Tartu rattamaraton 2010

Ajaloolise tõe huvides olgu lühidalt ära mainitud, et Tartu Rattamaraton ei jäänud selgi korral velonoidide poolt sõitmata. Mul, Raikol, isiklikult juhtus esmakordselt selline imelik asi, et mainitud sündmus tõmbas ööl enne sõitu mandrossimeetri päris korralikult käima. Kaasa aitasid sellele oluliselt ebakindlus transpordi suhtes ning osaliselt ka väljas möllav marutuul koos korralike vihmavalingutega. Siiski niipalju sujus, et jõudsin õigeks ajaks starti, kus oli oodates päris jahe. Marti tahtis algul hiljaks jääda, kuid otsustas siiski õigeks ajaks kohale imbuda. Kuna ta jõudis minust hiljem koridori, jäi ta märksa tahapoole ning seega peale alguse lobisemist rajal vist rohkem ei kohtunudki. Sõidust endast midagi väga head meenutada vist polegi. Nagu kõik juba ammu teavad, oli tegu üsna mudase sõiduga ning seda andis tehnika pea kogu sõidu vältel tunda. Keti kinnikiilumised (chainsuck), muda tõttu mitteringikäivad jooksud jne ei teinud sõitu just liialt kergeks. Algul oli küll lõbus kaaskannatajate/või(s)tlejatega lobiseda, kuid lõpuks tüütasid mülkad ära. Siit moraal- tuleb ka lisaks jalgadele kuplialuse eest hoolt kanda. Igaljuhul suutsin ka kõige hullematest prognoosidest üle olla ning ajaga 5:11:46 lõpetada. Telefoni krabades nägin Marti sõnumit, et tehnika koostööst loobumise tõttu oli ta juba enne Harimäge katkestanud ning minu lõpetamise ajaks oli tal juba ammu pestud, söödud ning kammitud. Ootasime ära ka Priidu, kes seeord otsustas lühema variandi kasuks. Ta paistis minust märksa paremas meeleolus olema. Igaljuhul edasi laekusime Sirvaku ühissauna, kus ootas meid möödunud aasta Pariisi 24 ajast tuttav Erkki, kes oma tsiklil pressifotograafi vedas rajal. Siiski, mis.. ee.. halvasti, see uuesti, ehk järgmisel aastal jälle!

Jõulumäe rattamaraton - EEC grande finale

Järjekordne võistlussari on selleks aastaks oma otsa leidnud- nimelt sai ka Elion Estonian Cup selleks aastaks oma finiši Pärnumaal Jõulumäel. Velonoidide esindus oli sel korral kaheliikmeline Martini ning Raiko näol. Võistluseelseks ning -järgseks baasiks oli selgi korral Velisemõisa laagripaik. Oma muljeid võistlusest, kus Martin sõitis välja vägagi esindusliku 165. koha, jagab Raiko: Kohalejõudmine stardipaika jäi seekord tavapäratult hiljaks, kuid kuna võistlusvorm oli juba seljas, ei tekitanud see erilist ärevust. Kohapeal selgus siiski, et nii mõnelgi mehel läks üsna kiireks- nimelt ei leitud esimese hooga Martini stardinumbrit kuidagi ja lisaks oli tal muid asjatoimetusi. Vähemalt jõudis ta enne koridoride kokkulaskmist starti. Ise avastasin juba praktiliselt staadionil olles paar minutit enne starti, et geelid jäid autosse. Kimasin veel tagasi, kuid kuna Martit seal enam polnud, kimasin sama targalt tagasi selle kilomeetri. Rajale sain seega paar minutit peale starti geelideta, kui ka võistlejaterivi kõige viimane ots oli staadionilt kadunud ning teed pidin endale rajama poolmaratoonaritele ettetõmmatud lintide alt. Rahvas, kunagine kursaõde Anne sealhulgas, ergutas ning tänu sellele jõudsin juba esimeste tõusunukkide järel kaassõitjatele järele. Esimesed kilomeetrid möödusid suuresti sabades ja troppides ootamise märgi all, kuid ehk oli sellestki kasu- ei tõmmanud end kohe algul tipiks ja täpiks. Umbes kaheksanda kilomeetri paiku sain vabamasse vette ning algas lõputute möödumiste jada. Taaskord tagantalustamise fenomen- sain kõvasti ässata. Kuna raja esimene pool oli üsnagi sile, arendati üsna korralikku tempot. Ühes süütuna näivas kohas õnnestus ka esimest korda külg maha panna- nimelt ei näinud liivas libedat juurikat, mis esiratta järsult alt viis ning mind külili paiskas. Hullu siiski midagi ei juhtunud, kimasin kiirelt edasi. Uuesti võistluskeskuse küngaste juurde jõudes püüdsin kinni ka kolleeg-konkurendi Kadri HRK-st, kellega kooski veidi aega kulgesime. Siis tegin ühel väiksel laskumisel vea, üritasin Kadrist paremalt mustikate vahelt mööduda, kuid lendasin esijooksuga kännu pihta. Sellele järgnes kaskadööritrikk, lendasin üle, ratas veel jalge küljes kinni. Õnneks polnud maandumiskohas enam rohkem kände, muidu oleks võinud kurvalt minna. Ajasin end siis uuesti püsti, kaassõitjate küsimustele vastasin, et kõik korras, ning kütsin edasi. Kadri oli selleks hetkeks silmapiirilt kadunud, seega otsustasin TP-s peatuda ning kiirelt peotäie rosinaid ära närida. Seejärel algas raja üks mõnusamaid osasid- mändidevaheline looklev singel, tõeliselt lahe. Siis tundsin, et vasak põlv teeb valu- kangutamine ning püstisõitmine osutusid võimatuteks, kuna liige tegi kohati ikka põrguvalu. Tempos alla anda siiski ei tahtnud ning üritasin kerides sõita. Raja teine pool oli juba veidi künklikum ka, seega kerge just polnud. Umbes nii 10 km enne lõppu mülgaste juures jõudsin uuesti Kadrile järele ning jooksutõusul möödusin temast lõplikult. Tollel lõigul oli võimalik ka laskumistel ässata- kui tundus, et ümberringi paljud veidi põdesid lahtise liivaga laskumisi, siis ise viskasin tagumiku sadula taha ning panin lihtsalt hooga alla. Mäletan isegi üle-eelmisest aastast üht käkaskaela käimist, kuid sel aastal läks märksa lihtsamalt. Umbes nii viis kilomeetrit enne lõppu tundsin, et hakkab jälle veidi raskeks minema, kuid eessõitjad tulid endiselt selg ees vastu. Suusastaadioni juures tuli taaskord paar korda jalastuda, siis juba praktiliselt lõpp käes, kontrollisin seljatagust olukorda, ees enam kedagi püüda reaalselt polnud ja lendasingi üle finišijoone. Limonaadipudel käes, sõitsin kohe auto juurde soojemaid riideid selga ajama. Kogusime oma seltskonna kokku, sõin oma supi ära ja läksime tagasi baasi mõnusat nädalavahetust jätkama. Öelge mis tahate, kuid mulle seekord see Jõulumäe täitsa meeldis.

Pildid: roxyfotog ja Proshop.

Eesti Maratonide Sarja kokkuvõte

Nagu juuresolevalt pildilt näha, on Eesti Maratonide Sari selleks aastaks oma otsa leidnud ning seda meie jaoks üliedukalt, kuna juba esimesel täishooajal saavutasime meeskondlikult auhinnalise teise koha! Seda siis väikese 548 punktise vahega Haanja Rattaklubi järel, edestades samas kalendri ehk kahe punktiga Veloclubbersi esindust. Lisaks jäid veel kaugele seljataha sellised tuntud (fantoom)klubid nagu ProShop, Eesti Posti Spordiklubi, Porterracing, Hawaii Express, Extreme Sport, Fixus, KoMo, CC Rota Mobilis ja nii edasi ja nii tagasi. Individuaalselt saavutas Martin igati tubli 10. koha, kusjuures ta osales kõigil kuuel etapil! Selliseid mehi leiduski kokku vaid seitse. Raiko kuulus nende 16 mehe hulka, kes osalesid kokku viiel etapil ning saavutas kokku 21. koha. Marti, kes osales kolmel etapil, saavutas kokkuvõtteks 50. koha. Kui nüüd mõelda, oleks piisanud väga vähesest ning me oleks kokkuvõttes koha võrra tagapool olnud. Siinkohal täname kõiki toetajaid, eriti Netit, kes vajadusel toitis ning kattis ja lisaks talus. Pealegi aitas tema jõupuder nii mõnedki korrad rajal lõpuni vastu pidada. Loodetavasti saame uueks hooajaks täiendust praegu eemalviibivate meeste näol, siis alles näitame oma täit potentsiaali!

Pildid: Martin ja Meelis.

Kuusalu 100 - EMS finaal

Möödunud pühapäeval ehk viiendamal septembril toimus I Kuusalu rattamaraton, mis oli ühtlasi EMS 2010. aasta finaaletapiks. Velonoid oli põhidistantsil kohal korraliku esinduse, lausa kolme sõitjaga, kuna oli täiesti reaalne võimalus noppida sarja kokkuvõttes meeskondlik teine koht. Muljeid mitte just liiga kergest võistlusest jagab Raiko: Kui rääkisin laupäeval mokaotsast Martile ja Martinile plaanist teha peale laupäevast Xdreami kaasa Kuusalus matkadistantsil, kohtasin kaht täiesti mõistmatut pilku. Seega jäi üle vaid midagi vabanduseks pobiseda ning pühapäeval end ikkagi põhidistantsile kirja panna. Kuna iial ei või teada, mis äpardusi rajal juhtuda võib, ei tahtnud riskida võimalusega, et üks kahest sõitjast mingil põhjusel katkestab ning seega oma väljateenitud meeskondlikust kõrgest kohast ilma peaksime jääma. Kohalejõudmine muuseas oli ka väike seiklus, kuna esimese hooga ei leidnud õiget paika üles, kuid õnneks võttis üks korraldaja meid oma auto sappa ja viis õigesse kohta. Suhteliselt hilisest kohalejõudmisest polnud hullu midagi, sest nii pika sõidu jaoks pole vaja väga palju sooja teha niikuinii ning registreeriminegi oli vaid sekundite küsimus. Kuigi algul tundus ilm üsna jahe, sai tehtud õige valik ning peale mindud lühikese riietuse, käiste ning nokamütsiga. Enne starti loositi välja ka sarja loosiauhind- kamin Koltsi kaminatelt, mille võitis Kirsa veloclubbersist. Varsti siis antigi start ning kogu seltskond pani minema. Algul oli paar versta asfaldit ning kruusa, siis läks asi rohkem maastikuks ära suusaradadel. Üsna varsti kujunes välja neljane seltskond, kus lisaks minule figureerisid Marti, Sakust tuttav Tõnis ning ammune tuttav nägu Maarja. Rada oli tõeliselt mõnus, lausa rõõm oli sõita. Enda lemmikuteks peale esimest joogi/söögipunkti olnud pikk looklev kadakatevaheline singel paepealsel, männimetsaalused rajad ning paar kilomeetrit enne lõppu olnud mogul. Igaljuhul tuli enne 40. kilomeetrit üks pikk laudtee lõik, kus ma paar korda rumalalt koperdasin ning pidin taganttulijad mööda laskma. Seal kadus grupp eest ära ning jäin üksinda looduse ja rajaga võitlema- nimelt järgnes korralik metsaalune, kus oli kompott juurikatest, kividest ning mudast. Sain enda kohta suhteliselt viisakalt hakkama ning lootsin, et kaverit mind ootavad. Selgus, et Tõnis ootaski, Marti ja Maarja olid oma teed läinud. Lootsime nad kinni püüda, kuid nagu hiljem selgus, nad vaid kasvatasid oma edumaad. Igaljuhul tundsin, et mul on juba üpris raske ning tempo kippus langema hakkama. Ka suutsin enne kolmandat TP-d esimest korda rajalt eksida, kui ühel tähelepanu nõudval laskumisel noole kahe silma vahele jätsin ning kilomeetri jagu valesti sõitsin- mäest alla loomulikult. Õnneks Tõnis ootas ja sõitsime jälle koos edasi. Analoogne jama kordus enne neljandat TP-d, kus ühel hetkel lindid silmist kadusid, sõitsin üle laudtee kaks korda edasitagasi enne kui õige rajaotsa jälle üles leidsin. Kui siis soolakurki mugides kuulsin, et CCRM Marioni katkestamise järel olime kahekesi kõige viimaseks rajal jäänud, kiskus moti ikka -200 peale. Umbes 10 kaa-emmi enne lõppu jõudsime järele Marekile, kes minust viimase ekslemise ajal möödus. Korraks sõitsime kolmekesi, kuid ütlesin siis Tõnisele, et lasku lõpuni ees ära- kaua võib veel oodata. Laibakas jälitas meid vahelduva eduga kuni finišini, kui ma lõputõusul eest ära vajutasin ning Marekile kandu näitasin. Seega jäi taaskord napilt puudu, et oleksin viimaseks lõpetajaks jäänud. Eks oma osa oli Xdreami väsimusel ning sealt hangitud nohul ka. End sirutades nägin Martinit karikaga- selgus, et olimegi meeskondlikus arvestuses teise koha saavutanud! See tõstis tuju lausa taevasse. Seejärel läksime Martiga sauna pesema, peale mida uhasin kõhu veel maru head frikadellisuppi silmini täis ning asusimegi koduteele. Igaljuhul aplaus ja lilled korraldajatele ning rajameistritele! Sarja kokkuvõtteks minu meelest väga hea rada, sest tuttavaid komponente tuli ette kõigilt osaletud maratonidelt. Esimese maratoni kohta lausa eeskujulik värk.

Pildid: Meelis.

Rattasprint Raplas

Möödunud laupäeval toimus Rapla staadioni ümbruses rattasprindi Raplamaa meistrivõistlused ning ühtlasi KoMo karikasarja viimane etapp. Rattasprint kui selline oli minu jaoks esmakordne kogemus. Avastasin suure saladuse, et rattasprint on siiski midagi muud kui maraton :) Tundus, et rajameister oli tõsist vaeva näinud selleks, et u 1 km pikkuse raja läbimine ei sõltuks üksnes toorest jõust. Mõnegi kurvi läbimine omandas kriitilise tähtsuse kogu tulemuses. Nii toores jõud, pidurdamise, kiirendamise ja manööverdamise oskus pani lõpuks jõuvahekorrad ka paika. Kui kvalifikatsiooni eraldistardi puhul oli raja läbimine 100% enda teha, siis finaalis jäin stardis viimaseks ja ohutu möödumise võimalus tekkis alles lõpus. Kukkuda ei õnnestunud ja muid suuri prohmakaid ette ei tulnud, kuid üritasin olla väga ettevaatlik, et Kuusalu maratoni tarvis terveks jääda. Tulemuseks kolmas koht ja püüdmiskaugusesse jäänud teine koht.

Üldkokkuvõttes õnnestus saada KoMo karikasarja M klassi esikoht. Preemiaks selle eest ilusaim karikas, mida ma seni näinud olen (saamisest rääkimata). Kokku õnnestus osaleda seitsmel KoMo etapil kaheksast. Nendest Järta sõit tuli paraku tehnika tõttu katkestada. Sarja ja korraldajate kohta jagub ainult kiidusõnu. Hea on näha, et on olemas inimesi, kes leiavad motivatsiooni selliste ürituste korraldamiseks. Üldiselt on osalejad mõnusad ja sõbralikud, õhkkond vaba. Huvitavaks teeb KoMo sarja just radade vaheldus. Sarjas on nii kiireid maastikusõite, tehnilisi ja nõudlikke radu, temposõitu, sprinti. Igati korralik vahepala maratonidele. KoMo tegemiste kohta leiab infot endiselt siit: http://www.komo.ee/

XDream B raja sprint Roostal

Laupäeval toimus Roostal Swedbank Xdream võistlussarja viimane osavõistlus, sprint. Meeskonna "Mehed, kurat, kus rada on?" osana oli rajal ka Raiko: Võistlema kutsus mind vana tuttav Henri, kuna nende kolmas liige ei saanud tulla. Seega oli esialgu plaan Kuusalu 100 sõidust loobuda ning Marti enda asemel väntama kupatada. Igaljuhul laupäeva varahommikul sai võistluskeskuse poole teele asutud. Mandrossimeeter liikus seal 0-0,2 pügala vahel, enesetunne täitsa rahulik. Ettevalmistused sujusid ka täiesti plaanipäraselt ning nägin ära ka meie mansa kolmanda mehe Andrese- täitsa OK vana. Ka muidu oli tuttavaid nägusid nii mitmeidki näha. Kuna esimene etapp oli jalgsi, viisime rattad vahetusalasse ära ning suundusime A raja starti vaatama, kes panid ratastega minekut. Varsti võtsimegi ise mererannal stardialas koha sisse ning hakkasime lähet ootama. Asi näeb välja nii, et kuulutatakse välja, mil viisil läbitakse esimene etapp- seekord oli jalgsietapp stardis. Minut enne starti võib krabada rullikeeratud kaardid ning teekonda planeerima hakata. Kaardil on ilusasti kirjas, mis etapid mis järjekorras läbida tuleb- seekord siis jalgsi 0,8 km, rattaga 2,5 km, jalgsi valikorienteerumine >3,8 km, kus läbida tuli kuus punkti 10st, ratas 7,4 km, jalgsi 2,4 km, kanuu 2,6 km, jalgsi 0,3 km, ratas 4,3 km ning lõpetuseks jalgsi 0,3 km. Need vahemaad on vähemalt kaardile märgitud, kuid ilmselt tegu linnulennult distantsidega, seega tõelisi vahemaid ei saa me iial teada. Kuna esimesed punktid olid kõigil ühised, käis nende ümber päris tihe sagimine. Lisaks sai mulle selgeks suusatajate joogipauna sobimatus jooksmisel- see nimelt hüppas päris korralikult üles-alla ning jooksmisele hästi küll ei mõjunud. Samas oli hea sealt aegajalt lonks juua võtta. Igaljuhul oli kõik kontrolli all ning ära ei eksinud kordagi- peamiselt ilmselt tänu faktile, et kaardilugemisega tegelesid Henri ja Andres, mina hoidsin sealt targu eemale. Nagu hoiatati, tuligi varsti märjaks saada, kuna kaks punkti olid kaldast mõnekümne meetri kaugusel kividel ja nendeni jõudmiseks tuli üle põlve vees kahlata. Õnneks oli vesi suhteliselt soe, väidetavalt lausa 18 kraadi, kuid jahe hakkas mõnevõrra siiski. Paljudel õnnestus libedatel kividel ka libiseda ning enamvähem üleni merevette lartsatada. Kanuuetapp oli ka üsna ekstreemne, kuna lainetus oli korralik. Pealegi jõudsime esimesse kanuupunkti koos suurema laevastikuga, mistõttu tekkis päris ärevaid hetki. Lisaks Andresele, kes meil kanuupunkte võttis, pidin ka mina paar korda vette minema kanuud kividelt maha lohistama. Peale kanuuetappi hakkas lõpp juba vaikselt paistma ning ei kulunudki eriti kaua aega, kui olime võistluskeskuse juures tagasi ning mina läksin lisaülesannet täitma. Selleks oli vabalt valitud minigolfirajal palli auku löömine. Sain varsti sellega hakkama ning oligi aeg lõpuspurdiks, kus kiirustas tagant tõik, et ühed konkurendid olid otse meie seljataga. Õnnestus neid siiski võita, meie aeg 3:23 kopikatega. Pärast finišit käisime siis saunas pesemas, söömas ning autasustamist ootamata asusime tagasiteele Tallinnasse, kuna ma otsustasin siiski minna pühapäeval Kuusallu matkadistantsi sõitma. Sellest aga mõni teine kord, seniks- stay tuned!

Pildid: http://gallery.kmzphoto.eu/