SEB 29. Tartu Rattaralli

Pühapäev 30.mai 2010
Tähtis päev, kui toimus rattasõprade suur pidupäev. Seda ka Velonoidide tiimile. Sedapuhku oli Tartupoolne tiim jagunenud kaheks. Virgem ja enesekindlam meist oli meie Kapten, kes alustas oma katsumusterohket päeva juba kella 10 paiku hommikul startides 133 km pikkusele sõidule. Ülejäänud (Ramsa, Juss ja Tarts) kelle vorm just sel hooajal kõige parem ei ole, veeresid stardijoonele alles kella 12, et alustada 71 km läbimist. Tänavune hooaeg on alanud kuidagi visalt. Kindlasti on selle üheks põhjuseks pikaleveninud talv ja osaliselt motivatsioonil ning võimalustel. Talvel sai küll spinningutrenne harrastatud, aga välistreeninguid on olnud suht kasinalt. Päev enne tähtsat päeva võtsime koos Ramsaga osa lasteüritustest (Tillu ja Mini ralli). Tillu sõidu puhul oli tegemist laste kõrval jooksmisega, aga mini rallil 10,5 km sõitsime koos Sandriga (Tartsi poeg) raja ikka läbi ka.

Edasi muljed / meenutusi 71 km läbijatelt.
TARTS: Niisiis pühapäeva hommik oli paljulubav ja energiat ning tahtejõudu täis. Kella 11 paiku siirdusin Ramsa juurde, et üheskoos linna poole sõita. Enne veel, kui starti jõudsime läksime ka Jussi juurest läbi, et siis kõik üheskoos stardijoonele asuda.
Ilm oli ilus soe, aga tuuline (jahe). Leida sõidu jaoks sobiv riietus oli suht raske. Aga eks selle otsuse tegi igaüks ise, kas pikk ja mitmekihiline või päris lühike. Kes kuipalju külma / soojakartlik on.
Stardikoridori jõudsime 10 minutit enne kui tulistama hakati. Meeleolu oli ülev nagu alati selliste suursündmuste puhul. Stardipositsioon oli meil kõigil hea. Olime esimeses stardigrupis. Selle tagas meile möödunud aasta hea sooritus. Stardikoridoris otsustasime: et linnas sõidab igaüks nii nagu suudab / tahab, aga Aardla viaduktist alates võtame pundi kokku ja kulgeme omas rütmis edasi. Enne veel kui stardipauk kõlas mainis Juss, et kusagil Tatraorust Otepää poole keerates ootab meid külm õlu mida pakub Harri.

Ja siis see algaski tuttava meloodia saatel.

Alustasin sõitu omas rütmis. Enesetunne oli hea ja jõudu tundus olevat. Riia mäest üles suunaga Pangodi poole. Silmanurgast ikka piiludes, et kas tiimikaaslased mitte mööda ei sõida. Jõudes viaduktini hakkasin kaaslasi otsima. Rahvast oli nii palju et mitte ei näinud, kas on nad minust möödunud või olen mina neist ees. Kuna tuul oli vastu, siis tekkisid pikad grupid. Sedasi grupist gruppi liikudes ma finiši poole pürgisingi. Uhti kandis tõmbasin paremasse serva (grupid liikusid telgjoonest vasakule poole), et tempot tagasi tõmmata ja oma tiimikaaslasi järgi oodata. Nii ma seal kulgesin kuni Tatraoruni hinges ikka küsimus, et kas ma olen neist maas või ees. Vuhisesin Tatraorust alla ja võtsin suuna Otepää poole. Kui nägin tuttavaid (Harri ja Viivi) tee ääres pasunatega sõitjaid ergutamas. Võtsin hoo maha ja kohe pakuti mulle küülma õllet ja hapukurki (mmmm see oli hea). Küsisin, et kas poisid on juba mitteametliku "TP" läbinud selgus, et ei ole. Ootasin pisut ja plaanisin end taas minekule, kui nägin tiimikaaslasi (Ramsa ja Juss). Ka nemad said õllet ja kurki. Peale mida hakkasime üheskoos edasi liikuma. Mingil hetkel avastasin, et olen nad taas kaotanud ja siis jälle peale mõne kilomeetri läbimist olime üheskoos. Sedasi see sõit edasi kulgeski. Pangodi TP läbisime peatuseta, kuna energiat ja jõudu paistis olevat.


Ka Elvas ei teinud me (Juss ja Tarts) peatust. Elvast Tartu poole oli pärituul ja ka sel lõigul olime me kõik koos vahest mina ees ja siis jälle tagapool oma tiimikaaslasi. Sedasi liikudes kuni Tartuni. Siis ... siis avastasin, et olin enda võimeid valesti hinnanud. Lõunakeskuse TP tegin peatuse, et end tankida, kuna jõud hakkas raugema. Krahmates peoga rosinaid ja paar rosinakukklit pikenes vahemaa tiimikaaslastega. Seega kuni finišini kulgesin omas rõtmis. Jõudnuna taaskord Aardla viaduktini puhus vastutuul ja tunne oli selline, et ei jõuagi finišisse. Ammutasin jõudu kaasavõetud energiageelist. Finišini oli siis pisut vähem kui kümme kilomeetrit. Vahetult enne pööret Ringtee tänavale avastasin, et üks tuttavas kostüümis tegelane möödus minust. Selleks oli ei keegi muu kui meie Kapten. Hing ei andnud rahu ja ma võtsin kokku oma viimase jõuvaru ning kimasin talle järele. Järele jõudes vahetasime paar sõna ja siis...... ei tea mis, aga tundus, et ta leidis endast peale 130 km läbimist kiirema käigu ja nii ta mu silmist vaikselt kaduski. Mis mul üle jäi kui vaikselt taaskord omas rütmis finiši poole kulgeda. Ja sinna ka jõudsin ajaga 2:32:17.
Finišis saime kõik taas kokku, muljetasime mõned sõnad ja siis sööma, sest peale sellist pingutust peab ju kuidagi kulutatud energia tagasi saama. Kui see sõit nüüd kokku võtta, siis ega pettuma ei pidanud.
Raiko: Seekordne Ralli algas järjekordselt räige režiimirikkumise ning sellega seoses kerge peavaluga. Stardikoridori jõudsin nii viimasel hetkel, et aedade vahele enam ei mahtunudki, pidin koos mõne kaassõitjaga külje pealt alustama. Õnneks olid tagumise koridori sõitjad mõistlikud ning lubasid meid vahele. Kuna ma eriti osav ei ole positsiooni välja võitlema, loovutasin hulgaliselt kohti- see võis ka tulemuse suhtes rolli mängida. Linnast välja jõudes avastasin end siis päris korralikust pelotonist- pakun, et meid võis seal grupis 100+ sõitjat vähemalt olla. Tatraorust Oteka poole keerates nägin ka vanemaid, kuid pundis sõites polnud aega neile lehvitada ja hõigata. Kilomeeter hiljem sai siis ka paratamatu läbi elatud- nimelt kukkumine. Minu ees sõitvad tüübid panid küljed kokku, korra veel paar ärevamat häälitsust ja asfaldil siruli nad juba olidki. Kuna olin neile piisavalt lähedal, ei jäänud muud üle kui sellele kahesele külakuhjale lisanduda, sõitsin nende ratastele naturaalselt peale. Siiani jääb mulle mõistatuseks, kuidas suudeti sirgel ja siledal teelõigul maokas korraldada. Õnneks olime grupi sabas ning tagant enam kedagi kuhja lisandumas polnud. End püsti ajades avastasin, et vigastused puuduvad. Tol hetkel oli isegi kahju, et ma ise rohkem haiget ei saanud- väga oleksin tahtnud katkestada, kuna igasugune sõidutunne puudus. Oleksin rahus ergutajatega ühinenud ja.. Mõtlesin veel hetke, kuid siiski otsustasin edasi sõita. Kukkumise koha pealt on veel see huvitav, et eelmisel kahel aastal värisesin ning kartsin oluliselt rohkem kui sel korral, kuid siiani olin vähemalt Rallil maokatest pääsenud. Paar kilomeetrit hiljem olin tagasi grupis. Enne Otepääd osati eespool veel kord siledal ja sirgel üks kukkumine korraldada, kuid seekord jäi mulle piisavalt aega ja ruumi mööda manööverdada. Sellest hetkest tõmmati grupp ka kaheks enamvähem võrdseks pundiks, ma sattusin neist esimesse. Polnud ei enne ega ka pärast kukkumisi mingit rahulikku sõitu, käis pidev kiirendamine ja pidurdamine ja tõmblemine. Huvitaval kombel polnud mul endal enam mingit hirmu järjekordse kukkumise ees- võta sa nüüd kinni, tuli see ükskõiksusest või teadmisest, et peale seda oleksin niikuinii sadulast maha roninud. Igaljuhul tõmmati grupp lõplikult puruks tõusul Otepääle, peale mida sattusin nii ~15 pealisse punti, kus oli juba oluliselt rahulikum. Enne Sihvat avastasin, et mu tutikas Bianchi pudel, millest polnud veel lonksugi võtta, on kadunud. Ei teagi, kas jäi ta minust Pangodi kukkumispaika või kadus mõnda loendamatutest Tartu tänavaaukudest. Võtsin siis TP-s topsi vett kiirelt ja kütsin edasi. Pühajärve kant ja vana rullirada lagundasid ka meie tillukese pundi. Linnas sain oma planeeritud pudeli Rauno käest õnneks, tervitasin raja servas seisvat Laurat ja edasi Elva suunas. See oli ka üks nürimaid lõike niigi nüril rajal, aegajalt tekkisid mingid väiksemad pundid, mis siis jälle lagunesid. Lõpuks tekkis üks veidi püsivam, millega edasi kulgesime. Peale Elvat üritasin järgmisele pundile järele jõuda (et ma ka oma vigadest ei õpi), kuid juhtus paratamatu- neid kätte ei saanud ning vana punt sõitis mööda, tol hetkel ei jaksanud ka neile järele võtta. Kogusin end veidi, võtsin lenksul alt kinni ja hakkasin vajutama. Algas Sõit Silmamunadel, kui ~15 kaa-emmi järjest üksinda punti jälitasin. Õnneks oli seekord vähemalt tuul enamvähem tagant. Lõunaka juures sai mu pingutus tasutud. Kuni raudteeni püsisin sellesamas pundis, siis kiirendasin ning läksin järjekordselt oma teed. Kuna kartsin, et nad mind uuesti kätte saavad, siis vangla laskumisel ei puhanud, vaid väntasin hoogu juurde. Sellest hoolimata kuulsin seljatagant varsti Tartsi häält, kes lühemat maad lõpetamas. Hea meel oli kohe meeskonnakaaslast näha. Veidi sõitsime koos, kuid siis otsustasin ise finišit tegema hakata ning lükkasin viimase käigu sisse. Tarts mõistlikumana ei võtnud sellest osa ning jäi üksinda tiksuma. Lõpuga ma siiski suurt ise ka midagi ei võitnud, kuid vähemalt tundsin, et pingutasin. Võtsime siis oma meeskonna kokku, finišijärgsed toimetused ning jätkasime päeva Priidu saunas. Leil ja taastusjook võtsid kurnatuse, mida asendas mõnus väsimus. Šokk saabus siis, kui oma tulemuse teada sain. Arvestades seda, et lootsin aega ehk veidi üle nelja tunni, 4:15 oleks veel rahuldav olnud, kuid 4:32 oli löök allapoole vööd.. Kuid nagu Martin tabavalt kokku võttis- "Sa tahad tulemust teha, kuid trenni ei tee."
Iseenesest vist esimene võistlus, millest halb mälestus jäi. Kui järgmisel aastal peaks võistlus samal trassil olema, siis pigem sõidan koos teistega lühemat maad. Või siis üritan talvel rohkem trenni teha. Seniks jään maastikusõite ootama.

Paluküla 100

Martin: Selleaastane Paluküla 100 maraton on oma nime väärt, sest lõpetades näitas minu kompuuter läbisõiduks 102 km ja ajaks 4h 52 min. Sõit oli igati korralik ning tegelikult õnnestus täielikult. Probleeme ei olnud nii iseenda kui ka tehnikaga. Ja kuidas saakski olla, kui Palukülas sai läbitud oma uhiuue Cube-ga esimesed 100 km. Juba esimesel ringi alguses tundus ratas istumise all kuidagi ebaloomulikult pehme ja kerge. Kilomeetrid möödusid lausa lennates ja mehed muudkui pudenesid tahapoole. Endalegi üllatuseks sai üllatavalt paljudest mööda sõidetud ning suisa sellistest meestest, kellele ma tavaliselt isegi kuklasse hingama ei küündi. Ratas käitus singlitel imeliselt, sirgetel veeres kiirelt ning kurvides oli püsivus super. Paluküla hiiemäe ning Keava mägede tõuspõnksud ei tundunud väga karmidena. Teine ring hakkas siiski vaikselt ka väsimus peale tulema ning sellist lendu nagu esimesel ringil enam ei olnud. Sellegi poolest sai veel teise ringi alguses ja lõpus kokku viie koha võrra oma tulemust parandatud. Vahepealne ringi osa möödus uhkes üksilduses. Lõppu pakkusid teravust veel viimased möödasõidud, kuid jalga oli siiski veel piisavalt, et mitte alla vanduda. Rada oli sellel aastal parim, mis seni olnud. Juurde oli tekitatud pikad ja raputavad karjakopli singlid ning Keava mägedes oli rajameistril mõned mõnusad krutskid varuks. Paluküla korraldus, arvestades ürituse mastaape, on alati olnud uskumatult heal tasemel. Lõpusirge piiksu järel ulatati kohe kätte õlletoobri talong, mis sai esimese asjana värisevate kätega välja lunastatud ja kiiremas korras ära tarvitatud. Ai, kuidas see maitses hästi. Mõnusalt tummine hernesupp ja elu on jälle nagu lill.
Raiko: Start. Raja algus oli täitsa tuttav ning üsna varsti sattusin neljasesse punti, millest pool varsti eest ära veeres. Seejärel sõitsin pea lõpuni koos Weekend Warrioriga. Talda anda väga ei julenud, kuna kartsin, et ei pea lõpuni vastu. Kui algul kiskusin velofoorumis kiunu üles selleaastase Paluküla raja pikkuse kohta, siis sõidu ajal pidin oma vaateid kõvasti korrigeerima. Lisandunud karjamaasingel ning Keava mägede totaalne makeover lisasid vürtsi nii rajale kui ka tagumikule. Kahjuks kippus tehnika veidi tõrkuma ning ees granny peale vahetamine toimis haruharva. Seepärast oli esimesel ringil päris mitu korda ikaldumist ning jalastumist. Teisel ringil see-eest sain ees 32 hammakaga üles paarist tõusupõksust, kust muidu oleks grannyga kangutanud. Huvitaval kombel olid paar mudast kohta vähem mudased kui eelmisel aastal, kuid sääski oli see-eest süle ja seljaga. Veidi aega suud lahti hoides oleks kõhu kiirelt täis saanud.. Hoolimata sellest, et olime kaasvõitlejaga kaks viimast rajal, olid TP-d veel avatud ning süüa-juuagi jätkus neis. Kusjuures teise ringi algul TP-s unetasin koomas peaga oma just täita lastud joogipudeli lauale, kuid paar versta hiljem sealt lähedalt läbi sõites ootas tütarlaps mind oma pudeliga raja ääres. Tase omaette! Kuna teadsin, et transamees Kirsa mind juba finišis ootab, lisasin viimasel viiel kilomeetril veidi hoogu, et vähegi inimlikumal ajal lõpuni jõuda. Veel viimased kangutamised-kihutamised-ergutamised-lõpulaskumine ning olingi veidi väsinuna, kuid rõõmsana finišis. Pesemine-pakkimine-paks hernesupp-külm õlu ning kodu poole minekut. Kokkuvõtteks üks väärt raja ning meeldiva õhkkonnaga sõit. Loodetavasti on meil järgmisel aastal seal suurem esindatus.

Pildid: Siim Solman

23 kilomeetrit puhast piina- ehk 10. Tartu Jooksumaraton

Kui klubi Tartu Maraton rattaüritustel osalemine on meie klubil juba aegade hämarusse ulatuv traditsioon, siis nende korraldatavatest muudest toredatest rahvaspordisündmustest osasaamine on siiani Raiko pärusmaaks jäänud. Seega pole imestada, et järjekordselt tema nime stardiprotokollist leidsime. Kokku siis kolmandat korda ning teist korda pikema maa omast. Mitte just vähetähtis asjaolu pole, et tegu on ühe osaga Tartu Neliküritusest, mille nimel tuleb pongestada ka aladel, mis muidu ehk võistluskalendrisse ei kuuluks. Aga mis seal's ikka, elu ei saagi kogu aeg lill olla. See tähendab muuhulgas ka äratust pühapäeva hommikul enne kukke ja koitu (ehk siis kell seitset), kui isegi töönädala sees saab üldjuhul kauem magada. Õnneks on jooksmisvarustus oluliselt minimalistlikum võrreldes rattasõidus vajamineva tavaariga- ehk siis kiirelt hommikusöök/kohv ning ühistranspordile. Ametlik transport Tartu kesklinnast stardipaika kulges tõrgeteta ning kella üheksaks oldi juba Tehvandi uueneval suusastaadionil. Vähemalt niipalju sain ka bussis targemaks, et start ei ole mitte kell 12 nagu seni arvasin, vaid juba kell 11. See oli meeldiv uudis, kuna kõvasti tõusid santsud jõuda õhtusele korvpallilahingule õigeks ajaks. Äärmiselt huvitaval kombel ei visanud seekord mandrossimeetergi seierit küljest, kõrgeim näit oli ehk sinna 1,5 kanti 10 palli skaalal. Samas tagus kuklasse mõte, et niikuinii suren rajal tuhat surma. Vahetasin siis riietusruumis rahulikult riided (lühikesed püksid, rattasääred ning meeskonna vabaaja T-särk), soojendusdress peale ning ümbruskonnaga tutvuma. Looduskaunis staadioniümbruses pistsin nahka ülejäänud pruukosti ning tagasi võistluskeskusse. Sinna oli traditsiooniliselt kogunenud hunnik tuttavaid nägusid. Sai liitutud vana kursavenna Taneli ja tema sõbraga. Wunderkindi nägime ka, tal oli päris uhke stardinumber- 69. Varsti oli aeg stardikoridori liikuda, kus toimus ka ametlik soojendusvõimlemine. Varsti panimegi finiši poole kaabet. Algus tundus enamvähem, aga ikka esimese kilomeetriga läks juba raskeks. Pulsomeetrit seekord käele ei pannud, et mitte nende näitude pärast ka veel muretseda, jooksin enesetunde järgi. Juba esimesel asfaldilõigul suunaga Elva poole nägin veel mitut tuttavat nägu mööda vuhisemas- Art Soonets, Ain-Alar Juhanson ning hunnikut harrastuskorvpallureid. Kergemaks ei läinud ning iga kilomeeter tuli puhta vaevaga. Mingil rajahetkel kohtusin tuttava jooksukunni Madisega, kellega vahelduva eduga koos vantsisime. Usun, et mu "jooks" meenutas pigem kepikõndi ilma keppideta, vähemalt tempo poolest. Kohad sulasid ka kiiresti ning langesin järjest tahapoole, Tanel ning varsti ka Raido kablutasid mööda ning kadusid silmist. Lõpp tuli järjest lähemale siiski ning et endal kergem oleks, üritasin teisi ergutada. Lõpusirgel sai veel Inju ergutuste tõttu kiiremaid samme tehtud ning mõned skalbidki võetud, kuid mõned konkurendid, kellest oleks tahtnud jagu saada, olid juba lootusetult läinud kahjuks. Aeg siis 2.03 kopikatega ning koht pealt 900- ilmselt tegelevad teised trennitegemisega ka, sest eelmisel aastal oli mu mäletamist mööda sarnase ajaga positsioon märksa parem. Peale lõpetamist vajusin finišikoridori maha ja lõõtsutasin paar minutit enne kui uuesti jalad alla ajasin. Kiirelt veel paar intervjuud, pesema-venitama-riideid vahetama ning varsti minekut. Sedapuhku oli järgmiseks peatuseks Rakvere, kus on nähtavasti järjekordne Rocki kodusaal, sest Tarvast sõideti üle 21 punktilise teerulliga. See tõstis meeleolu veel hoopis kõrgemale kui ta enne oligi.
Lõpetuseks ehk niipalju, et ega see jooksmine on küll üks ebanormaalne spordiala. Täna, esmaspäeval, on jalad igaljuhul maru kanged ja valusad ning karta on, et homme on asi hullemgi. Samas ei ütle hoolimata kogu vingumisest ühtki halba sõna ning järgmisel aastal olen võimaluse korral kindlasti uuesti rajal- ehk õnnestub siis enne trenni ka teha! Seniks- stay tuned.

Arbujad on Varbolas!

Otsustasin sellel aastal veidi oma aja ning raha natukesega ratsionaalsemalt ringi käia ning ühtlasi rikastada olemasolevat MTB sõitude menüüd KoMo sõitudega- uued rajad, elamused ja sõbralikud inimesed. KoMo puhul on tegu Raplamaa poiste ja tüdrukute initsiatiiviga. Osaliselt oma elupäevi Velisemõisa maakodus veetes tunnen minagi kuuluvust maakonna külge. Kuna ametlikult lasen oma maksud samuti Märjamaa vallale kanda, siis seda enam on kohustus ka kohalikus elus kaasa lüüa.
Hommikul Tallinnas riideid valides oli väljas kindlasti kohe koerailm ja temperatuur ei tahtnud teps üle +6 kraadi näidata. Sai veidi mõeldud, mida ja kuidas selga, kuid lõpuks jäin ikka paksude Santini talvepükste ning ISC windstopperi juurde. Pikad kindad, müts, buff ja soojad kingakatted läksid veel lisaks. Kui u 10.30 Tallinnast liikuma hakkasime, siis ilm olulist kiiret muutust ei tõotanud. Siiski, juba tunnikese pärast kohapeal, sai selgeks, et asi kipub hapuks. Kuna ajuvitamiinid jäid taas võtmata, siis tagasiteed enam ei olnud- teisi riideid lihtsalt kaasas ei olnud. Egas midagi, sai siis tehtud mõned soojendusringid ja proovitud ka kuulsat Varbola trepilaskumist, mis mulle küll suurt peavalu ei valmistanud. Rada oli vahelduv, enamjaolt metsateed ja singel, veidi savist muda, kive, väike kruusalõik. Kui kella 13.00 põhiklassi start lähenes, saavutas temperatuur tõenäoliselt päeva maksimumi. Täpselt ei tea, aga +6 see enam kindlasti ei olnud. Müts, kindad, kingakatted ja buff lendasid seljast. Oluliselt paremaks see asja ei teinud, sest pikad talvepüksid oli tõeline hardcore. Stardis võtsin vaikselt tagumise rea ning kogu esimene ring üritasin end tagasi hoida, kuid ülekuumenemisest see ei päästnud, sest metsavahel lajatas päike ikka tõeliselt valusalt. Higi voolas ojadena ning higistel kätel oli väga raske lenksu kinni hoida. Sõitsin oma neli ringi ära ning kõigest hoolimata oli hea meel. Nagu tõelisele võitjale ulatati mulle valgeklaari maitseline Aura limps, mis ei maitsenud peale sellist küpsemist paha. Virutasin limpa sisse ja hakkasin Varbolast äia maakodu poole veerema. Ilm oli nüüd juba veidi tagasi tõmmanud ning tuju hea. Väike saun ja võib kindlasti öelda, et tore päev oli.

EEC 2010 hooaeg avatud

2. mail 2010 anti start 2010. aasta Elion Cupile. Velonoide oli rajal neli- Martin, Raiko, Rasmus, Tarmo, kes kõik ka finišisse jõudsid.
Sõna Raikole: Sai siis taaskord see Tallinna Rattaralli Rattamaraton ette võetud. Autos veel Ramsa ja Tarziga arutasime, et võtame rahulikult, kuna püüda pole suurt kedagi ega midagi ja mul lisaks veel nädala pärast Tartu Jooksumaraton ka. Kohale jõudsime järjekordselt korraliku ajavaruga, valmistasime end enne ning varsti oli Martin ka kohal. Leidsime loomulikult ka hulga tuttavaid nägusid, keda mujal naljalt ei kohtagi kui (ratta)võistlustel. Numbriks oli mul seekord uhke Metsalise number- ehk 666, selle hoian kindlasti alles. Varsti oli stardivile (mis mulle küll kuulmatuks jäi) ja peast kadus viimnegi mälestus rahulikult kulgemise eesmärgi kohta. Kohe alguses kihutasin pulsi tumepunasesse. Mingil hetkel tuli siiski meelde, milleks rajale sai mindud (rohkem treeningu eesmärgil) ning võtsin vähe rahulikumaks seniks, kuni kiirrongid minust mööduma hakkasid. See ei mahtunud mulle hinge ning lükkasin rauad ja pulsi jälle paremale. Algas suuremat sorti kihutamine.. Ülejäänud sõidu märksõnadeks klassikalised Kõrvemaa rajad, korralik purgaa, HRK Harakas Eliko, kellele vist üks-ühe vastu võistluses õnnestus esimest korda särk püksi toppida, krampides vaevlev Tarz, nälgiv Ramsa ning munadel sõitmine. Silmamunadel siis. Viimane skalp sai võetud ~viis meetrit enne lõpujoont. Kogusime siis järjepanu meeskonna riismed kokku (Martin oli juba jeed tõmmanud), traditsiooniline supp ning ära koju. Et siis korralik pühapäevane kihutamine õlleisu tekitamiseks. Kokku vist üle kümne esimese võistleja sai aja alla kahe tunni, endal kulus 3:08 kopikatega. Vähemalt koht oli numbrist väiksem.

Pildid: proshop.ee