Rakvere maratonist

Ainukese kohalkäinud Velonoidina on kohustuslik nii heast sõidust mõned read siia üles riputada. Selle aastane start, nagu ka möödunud aastal, anti Mõedaku suusabaasist, mida ümbritsevad väga kaunid künkad. Lisaks kaunidusele, oli sellel aastal rajameister sealt ka päris korraliku tulemuse välja pigistanud. Tegelikult oligi raja kõige nauditavam osa minu jaoks keskuse ümber. Mitte just ülitehnilised kuid kiired ja tähelepanu nõudvad singlid, koos mõnusate laskumiste ja tõusudega panid ratta seljas lausa ruigama.
Peale starti u 5 km jooksul sai kõik selgeks- minust läksid mööda need, kes pidid ja mina läksin omakorda mööda nendest, kellest pidin. Sellest hetkest alates hakkas sõit praktiliselt uhkes üksilduses, kui välja arvata üksikud möödasõidud tugevama alguse kuid kehvema pidamisega sõitjatest. Nt teisel ringil oli neid ainult 4.
Sellise soolo eelis on teadagi võimalus oma tempot hoida ja teha ning vältida liigset rapsimist ja eksimusi. Tulemuseks (stiili-)puhtalt läbitud 70 km, ei mingeid nipleid, haamreid ega koperdamist. Tegelikult oli enesetunne lõpus nii hea, et viimane kilomeeter sai rauad paremal ja püsti finitosse tõmmatud.
Miinuseks aga on motivatsioon, laiskus on vist inimloomuse osa, sest kui keegi otseselt selga ei kraabi, siis paratamatult puudub stiimul rohkem vajutada ja kangutada. Üritasin siiski lisaks raja nautimisele tegeleda ka jalgade kiire liigutamisega, aga vahetevahel see paratamatult ununeb.
Kokkuvõttes võib öelda, et tänavune kaheringiline etapp oli tunduvalt eelmisest aastast parem, oli kõike- singleid, juurikaid, künkaid, raputavat heinamaad, muda, lompe ja libedust. Kõike parasjagu ja kordamööda. Tulemus ei saanud ka paha, koht 46 väga soliidses nimekirjas. Teiste tulemusi saab piiluda siit: http://www.nelson.ee/XI_Rakvere_Rattamaraton_Tulemused.pdf

Lõpetades oli ülihea tunne, justkui oleksin võitnud, kahju ainult, et selliste kohtade eest auhindu ei jagata.

PS. Pildi eest tänud Rakvere Lihakombinaadile!

XCM EMV

Kui kedagi huvitab, mida see pealkiri tähendab, siis on lihtne- maastikurattamaratoni Eesti meistrikaid, mis toimusid sel aastal Rakke EEC raames. Meie mansast olid kohal Martin und Raiko, kelle mõlema jaoks tegu oodatud sündmusega. Kuigi ilmataat ähvardas maratoni toimumist lausa kahel korral väga kõvasti, toimus sõit teada-tuntud headuses kõikidest vingerpussidest hoolimata. Vaatame siis, mida kohalkäinutel öelda on.
Raiko: Kui eelmisel pühapäeval (so kaheksanda augusti) õhtul kõva äiksetorm ka Lõuna-Eesti kohal möllas, ei osanud veel aimatagi, kui suurt kahju see tegelikult tegi. Kui selgus, et seetõttu suures ohus ka Rakke maratoni toimumine, võttis päris tõsiseks- nimelt tegu ühega vähestest Elioni etappidest, mida tõesti ootasin. Õnneks tundub, et eestlased on lisaks laulurahvale ka metsarahvas ning tänu abivalmitele hordidele kuulutati siiski võistluse toimumine välja. Toimumispäeval laekusin koos uute tuttavatega kohale ning tundus, et tuleb kuiv ja palav ilm. Asjatasime veel auto juures, kui taevas hakkas tumedaks tõmbuma ning varsti olidki esimesed piisad kohal. Jõudsime parasjagu autosse varjuda ning algaski korralik paduvihm. Stardini oli selleks hetkeks jäänud ligikaudu pool tundi. Kui vihm vahepeal vaiksemaks jäi, käisime maad uurimas. Selgus, et küll üks antakse teada, kas start kell pool kaks toimub. Varuvariandina mõtlesime raja omal jõul kasvõi niisama läbi sõita. Õnneks selgus, et võistlus siiski toimub ja saime kergendatult ohata. Korraldajad ilmselt oskasid arvestada muutunud tingimustega ja avasid supikatlad enne starti. Kasutasime võimalust ja keerasime endale seljanka naha vahele. Varsti oligi aeg koridori asuda, enne nägin veel Laurat ja Elikot, kes olid endale spetsiaalselt kohe litsentsid ka teinud. Stardijärgselt kulges rada asulas vanade lautade ja muude hoonete vahel, meenutas kangesti mõnd tänavasõidu proloogi mööda kruusa. Suusaradadele jõudes andis tunda, kui hea on ikka sõita roomikkummiga (2,25 laiad eelmise põlvkonna Racing Ralphid) ja 1,8 baari rõhuga- kus teised jalastusid, sain mina üles kerida kui vähegi kohta oli möödasõiduks. Kuna startisin üsnagi tagant (nr 812), sai algul rahulikult võetud. Vabamasse vette ja laiematele radadele ning kruusateedele jõudes hakkasin vaikselt tempot lisama, algas ikka korralik littimine. Kruusal käis ees ja taga korralik sildade põletamine- nähtavasti suurem osa sõitis maksimumilähedaselt, sest tempo oli ikka korralik. Seal ikaldudes oleks olnud vabalangemine läbi gruppide.. Võtsin isegi enamvähem eraldistardi asendi sisse, pea lenksu alla, jalad kõhu alt välja ja tuld. Vedasin gruppe laiali, kui keegi üritas minu tuulde end imeda, siis vajutasin juurde- enamasti siis taganttulija ka jäi. Nii taga sõites ongi see eelis, et saab ässata. Vaikselt mõtlesin, huvitav, kaua ma sellise tempoga vastu pean, tahaks juba metsa ja tõusudele puhkama. Õnneks oligi vahepeal Emumägi jne, sai tempo veidikeseks maha võtta, varsti tuli siiski uuesti kõvemini tallama hakata. Kui muidu mulle kruusarallid eriti ei istu, siis Rakkes oli ikkagi lahe- ilmselt tänu sellele, et esiteks jõudsin sõita ja hagu anda, teiseks oli seal piisavalt lahedaid metsaradasid ja singleid ning kolmandaks ei inisenud ma kusagil grupi sabas, vaid tõmbasin ise aktiivselt. Üldiselt vaheldusidki pikemad kruusalõigud pikemate põllu- ja metsaradadega, kus hoog maha võeti. Nii hea oli üli tüki aja sõita maastikul, et vahepeal mõttes lausa ruigasin mõnust. Muuhulgas selgus, et rajal veetakistusena väljareklaamitud ojanire oli üks madalamaid "takistusi," millest kannatas probleemideta läbi sõita. Eriti ohtralt jagus jahutusvedelikku ühes karjääris, kus tegin meelega rehvijahutust lompidest läbisõitmisega. Ühel hetkel õnnestus ka väiksem nippel panna, kui porisel lõigul lenks käest läks ja esirattaga teeperve pehmesse kruusa tüürisin. Õnneks pääsesime nii mina kui ka ratas vigastusteta ning ka eestpääsenud grupp õnnestus kinni püüda ning mahagi jätta. Peale viimast joogipunkti ~10 versta enne lõppu tuli varasemast ajast tuttav tõus otse mööda voore külge üles. Kui varasematel aastatel oli tunne, et sinnasamasse kustub eluküünal, sest ülessõitmine oli piinarikas ning ülekanneteks kõige kergemad, siis sel aastal panin sealt rahulikult keskmiste ülekannetega üles hoolimata sellest, et enne just rajal lulli lüüa ei saanud. Valgete numbritega konkurente jäi ümberringi järjest vähemaks, neid asendasid kollaste numbritega poolmaratoonarid. Jalga sirgeks lasta siiski ei saanud ning sai ikkagi korralikult talda antud kuni paar kaa-emmi enne lõppu peale viimast pikemat tõusu juhtus see, mida ammu oodatud- keskmine haamer. Õnneks pilti päris kotti ei pannud, kuid tempos tuli siiski veidi järeleandmisi teha. Suurt kohakaotust see enam ei tähendanud, kuid ega meeldiv ka just polnud. Tasapisi metsavahel nikerdades möödus kaasvõistleja, haakisin end talle hoolimata raskustest sappa, jõudsime koos lõpusirgele kus õnnestus hambad ristis tema tuulest välja lennata ning finišit teha. Kuigi koht sellest oluliselt paremaks ei muutunud, oli ikkagi veidike hea tunne. Kogusime oma autoseltskonna jälle kokku, supisabas ootama ei hakanud, loputasime end kaasasolnud veega ja käisime sööki toomas hoopis Rakke poes. Kohalik majandus jalgele aidatud, asusime koduteele. Tuleb järjekordselt tunnistada, et Rakke ei petnud ootusi ning tegu oli igati korraliku ürituse ning rajaga. Au poistele ja tüdrukutele, kes kõik selle võimalikuks tegid!

Piltide eest ütleme aitäh Proshop ja Mr A.

Temposõidust Teenusel

Samal ajal kui Marti koos kapteniga Tartus lahedalt rullitasid-ullitasid, näitasin mina üles erakordset vaprust ja hakkasin 8. augusti pühapäeva hommikul rattaga Velisemõisast Teenuse poole kerima. Maad on sinna oma 30 km, mis on paras, et end 18 km temposõiduks korralikult sisse sõita. Ka Teenusel ei hoidnud ilm end sugugi tagasi ning sooja oli tublisti üle 30 kraadi. Kohe kui olin end kirja pannud, võtsin istekoha esimese puu varjus ja ootasin oma starti. Teenuse temposõidust veel niipalju, et seal oli ratastele seatud kaks nõuet:
a) jooksud ei tohi olla üle 26´´;
b) ei tohi olla eraldistardi lenksu.
Seega, sisuliselt tähendas see temposõitu MTB ratastega. Enamus seltskonda oli ette võtnud ka väikese tuunimise ja alla pannud, kas 1,5 või 1,2 slikid ning suurel osal oli esindatud ka kõvakahvel. Minu enda päevinäinud merida on nüüdseks läbinud osalise uuenduskuuri ja ei jäänud oluliselt maha- nii slikid kui kõvakahvel on täiesti esindatud. Vahetult enne Teenuse sõitu sai taha pandud ka MNT kassett ja eest granny eemaldatud. See kõik oli küll tore, kuid ei kompenseeri ratta suurimat puudust- asjaolu, et ligi 7000 km veerenud shimano alivio säästujooksud on oma võiduka lõpuni jõudnud.

Stardipositsioon oli mul suhteliselt hea, minu taha jäi startima veel vaid kolm sõitjat. Teravust lisas aga see, et 2 minutilise vahega hakkas minu tagant tulema KoMo esisõitja Pruus ja viimasena tuli veel üks raskema jalaga sõitja, kes hõivasidki 18 km arvestuses vastavalt 1 ja 2 koha. Eesmärgiks sai võetud keskmine kiirus 36 km/h, mis jäi paraku napilt alistamata. Keskmiseks kujunes veidi üle 35 km/h. Temposõidust tean ma samapalju kui lehm lennuõnnetusest, seega pole mõtet siin analüüsida, kas midagi sai valesti või õigesti tehtud. Sõitsin nii nagu jõudsin, vahepeal lasin tempo kergelt alla ja üritasin kerida. Ainuke, mida tagantjärgi mõeldes oleks võinud teha, on see, et oleks pidanud lõputempot alustama veidi varem, nt 3 km enne finitot, sest jõudu jäi siiski sisse. Paar-kolm km enne lõppu tuli alla neelata mõru pill ja tagant tulija (õnneks ainuke) mööda lasta.
Hoolimata korralikust kohinast tagajooksus ja suuresti vabajooksu puudumisest, sai selle rattaga edukalt MTB temposõitu teha. Isegi nii edukalt, et suutsin koguarvestuses 6 ning oma vanuserühmas 3 aja välja sõita. Peale väikest lõõtsutamist hakkasin kohe jällegi kodu poole veerema, et sel päeval maal veel midagi korda saata.
Lõpetades märkasin, et jalad on mustasid plekke tihedalt täis. Kodus end ja ratast põhjalikumalt uurides, selgus, et kõik kohad on paksult pigiplekkidega kaetud. Erinevalt mudast on bituumen oluliselt ebameeldivam ning Teenuse kihutamist jäävad veel kaua meenutama määrdunud number, ratas ja riided. KoMo tegevuste kohta saab lugeda nende kodulehelt: www.komo.ee

TRuM 2010

Kaheksandal augustil toimus järjekordne klubi Tartu Maraton üritus, 4. Tartu Rulluisumaraton, millest võtsid osa Marti ja Raiko. Kuna Marti järjekordselt keeldus klaviatuuri krabamast, vahendab meile muljeid Raiko: Kui nüüd päris aus
olla, siis rulluiske polnud ma hoolimata ilusatest plaanidest alla saanud alates 2008. aasta maratonist- seega umbes/täpselt kaks aastat. Kuna ma ka enne seda polnud just eriline äss antud alal, võite isegi ette kujutada stardieelset mandražeerimist. Kuna reedel ja laupäeval sai aktiivselt osa võetud ka asutuse suvepäevadest, oli või(s)tlusvalmidus -200. Ka ilm ei halastanud, sest sooja oli kaugelt üle 30 Celsiuse kraadi. Sellest hoolimata saime Martiga, kes oli just tulnud sugulase pulmast, pühapäeva lõuna ajal kokku ning suundusime võistluskeskusse. Marti oma plaane keeldus avaldamast, see-eest mina käisin vekslid välja: eesmärk number üks on jõuda finišisse elusalt ning tervelt ja järgmine eesmärk teha seda ajalimiidi piires. Boonus oleks, kui poleks päris viimane lõpetaja. Panime numbrid ja kiibid külge ning proovisin ka üle pika-pika aja ära, mis tunne on rulluisutada. Avastasin, et kuidagi oma värisevatel jalgel püsin, kuid pidurdamisoskuse puudumine tegi üsna ärevaks. Sellest hoolimata õnnestus kukkumisi vältida. Varsti oligi aeg stardikoridori asuda, kus ka paar tuttavat nägu. Seejärel kõlas stardipauk ning traditsioonile Tartu Maratoni ürituste hümn. Algus teadupärast läheb ülesmäge ning hordid asusid must mööduma paremalt ja vasakult, vähem kui kilomeetri pärast tuiskas mööda ka Marti. Kuna grupisõidukogemus puudub, siis sõitsin üksiküritajana. Esimene kord Aovere tankla poole tõusudest üles sõita ei olnudki väga hull, kuid kole janu andis juba tunda. Mäest allasõit oli seevastu üsna jube- teatud kiirusel hakkasid uisud külgsuunas koledal kombel vingerdama. Iga kord oli tunne, et kohekohe maandun asfaldile. Etterutates võib öelda, et kärnapanemisi õnnestus imekombel vältida. Enne tanklat sõitis igaljuhul Marti mulle juba teistpidi vastu, ta arendas ikka üsna kenakest tempot grupis. Kuidagi kujunes jälle välja nii, et tõusudel püüdsin päris palju sõitjaid kinni, kes pärast laskumistel ja laugetel otstel jälle eest kadusid. Ju siis toorest jõudu oli mul neist rohkem. Igaljuhul oli väga hea jõuda joogipunkti, kus sel korral otsustasin vastupidiselt tavale seisma jääda, kuna vedelikupuudus kummitas juba üsna kõvasti. Kummutasin päris mitu topsi jooki sisse ja sõitsin edasi. Tõus tagasi Tartu poole oli küll veidi raske, kuid ei midagi väga hullu veel- üritasin motivatsiooni ülal hoida ja teisigi ergutada. Edasi läks valdavalt hullemaks, elus aitas püsida peamiselt kaasvõistlejate kannatuste nägemine ja nendest rääkimine. Teist korda Aoverre jõudes küsiti, kas soovin vett või jõujooki. "Vett, ja palju!" ning ulatati mulle liitrine piimakann, mis kergelt jahedat vett täis. Kallasin sellest tubli 2/3 lipsu taha, ülejäänu kraevahele ja sõitsin edasi. Vahi küla kanti oli kohalik rahvas pannud püsti omaalgatusliku kastmispunkti, kus soovijaid veega üle valati voolikust- kasutasin tänulikult antud võimaluse ära. Tuttavalt mundrikandjalt, kes muidu eskortis liidreid, kuulsin, et katkestajaid olevat issandast- temperatuuri arvestades pole vist ka eriline ime. Kuidagi veeretasin end finišisse ning kuigi aeg oli allapoole igasugust arvestust, tuleb jääda realistiks- põhieesmärgid said täidetud, kuid tulemuse parandamisel aitaks trennitegemine ilmselt päris oluliselt kaasa. Enda kannatused rajal korvas Marti väga korralik sõit- aeg 1:40 ja koht 360 kopikatega. Recept värk! Igaljuhul oli ta kõvasti puid ahju alla ajanud, järjest gruppe püüdnud ja niimoodi järjest ettepoole tõusnud. Laskumistel kasvas kiirus temagi jaoks kohati hirmsaks, lisaks oli ta pildi peaaegu taskusse sõitnud. Kuna seekord oli suppi ilmselt varuga tehtud, jagati seda soovijatele niisama ning võtsime kumbki kaks kausitäit maitsvat borši, lisaks veel kõvasti morssi. Edasi suundusime Aura terviseklubi mõnusid nautima, kus oli hea õues möllavat purgaad jälgida. Peale seda kuulutasime sportliku päeva lõppenuks.