KCK 2009

„Registreerumine on selleks hooajaks märkamatult lõppenud. Nagu ka etapid. Puhake ja treenige, kohtume järgmisel hooajal.“
Nii on see kirjas siis KCK ametlikul kodulehel http://www.kolmapaev.ee/ ja nii on ka tegelikult...kahjuks.
„Kolmapäevakud“- eelmine aasta kui ma kapteni soovitusel otsustasin üleüldse rattaga sõitma hakata ning veelgi enam, võistlustel käima hakata, nägin siin-seal sõna „kolmapäevak“. Süvenemata küll asja sisusse tundus see minu jaoks mingi veider ettevõtmine, millest on mõistlik ennast eemal hoida. No andke andeks, kes siis kolmapäeval võistlemas käib!? Piilusin siit-sealt veel infot ja eriti veider asja juures tundus see, et uhatakse ühte ringi mitu korda. Seega kuni käesoleva aastani õnnestuski ennast asjast eemal hoida.
Esmakordselt otsustasin siiski asja lähemalt piiluda hooaja teisel etapil Tabasalus. Tulemuseks siis see, et lõppkokkuvõttes sai osaletud kaheteistkümnest etapist üheksal. Paraku jäid kolm etappi vahele just pigem ratsionaalsetel kaalutlustel, tahtmist oleks olnud küll.

Mis ma oskan kokkuvõttes öelda!? Olen selle aasta hooajaga oluliselt küpsemaks saanud ning seda igas mõttes. Oluliselt on laienenud silmavaade MTB radade osas. Paljugi on selle taga just kolmapäevakute etapid. Kõige olulisem on ehk see, et mulle on lõpuks pärale jõudnud, et tegelikult olen ikka üks rattakostüümis soperdaja, kelle oskused tõsiselt tehnilistel radadel jätavad kõvasti soovida. Kõige valusam hoop otse jalaga näkku tuli Kakumäelt, kus ma soojendusringi ajal mõistsin oma abitust täie tõsidusega. Ma isegi ei mäleta, mitukümmend korda mul jalastuda tuli, sest puudu jäi kas rattavalitsemise oskusest või julgusest. Õnneks olen ma seda kõike suutnud võtta leplikkusega ning positiivses võtmes ja tegelikult juba nt viimane ring Kakumäel õnnestus väga hästi- praktiliselt puhtalt. Seega olen alati kolmapäevakutelt tulnud ära positiivse laenguga.

Kolmapäevakute võistlusformaat väga lühidalt kirjeldades on see, et sõidetakse ühte väga hästi välja timmitud ringi vastavalt vanuseklassile X-korda. Stardiaja vahemik on 2-3 h, konkreetse stardiaja otsustad ise. Just suhteliselt lühike raja pikkus (2,5-7 km) võimaldab selle paigutada nö maasikatele ja ainult maasikatele. St ei ole mingeid puhveralasid ega muid lõike, mis ühendavad omavahel maasikaid- nii nagu see toimub maratonidel (olgu siin Saku 100 kui erand välja toodud). Olen hakanud tohutult nautima ja hindama just nimelt neid sõite ja maratone, mis toimuvad ühel ringil, millel on maksimaalselt ainult tehnilised elemendid ja tilu-lilu (kruusakad, asfalt, siledad metsateed jne) viidud minimaalseks või üleüldse nulli.

Teisipidi on oluline aspekt korduva ringi läbimise juures just see, et nuta või naera, aga kui rajal on esmapilgul ülejõu käivad kraaviületused, laskumised, pöörded, tõusud jm elemendid, siis neist ei ole pääsu ka järgmisel ringil ja mõistlik on neid sõitma õppida, mitte üritada neist mööda viilida. Sarnaselt teeme ju nii maratonidel (vähemalt mina tegin varem nii)- st kui tundub kahtlane, jalg maha, väike jooks ja asi unustatud. Kui aga rada koosnebki sellistest elementidest ja need tulevad järgmisel ringil jälle, siis jalg-maha-ja–jooksuga tehnika enam ei tööta.
Seega olen kolmapäevakutel õppinud sõitu natukene teisiti võtma ja eesmärke mujale seadma. Hindamatu väärtus on muidugi asjaolu, et tean nüüd linnas ja linna lähedal päris mitut rada, kuhu tahaks iga õhtu sõitma minna. Isegi niipalju, et tihtipeale ei suudagi ära otsustada, kuhu minna.

Mis veel, nii nagu ma ka mujal kribasin: „Samuti meeldib mulle kolmapäevaku põhimõte- tule mees ja sõida, aga ära mölise! Ei mingit tilu-lilu, lolle kommentaare, supi ega diplomite jura, ainult puhas rõõm rattasõidust.“

PS. pildil ületamas Harku raja sügavaimat kraavi, mis hiljem juba ratta seljas läbi sõites ei tundunudki midagi erilist.

Järgmiste päevakuteni.

Tartu Rattamaraton

Raiko muljed. Kõik märgid näitasid, et Eesti ühest suuremast rattaspordiüritusest peaks sel aastal ehk loobuma- pikk võistlus- ning treeningpaus, kolleegide mahitused (kes ihkasid mu stardinumbrit endale), arsti manitsused, neljapäeval külgetõmmatud kerge viirusnakkus. Seetõttu sai paika pandud plaan, et üritan raja rahulikus treeningtempos läbi sõita, võttes üritust ettevalmistusena Haanja 100 võistluseks. Loobumine oleks ka ehk võimalik olnud, kui suutnuksin loobuda Nelikürituse läbimisest, mille nimel oli suusatamises ning jooksmises palju higi ning vaeva valatud.
Pühapäeval jõudsime Rasmuse ja Tarmoga täitsa mõistlikul ajal Otepääle- st mõni minut peale üheksat oli auto juba Maxima juurde pargitud. Kerge soojendussörgiga siis lendasin oma numbrile järele kui helistas Greete, et Martil oleks uut õhukummi vaja, kuna vana otsustas saba anda. Võtsin siis lisaks ümbrikule ka kummi ligi ning hakkasin Martit ja Greetet otsima. Pikk ja segane lugu, aga õhukumm osutus lõpuks üleliigseks, sest Marti sai juba mujalt abi. Selle aja peale oli kell juba piisavalt palju ning tuli hakata kiiremaid liigutusi tegema, et normaalselt starti jõuda. Kerges pingeolukorras õnnestus isegi riietuse suhtes väga õige valik teha. Viimased lehvitused mahajääjatele ning asusimegi staadioni poole teele. Stardieelsed tervitussõnad tähtsatelt meestelt, stardipauk (mida siinkirjutaja isiklikult küll ei kuulnud) ning Maratoni hümn, mis iga kord judinad ihule toob. Loomulik, et stardis magama ei saa jääda, mõtlesin, kui vajutama hakkasin. Selge pilt- rahulikult võtmisest ei tule järjekordselt midagi välja. Vanal rullirajal oli pulss juba rahulikult (tume)punases. Kusjuures tol hetkel ei mõelnudki veel konkurentide tegemistele, tahtsin iseennast võita. Esimesed kümned kilomeetrid olidki ilusad- minekut oli, jõudu samuti. 35. kilomeetril kuulsin selja tagant Ramsa häält, vahetasime grupis sõites veel paar lauset- ning hakkaski ta vaikselt eest libisema. Eks siin tegu mõlema faktoriga- Rasmus sel aastal ikka märksa paremas vormis võrreldes eelmisega, samas kui mina saiavormiga võitlemas. Millalgi pidi ka Marti minust mööduma, kes seekord ei sõitnud meeskonna särgis (mille eest teda veel karistus ootamas) ning alustas kõige tagumisest reast. Ahjaa, esimeses veerandis veeresin kuidagi ka HRK Haraga Laurast mööda. Edasi hakkas järjest raskemaks minema, lisaks andsid kerged krambid ka endast märku- seda siis ilmselt peamiselt vedelikupuuduse tõttu. Lasin jalga veidi sirgemaks ning kaanisin jooki, pigistasin geeli sisse ning üritasin edasi kütta. Rada oli rahvaspordiüritusele kohaselt õnneks üsna lihtne, jalastuda tuli ühel mudasel tõusul ning veel ühe korra tuli jalg vastu Maakera toetada mudas tasakaalu kaotamise tõttu. Siiski andis järjest enam ja enam tunda vähene treenitus koos puuduliku söögirežiimiga eelmistel päevadel, mis ei lubanud maksa piisaval hulgal glükogeeni varuda ilmselt. Kusagil 55. versta paiku oli juba üsna nukker seis- tagant järjest rongid tulid ning läksid. Õnneks ilmus välja Henriiko Dilbertist, kes kõvemaks kihutamiseks motti kuidagi kuuskede vahelt üles ei leidnud ning õnneks koos minuga edasi tiksus. Aitäh talle siinkohal, ilma temata oleks ilmselt surm mind rajalt leidnud. Ja kui krambid jälle tembutama hakkasid mu väsinud lihastes, siis Henri eraldas mulle ühe Rajxi enda käest saadud Magneslife-i, mis oma terava maitsega eluvaimu jälle sisse puhus. Kui esialgu sai veel mingisugustki tempot arendatud, siis lõpupoole see kippus järjest langema tuues endaga kaasa paratamatu- pidin eelviimases tee-pees lausa peatuse tegema hingetõmbeks, soolakurgi ja banaani söömiseks ning jõujoogi manustamiseks. Seal nägin ka HRK Paitu, kes Laurat järele ootas. Arvata võib, et temasugusele segasele, kes Haanjas Segaste sõidu valinud, see rada erilist väljakutset ei paku. Vaikselt hakkas apaatia tekkima- kui varem tekitasid tagant tulnud grupid meelehärmi, siis üsna pea oli juba suhteliselt ükskõik, peamine oli enda finišisse jõudmine. Õnneks oli rahvas raja peale pikemalt juba ära jagunenud ning esimeses pooles ettetulevat tõmblemist ja ohtlikke manöövreid ka enam ette ei tulnud. Tavaliselt on minu masinaklassis tõusud just minu leivaks, seda veel eriti lõpupoole, siis seekord pidin leppima tõusudel väheste või siis olematute skalpidega. Viimased jõuvarud jäid tõusupõksu ~3,5 kõmmi enne päästvat finišijoont, peale mida kukkus paneel selga. Lõpp sai juba üsna kergete ülekannetega läbitud peaaegu transiseisundis, ka lõpusirgel, kus ma üldjuhul veel spurdin, lasin päris mitu kaasvõistlejat mööda- aga ei suutnud sellest üldse hoolida. Kaelasaadud medal kippus mind päris maadligi tõmbama, kumm oli ikka täiesti tühi. Samas oli hea tunne, et läbi sai- nii TRM kui ka neliküritus, mis oli üks selle hooaja suuri eesmärke. Hingeldasin veel mõne minuti ning leidsin siis juhuslikult Marti üles, kes üsnagi säras- ja põhjusega, sest oli ta ju nii tagant alustanud, ent siiski üsna korraliku tulemuse välja sõitnud. Mis siin salata, ikka tundsin heameelt Ramsa ja Marti suht korralike tulemuste üle. Ja Tarmo- pole kordagi kuulnud seda meest kurtmas, et on raske või halb. Recept värk! Ise sain lisaks diplomile ja lõpetaja medalile ka nelikürituse medali kaela ja puhtad sokid jalga. Käisin siis ringi, medalid kaelas kolisemas nagu Breznevil.
Edasi siirdusime siis sauna ihu ja hinge kosutama, vaikselt hakkas ka inimese tunne tagasi tulema.
Kokkuvõttes peamiselt enda rumaluse tõttu üsna aiataha läinud sõit, mille vist ainust positiivne asi oli lõpunijõudmine. Aga küll langusele järgneb jälle tõusufaas, niiet stay tuned!

Muljeid Nissan MTB Finlandia Cupist

Velonoidi Tartu tiimi (Ramsa, Tarts, Juss ja Raiko [edaspidi kapten]) reis Soomemaale algas väga varajastel hommikutundidel (kellaosutid näitasid siis vist 4.50 kui Ihastest starditi. Eelnenud öö jooksul olid nii mõnedki meist kaunis väheseks ajaks sõba silmale saanud, seega iseenesest mõistetav, et plaanitud stardiaeg pisut nihkus. Sellest hoolimata jõudsime me aga üsna kenasti laevale, mis meid üle lahe transportis.

Meie esimene pidepunkt oli Lahti. Kuna me pole just teab mis shoppajad tüübid, siis suundusime kohe Lahti suusastaadionile. Olles seda siiani näinud vaid telekast, siis reaalselt jättis see üsna vägeva mulje. Alustuseks uudistasime seda üsna madalalt ja mõtlesime endamisi, et kuidas küll on võimalik suusahüppemäest suuskadel alla sõita. Ainuüksi mõte sellest tekitas tibutagi selga. Ju need mehed ja naised, kes sealt alla lendavad, on hulljulged lendurite tütred / pojad. Osad meist (Ramsa, Tarts ja KAPTEN) võtsid julguse kokku ja otsustasid 'a 5€ eest tõusta maapinnast pisuke kõrgemale ja kaeda imelist Lahti linna vaadet K9 suusahüppetornist. Vaade, mis sealt avanes oli võrratu, aga üks on kindel, alla tulla on liftiga tunduvalt kindlam. Maapinnale tagasi jõudes jalutasime veel pisud suusakeskuses. Viskasime pilgu peale ka sellele vingele kurvile, mis laskub suusastaadionile- no on ikka vinge küll (seda oli meist enamus ainult teleri vahendusel näinud).
Kui kõik see vaadatud, seadsime suuna Messilä poole, mis ei olnud Lahtist üldse kaugel, maad sinna oli kõigest 7 versta.
Kohale jõudes hakkasime otsima seda mökkit, kus me pidime ilmastiku eest kaitstud saama. Seal aga saime tunda peremehe lobapidamatust ja seda kohe kindlasti tunni aja jooksul. Tema mulises meile midagi soome keeles ja niipalju, kui me siis kamba peale läbi närisime sellest keelest, täpselt niipalju me ka aru saime. Küll me püüdsime seda jutuajamist temaga lõpetada, aga paraku see ei õnnestunud. Ühel hetkel olime me siiski omaette ja saime hakata nautima pisikest "puhkust" enne võistlust, mis oli muidugi iseenesest mõistetavalt sauna, õlle ja ujumise rütmis. Et asi oleks pisut erinev kodumaisest tegime ka väikese paadisõidu "URAJÄRVI" järvel. Mõeldud tehtud asusime asja kallale ja täitsime oma laevukese ohtra õllega. Kusagilt leidsime ka vajalikud vahendid paadisõiduks (paat, aerud, päästevestid), milledest viimase ajas endale kiiremas korras selga meie KAPTEN. Meie sihtmärk oli ühe pisikese saare vallutamine, mis asus vee teed mööda meist umbes versta kaugusel. Saarel käisime ära (loe Ramsa ja Tarts), ülejäänud ootasid tagasitee algust paadis. Peale paadirännakut soendasime end saunas ja jahutasime end karskes järvevees, kuni uni võimust võttis. Polnud ju meist keegi eelnenud öö jooksul sõbagi silmale saanud.

Võistluspäeva hommikul (23.august 2009) ärkasime umbes kaheksa paiku. Hommikusöögiks oli kodukootud herkulapuder, kohv/kakao ja mõned võileivad ja seda kõike maalilise järve kaldal. Kui toitained manustatud, siirdusime võistluspaika.
Esimesena startis meist Ramsa 70 km (loe 78 km, mida näitas lõpuks Ramsa spidokas pikkusele distantsile. Lühem distants, mida üritasid läbida Juss ja Tarts, startis viisteist minutit hiljem. Kindlasti tekkis küsimus, et mida tegi meie Kapten. Tema oli seekord kaasas tiimi managerina (fotograaf, ergutaja ja kõik muud tugiteenused) ja veel ka toidu hävitaja (muig). Mida see tähendab, küsite kindlasti. No asi selles, et olgugi et füüsilist koormust meie Kapten rajalt saanud, siis pidi ta oma energia ju kusagile kulutama ja seda üritas ta kompenseerida söömisega. Ta oli kogu reisi vältel pidevalt näljas.

Muljed rajalt ja rajast ning ka üleüldse sellest sõidust:
Kummaline oli see, et stardis oli üsna vähe võistlejaid. Seda ei saa mitte kohe võrrelda Elion Estonian Cup-iga.
Aga...
Rada oli põnev ja vaheldusrikas. Tjah see kirjeldus vaevalt et midagi ütleb. Aga ok eks ma püüan seda siis ka natukene kirjeldada. Meie sõitudega (Elion) ei anna seda kohe mitte üldse võrrelda. Esiteks on mäed ikka mägede moodi, mitte mingid natukene märgatavad künkad. Teisalt oli rajal ohtralt puude juurikaid ja kohutavalt palju igasugu kivikamkaid ja kive. Oli singleid ja ka mõnusaid laskumisi ja tõuse.
Siinkohal mõned muljed:

Ramsa: võttis selle sõidu kokku lausetega: "Raputas sisikonna paigast" ja "Lähen sinna ka järgmine aasta tagasi" (vähemalt üritan minna. Kas just sellest samast üritusest osa võtma, midagi muud vahelduseks kindlasti).

Tarts: rada oli huvitav, vaheldusrikas ja mõnus. Seda minu jaks paraku ainult poole maani ( 17 km) Siis otsustas üks soomlane, et parem (pehmem) on kukkuda minu tagumisele rattale, kui vastu kände, kive ja juurikaid. Mida muidugi mina tunda sain. Selle tulemusena ei tahtnud minu tagumine ratas enam hästi koostööd teha ülejäänud rattaga. Somm see oli muidugi kohe üsna abivalmis ja otsis välja oma võtmakomplekti ja asus end kohe minu ratta (tagumisi) pidured reguleerima. Aga sellest ei olnud tolku ei midagi. Ratas lihtsalt ei teinud seda, mida ta tegema peaks. Nii ma sinna siis jäin. Mõtetes, et kas tõesti lõpebki see üritus minu jaoks sedasi. Üritasin oma ratast küll pisut asjalikumaks muuta, kuid loootusetult. Lonkisin vaikselt rada mööda edasi, kuni Juss mu kinni püüdis. Hing ei luband leppida mõttega, et ma ei läbigi rada. Peale Jussi möödumist eemaldasin oma tagumise ratta ja sõtkusin sel otsas senikaua, kuni see vähegi raami vahelt hakkas läbi käima. Paraku küll väikese erandiga. Nimelt pidin likvideerima tagumised pidurid. Mõtte oli küll hirmutav, aga vähemasti toimis. Hirmutas ennekõike ikkagi teadmine, et rajal võib olla kohutavaid laskumisi. Rada ju kulgeski enamasti suusamägedega piiratud alal. Mäes üles sõites ei ole ju pidureid vaja, siis peab jalgadele valu andma, aga kui pead suusamäest alla sõitma, ilma et sul tagumisi pidureid oleks, siis see võttis ikka pisut kõhedaks. See selleks aga tähtis on ju ikkagi see, et rada sai hoolimata viperustest õnnelikult läbitud.

Juss: lisa omalt poolt kommentaar

Kapten: ka sinu mõtted ja meenutused on siia oodatud (eriti hommikune pudru poti küürimine)

Rakvere- elamusi igaks päevaks.

Ärkan hommikul kell 08.10 oma äratuse peale, kuid mitte kodus, vaid hoopis teiselpool Tamula järve. Kui tore, ma siiski jäin lõpuks magama, viimane mida ma mäletan on see, et sai kella vaadatud, mis näitas 7.30. Kokku seega kogu öö jooksul max 40 minutit magatud. Õnneks on vanadusega vähemalt tulnud mõistust alkohoolsete jookidega piiri pidada ning pohmakat kui sellist ei tundu olema. Enesetunne on siiski üsna hõre ja koledal kombel janutab. Tartus teen Siiriuse putkast ühe maxiburgeri ja kohvi piimaga ning edasi Rakvere poole. Aeg lendab armutult ja nagu enamus sõitudel tundub mulle, et ma jään jälle hiljaks. Jõuan kohale ning saan aru, et olen Mõedaku suusakeskuse juures varem käinud sooviga endale seal maakodu soetada, kas läks õnneks või kahjuks aga seal vähemalt oleks lahendus alati olemas, kus rattatrenni teha. Marti on juba kohal ja minu ümbriku ka välja võtnud. Endalegi üllataval kombel saab kõik nii kiiresti tehtud- riided seljas, ratas õlitatud ning jääb aega üle isegi väike tiir rattaga teha. Rakvere maraton- nii vihatud ja nii armastatud, sedapuhku siis täiesti uuel rajal ja uues vormis. Rajaolud tõotavad väga karmi sõitu. Öösel on kõva sahmakas vihma tulnud ning suusarada lausa lirtsub rataste all. Üksikud soojendusringi nautijad on jõudnud juba esimeste laskumiste põhjad mudamülkaks muuta. Sõidame stardikoridori poole ja jällegi tuleb peale sihuke hea kodune tunne, mis EMS-idega kaasas käib. Rahvast on parasjagu, järjekordi praktiliselt ei ole, inimesed on vabad. Kõik tekitab sellise tunde, et täna mõisa peale sõitma ei hakka ja ega vist poleks ka lootust, arvestades magamata ööd. See mõte teeb igal juhul mind rahulikuks. Ka stardikoridore on ainult kaks- millest igaüks valib endale sobiva. Nagu peakorraldaja ütles, siis „esimene neile, kes võistlevad koha peale ja teine neile, kes võistlevad iseendaga või naudivad loodust“. Puhas kuld, tunnen end ära ja kuulun selle seltskonna alla, kes üldiselt ja eriti täna võistlevad/võitlevad kõige rohkem ikka iseendaga. Võtame Martiga tagumises koridoris kohad sisse, paar sõna vahetame ka Haanja 100 korraldajaga (ei jõua seda võistlust ära oodata, sest sel aastal 150 km matkasõit kavas).
Nii, ja ongi minek. Esimese kilomeetriga suud silmad ja kõik muu juba muda täis. Kett hakkab kohe ennast eest keskmisele hammakale kinni liimima ja see teeb mind närviliseks. Viimasel ajal kogu aeg see jama. Tiksun mingi aeg Martiga koos ja siis saan aru, et tegelikult jõudu on päris korralikult ning hakkangi lõpuks tööd tegema. Raja esimese poole saab kokku võtta ühe sõnaga- muda. Ootan huviga hetke, kus magamata öö oma lõivu võtab, aga seda ei tule ja ei tulegi. Aitab, nüüd pigistan ühe geeli sisse ja hakkan sõitma. Kuna viimasel ajal on üsna kiire olnud, siis pole aega tutvuda rajakirjeldusega ning kuskilt tean (naised saunas rääkisid), et tuleb läbida ühte ringi kolm korda. Kuulutasin stardis oma teadmatusest seda lollust ka Martile. Ühtlasi ei ole mul ka rattakompuutrit peal (kuna see otsustas töösuhte lõpetada nagu enamus ratta juppidest), seega pole mul õrna aimugi, mis toimub. Ootan esimese ringi lõppu, mida aga ei tule. Hetkeks tekib hirm, et mis nii saama hakkab. Küsin inimestelt, kellele järgi jõuan ja saan teada, et 40 km läbitud ja ikka üks suur ring on. Selge, sõit läheb edasi, kiirematele lõikudele järgneb üks pikemat sorti rabasingel ümber maalilise rabajärve. „Kas Eestimaa on nii ilus vää?“ Kohe karistab emake maa ära ka, vahin liiga innukalt järve, kuniks juurikal libisen ja veidi haiget saan. Ja nii suhteliselt üksi kulgedes võtan vaikselt kohti tagasi mis alguses sai ära kingitud. Enesetunne on hea ning ilm on vahepeal päikseliseks muutnud. Viimasel kümnel kilomeetril võtan tuure maha ja mul hea meel, et saan sedasi ka naiste liidri finišisse vedada niipalju kui eessõitjast tuge saab olla, asjaosalise enda kinnitusel väidetavalt saab olla.

Tulemused siis järgmised:
Martin- koht 89, aeg 3:56.52,5
Marti- koht 135, aeg 4:38.42,6

Kuna Marti vaevalt, et siia midagi kirjutab, siis lisan tema lühikese kommentaari sõidu kohta- „raske oli“ :). Vastasin talle, et hea uudis on see, et jube head saiakesed on, silmanurgast nägin kuidas see teda külmaks ei jätnud. Marti kuulutas hiljem, et võttis lausa kolm saiakest, no on alles röövel :)
Boonuseks mulle on lisaks katkine rattaraam. Tagasiteel teeme Martiga Viitnas jälle ühe burksi ja kohvi ning räägime suurtest plaanidest, kuidas peale H100 hakkame matkal käima- elame näeme.