Kuna lõpuks hakkas siiski igav, sai vähemalt stardinumbrid ära toodud. Varsti jõudsid ka Tallinna filiaali mehed koos fännklubi (Greete) ning maskotiga (Nestor) kohale. Olgu siinkohal mainitud, et Nestor tegi tutvust kuulsustega- Jassi alias Jaan Kirsipuu koerakese ning naisega. Peale tervitus- ning viisakusavaldusi hakkasime varsti lõpuks ka sõiduks ettevalmistusi tegema. Vahepeal soovis üks Proshopi naisfotograaf meid tingimata pildistada, mis meie atraktiivset välimust arvestades just suurem ime muidugi pole. Tulemusi võite näha siin ja siin. Muidu niipalju sooja ma olen teinud küll vist ainult enne möödunud jooksumaratoni. Marti jõudis veel enne stardikoridori asumist ära seista isegi tehnoabi pumbajärjekorras, samas kui näiteks minu Velospetsis Priidu und Magnuse hoole all käinud ratas töötas bez problem. Kuna seekord punkte ning stardikohti ei jagatud, panime paika taktika, et meie neljakesi ehk siis Rasmus, Marti, Tarmo ja mina sõidame rahulikult koos ning naudime loodust ja seltskonda. Ainult üksik hunt Martin söandas meist eraldi sõita. Nüüd võin ehk üles tunnistada, et mul oli plaanis algul koos teistega lõpuni tiksuda ning siis finišisirgel eest ära paugutada. Selline mõte käis peast läbi veel viimasel laskumisel kilomeeter enne lõppu... Mina ja Marti startisime ühest koridorist, seega oli vaja vaid Rasmus ja Tarmo veel üles leida rajal, mis mõni verst peale starti kruusatolmupilvedes ka õnnestus. Seal algaski kümneid kilomeetreid algav kruusaralli, mis pakkus veidikenegi vaheldust ühe karjääri, kus mul õnnestus isegi kett hammasratastest eemaldada, ning paari metsalõigukökatsiga. Millalgi tuli jälle metsa, rabalõik, suusarajad, kruus, raba... Kuna Tarmol oli jalg juba üsna pehme, lasi ta meid suusaradade lõpus eest ära. Veidi olime ta pärast mures, et kuidas ta lõpuni jõuab, aga lõpuks selgus, et asjatult. Mulle istusid nii raba (seal minu kärbeskaaluga teistega võrreldes lihtsam) ning metsasinglid (need olid täitsa huvitavad). Ma ei tea, kas on õige seda öelda, aga ühel kergelt laskuval sinkavonka metsasinglil oli Ramsa liikumist lausa nauding jälgida- nagu noor jumal. Temast võiks hea freerider saada. Õigeks andmiseks läks muidugi ~20 km enne lõppu õigete metsalõikude ning mööda voori üles-alla voorimisega. Vahepeal tekkis küll mõte, ahh, kas Eestimaa on tõesti NIIIIII ilus! Ühes joogipunktis õnnestus mul anda ka tõenäoliselt telesse jõudev intervjuu, niiet glamuuriarvestuses ma läksin Martist ikka valgusaastate võrra ette. Ma usun, et ka Kroonika seksikate valimisel seatakse ka minu kanditatuur üles, niiet ärge siis unustage minu poolt hääletada... Järgnes minu vist lemmikkoht rajal- ülikiire laskumine, millel minu kiirus ulatus rekordilise 67,8 km/h-ni. Veel kihutamist ning varsti oligi päästev finiš käes. Lõpusirgel veel võtsime kolmekesi ilusti kõrvuti ning lasime endast grupipilte teha. Kuna algustempo oli täitsa mõistlik, siis ei õnnestunud end isegi korralikult kinni sõita. Järgnes maitsev seljanka ning varsti oli ka Tarmo kohal. Supilauas oli ka Nestori ja Jassi kutsa taaskohtumine, mis seekord nii sõbralik enam ei olnud. Meie maskoti recepti puudumise värske Eesti meistri ning elava legendi koera vastu võib ehk siiski tema noorusuljuse arvele kanda. Kõik koos sai nauditud ka kohaliku järve karget vett. Seejärel hüvastijätt meeskonnakaaslastega ning asusimegi tagasiteele, tehes peatuse ka kohaliku maalilise veski juures väikse fotoseeria tarbeks. Möödus veel mõni aeg ning järgneski päeva üks meeldivamaid osasid- saun ning vahutav taastusjook koos korraliku kõhutäiega.
Kokkuvõttes korralik päev. Rajal oli täitsa meeldivaid lõike, samas ei kaotaks ta oma võlust suurt midagi, kui kruusa 20 km võrra vähemaks tõmmata. Kruus on ju siiski selleks, et raskete lõikude vahel veits taastuda saaks. Koht ka läbi aegade parim EEC-s. Sellest tühjast-tähjast, et lõpetajaid ka väga vähe, ei maksa eriti välja teha.
Väike videokokkuvõte ka sõidust. Lisaks sellele, et meie sõitjad siin-seal kaadris vilksatavad, on Ramsalt ja minult ka lühikommentaarid eetris. Vist meie esimene telekajastus. Usun, et juba järgmisel etapil jooksevad sponsorid meile tormi.

Nissan Eesti MV Maastikuratta Maratonis 2009 from Elion on Vimeo.

Lõpetuseks veidi numbreid. Distants 71,9km. 485 tõusumeetrit. Aeg 03:42:38. Keskmine pulss 149. Keskmine kiirus 20,1 km/h, maksimaalne 67,8 km/h.
Kusjuures meie uutel särkidel on üks lisafeatuur, millega me ei arvestanud. Nimelt kipub ta andma staatilist elektrit, mis vähemalt minu pulsomeetri totaalselt lolliks ajab. Näiteks sellelgi sõidul näitas ta maksimaalseks pulsiks 224, mis kahjuks mitte kuidagi usutavalt ei kõla. Aga nii ilus särk on seda väärt, et pisiasjast mööda vaadata.