Raiko: Lähte MTB triatlon, Rakke Samsung ning Kambja TT ühe hingetõmbega

Eesti Triatloni Liidu kalenderplaani külastades avastasin, et peaaegu koduukse all on toimumas väike triatlonivõistlus Lähtel. Kuna juba kaks päeva olin saanud Pariisi 24 taastuda, otsustasin, et kolmapäev on hea päev võistlemiseks. Kuna start töölt jäi planeeritust hiljemaks, Google Maps järgi oli kohalejõudmiseks vaja sõita 18 versta, muuhulgas täpselt risti läbi linna, aega selleks 50 minutit, siis kippus olukord üsna ärevaks. Elu ei teinud kergemaks ka väsimus jalgades ning vastutuul. Kohale jõudsin siiski viieminutilise ajavaruga ning tegin kiiresti ka registreerimise ära. Ajasin varustuseasjad korda ning läksin starti, kus ees ootas endine kolleeg Kajar koos sõpradega. Niimoodi juttu puhudes oligi varsti aeg starti minna. Ees ootas 300m ujumist Lähte järves. Vesi oli soe, kuid oma rütmi leida korralikult ei õnnestunud ning suunahoidmine oli ka -100. Traditsiooniliselt väljusin ujumisest viimaste hulgas. Mis seal's ikka, rattaselga ja minek. Sõit toimus 3x3km suusarajal, mis oli profiililt mõõdukalt raske, mõne pikemat sorti tõusu ja pehme kohaga. Karistasin kohe algul Kajari, endise ujuja, ära, kuid siis suutsin hoolimata rajatähistusest mööda panna ning ühe tõusu pidin uuesti sõitma. Siiski hakkasin tasapisi ettepoole liikuma. Jooks toimus selsamal suusarajal, polnud ka ülemäära lihtne, kuid siiski traditsiooniliselt- parandasin järjest kohta. Lõpp hea- kõik hea. Koht oli küll vist alles midagi 13. ligikaudu 33 lõpetaja hulgas, aga mis seal's ikka. Vaatasin autasustamise ära ja hakkasin kodu poole väntama liigselt kiirustamata, tegin vahepeal linnaekskursiooni ning burksipeatuse. Kokkuvõttes mõnus võistlus nädala sees.

Teadupärast oleme mina ning velonoidid suhteliselt kasinalt viimastel hooaegadel Elioni Samsungi nime kandvatest säästu-MTB üritustest osa võtnud. Kuna semu Henriiko kutsus, siis tuli meelde, et tulemas siiski Rakke etapp, mis vanasti kuulus kindlasti lemmikute hulka ning mida ma pole ainsana selles sarjas vist vahele jätnudki. Seega ostsin foorumi kaudu numbri ning asusimegi teele, pardal ka HRK Rajx. Kuna ka Rajxil, kes muidu ju teadupärast päris kõva jalg, oli see esimene start sel aastal sarjas, olime kõik saanud 1100+ numbrid, mis lubas startida kõige lõpust. Kusjuures ümberregistreerimise käigus selgus ka inflatsiooni karm mõju ka säästusarjadele, sest tasu oli eelmise hooaja ülemõistuse kõrgelt seitsmelt euroruublilt tõusnud senikuulmatu 10 juuroni. Tegu tehtud, asusimegi kõige viimastele positsioonidele stardikoridoris. Noh et saaks proovida, kui kõrgele nii tõusta annab. Kuna ma suurem asi trügija pole, siis võtsin algul ehk liigagi rahulikult. Kui tulid lõputud kruusalõigud, siis näitasin naiste-laste-vanurite suhtes jõudu ja kimasin kõigil eest ära. Erilist võidukihutamise tunnet siiski ei tekkinud ning vahepeal võtsin ka rahulikumalt. Joogipunktid olid endiselt hästi korraldatud, seega juba sõidu algul kaotatud pudelist väga puudust ei tundnud. Emumäe tipus loeti kohaks vist 814, seega paarsada skalpi võetud. Peale Emumäge algasid kõige huvitavamad rajalõigud, paaril korral isegi ikaldusin kas enda või kaasvõistlejate tõttu. Everesti kilomeeter oli lihtsalt üks asfalditõus, mis erilisi emotsioone ei tekitanud, parandasin seal jälle kohta. Huvitav avastus oli, et ma polegi Eesti kõige s..em "maastiku"rattur, nimelt näitasin aeroobikariietes tütarlastele ja teistele pühapäevasõitjatele paaril laskumisel ja tõusul eeskuju. Kruusal oli endiselt igav ja möödakihutamine erilist emotsiooni ei pakkunud. Kusagil 15 versta enne lõppu juhtus äpardus, kui suutsin keti kuidagi esivahetaja ja raami vahele nii kinni kiiluda, et ise ka ei saanud aru, kuidas kett sinna sattuda sai. Kartsin juba, et sõit läbi, kuid ketiväänamise ning toore jõu abil sain kuidagi siiski edasi sõita vast nii viis minutit hiljem. Kusagilt tuli siiski kummalisi hääli ning vänt kiilus ühes 0-asendis korraks natuke kinni. Kuna ma esmasel visuaalsel vaatlusel põhjust selgeks teha ei suutnud, sõitsin edasi. (Hiljem selgus, et esivahetaja oli paremale nihkunud ning vänt käis vastu vahetajat, sellest ka hääled ning kiilumine.) Proovisin veel püüda ikaldumise ajal möödunud "konkurente." Vanal ajal kannatusi põhjustanud heinamaatõus mööda voort üles ei tekitanud samuti erilist ärevust, käike oli varuks veel mitu tükki. Tasapisi tekkis ka võidusõitmise tunne. Lõpuosas siis veel mõned kiired, natuke ärevust tekitanud laskumised, kus nägin ka paari kukkunut, ise pääsesin õnneks terve nahaga. Finišisirgel tahtis üks taganttulnu mind ära karistada, seega pidin viimase meetrini pingutama. Õnneks võitsin umbes poole jooksupikkusega, ei meeldi mulle veel nii lõpus kohtades järele anda. Igaljuhul vanasti tekitas Rakke rohkem emotsioone. Samas kui aus olla, siis mu meelest Jõelähtme singlikad oma kevadise Jõelähtme maratoni rajaga tõstsid raja lati nii kõrgele, et suurem osa ülejäänud Eesti maratonidest kõnnib sealt alt sirge seljaga läbi.

Teadupärast onkõigi Tartu ja lähiümbruse eraldistardisõprade rõõmuks on nüüd olemas Premium 7 temposõidu Karikasari. Piinlik lugu, kuid kuni väga hiljutise ajani polnud ma ühelegi etapile jõudnud hoolimata peakorraldaja kutsetest ning sellest, et üks etapp algab sisuliselt koduukse juurest. Seekord leppisime Väinciga juba aegsalt kokku, et läheme end proovile panema. Jõudsin enne ka normaalse soenduse teha vanemate juurest koju ja sealt kohe edasi starti Pangodisse, kokku siis pea 20 versta. Kohapeal regasin end ära ning panin soovitud stardiaja 10 minuti pärast. Väinc oli oma sõidu juba teinud ning jõudis põgusalt muljetada, et oli end esimese paarisaja meetriga juba kinni sõitnud ja ülejäänud sõit oli ikka kole kannatamine. Panin selle tarkuse kõrvataha. Kuna temposõidu lenksu pole veel jõudnud soetada, panin ainsa aerodünaamilise elemendina selga triatlonikombinesooni. Selle peale tuletas peakohtunik Teet Reedi, kes oli eelmisel aastal Tristar vabatahtlike pealik ning muidu muhe mees, mulle UCI reeglit meelde- nimelt peavad rattasärgil või eraldistardikombel olema käised. Õnneks lubas ta mind siiski treilerile starti. Tšekkisin veel tuuleolud üle, need olid soodsad, sest Elva poole sõites oli tuul vastu ja tagasiteel siis tagant. Enne sõitu seadsin endale kolm eesmärki- miinimumeesmärk mitte jääda viimaseks, seejärel meeste hulgas mitte viimaseks jääda ning kolmas eesmärk oli endast mitte liiga palju taganttulijaid mööda lasta. (Võistlejad lasti peale minutiliste intervallidega.) Siis kõlas Teedu korraldus ning panin jugama. Kuna ma pulssi enam ei mõõda ning kiirust samuti mitte, siis sõitsin totaalselt tunde järgi, jälgides, et oleks vähemalt natuke valus. Sõiduasendit valides tuletasin meelde erinevaid internetiavarustest loetud jutte ja tarkusi- hoidsin lenksust kinni ülalt keskelt, küünarnukkidest end võimalikult alla painutades samal ajal pead võimalikult madalal hoides ning üle prillide jõllitades. Kõik aerodünaamika nimel. Kuna ka pudel oli kaalu ja aerodünaamika nimel maha jäetud, hakkas peagi piinama janu. Kannatasin, hambad ristis, raudu vasakule ei vahetanud. Peale pööret avastasin, et minu järel startinud Trismile kombinesoonis mees oli küll vaid mõnesaja meetri kaugusel, kuid õnneks keegi minust mööda sõitnud polnud veel. Kahjuks ma kurvides väga osav endiselt pole, seega tagasipööre sai suhteliselt pikk. Julgestaja Rauno veel karjus mõned ergutussõnad, kütsin muudkui edasi. Sõitsin endiselt kerge valu piiril, enne lõppu mäest alla lükkasin veel rauad nii paremale kui andis ja lendasin üle finišijoone. Et jalgadest mürgid välja saada, ei jäänud kohe seisma, vaid kerisin hooga edasi, alles seejärel keerasin otsa ümber ning sõitsin stardipaika tagasi. Seal veel muljetasin veidi teiste võistlejatega, korjasin oma tavaari kokku ja sõitsin Väinci juurde sauna ja chillima. Õhtul, kui seltskond koos ja peakorraldaja ka kohal, selgus, et kaotasin Väincile 8,1 sekundiga. Üldarvestuses olime siis 27. ja 28. kohtadel 52 sõitja hulgas. Keskmiseks kiiruseks arvestasid korraldajad mulle 37 tillukestega, Väincile 37 väikestega. Usun, et esimese korra kohta polegi ehk nii paha. Järgmise etapi ajaks augusti lõpus soetan endale ka eraldistardilenksu, siis näeme, milleks ma suuteline olen :) Siis trass ka märksa mägisem, kuid tõusud peakski olema minusuguse kerge kondiga "poiste" (sen-1 vanuseklass juba muide!) leib.

"Uuestisünd" ehk "great success!" ehk "tehke järele või makske kinni!" ehk Pariisi 24 2012

Anname sõna Raikole. Pikema pausi tõttu postitustes võiks ju arvata, et me oleme (võistlus)püssid põõsasse visanud, kuid konkurentide hirmuks see nii siiski pole. Tõestasime seda edukalt neljandal Pariisi 24 nime kandnud võistlusel, kus viimati mansana olime 2009. aastal. Sel aastal otsustasid Rasmus ja Tarmo end lõpuks kokku võtta ja mõnel päris võistlusel tulemuse kirja saada ning kuna ka Martin tahtis nightride'i proovida, olidki vajalikud kaheksa jalga koos. Registreerimine tehtud, jäi vaid viimased ettevalmistused teha ning starti ootama jääda. Ettevalmistusfaasi viimasesse tsüklisse kuulus minu ja Ramsa poekülastus reede õhtul, kus kuhjasime Prisma käru nii täis, et mul tekkis kerge hirm lisakilode tekkimise suhtes võistluse ajal. Laupäeva hommikul sõitsime siis Rasmuse, Tarmo ja meie uue abijõu Teise Tarmoga küll planeeritust veidi hiljem välja, kuid õnnestunud marsruudivalik aitas meil siiski piisava ajavaruga võistluskeskusse jõuda. (M)elu oli seal küll kõvasti vähem kui 2009. või 2010. aastal, kuid mõningaid tuttavaid nägusid oli siiski näha, muuhulgas loomulikult müstiline Juri Molev, kes siiani võitnud kõik sealsed 24h soolovõidusõidud. Kahjuks puudusid tema kanged konkurendid Tõnn ja Rivo. Aitasin bussist natuke asju välja pakkida ning alustada varjualuse ehitamist, seejärel suundusin võistlejate koosolekule ning numbreid välja võtma. Kuna osalejaid piisavalt vähe, neil kõigil ka kodutöö tehtud, siis Vahur pikalt targutama ei hakanudki ning saatis kõik jälle oma asjatoimetuste juurde. Ära jõudis ta siiski rääkida rajamuudatused- sõitsime vastupidises suunas senisele, lisaks lisandunud uusi lõike ning ära jäänud vanu tuttavaid p...elõhkujaid heinamaid ja natuke suusaradu. Siis jõudis kohale ka Martin, seega saime paika panna esialgse strateegia sõita vahetusi ühe ringi kaupa- jõuab korralikult pongestada ja vahetuste ajad ei lähe niiiii pikaks. Omade juurde tagasi jõudes avastasin, et töömesilased olid juba laagripaiga püsti ajanud ning mul jäi üle vaid rattale number kinnitada, joogipudelisse umbsegu valmistada ja kuna Martin keeldus hoolimata oma numbrist esimesena rajale minemast, siis ka pealeminekuks valmis seada. Varsti oligi start ja tuiskasime rajale. Kuna teadupärast mu rattal granny puudub, pidin juba esimesel tõusul, mis vanasti oli ärevamat sorti laskumine, kahjuks poolepeal jalastuma. Sellest hoolimata jäi paar konkurenti endiselt mu  seljataha. Edasi läks juba märksa rõõmsamalt, kuna peale uue tõusu, mille me kohe Karu tõusuks ristisime, jalastumise kohti tegelikult polnud. Paaris kohas siiski ikaldusin, kuid lohutasin end sellega, et jõuan veel päris mitu korda end parandada. Teate andsin Rasmusele üle üsna viimaste seas, kuid

Teatevahetus.

peale seda hakkasimegi järjest ettepoole tõusma. Kui Tarts omakorda jälle mulle teate üle andis, olime vist juba liidriks tõusnud. Lisaks sõitis Martin juba esimeses vahetuses ringiaja, mis jäi nii konkurentidele kui ka talle endale võistluse lõpuni püüdmatuks. Sadulast maharonimise järel võtsin maru rahulikult- sõin, jõin ning sotsialiseerusin nii oma kui ka ümberkaudsete inimestega. Mingil hetkel tuli end jälle ratta selga seada ja  igaljuhul õnnestus ka mul endal teine vahetus märksa paremini kui esimene, ka enesetunne oli märksa tummisem. Nii need vahetused möödusid, kuigi konkurendid üritasid meite mehi iga kord finišisirgel õllega meelitada rahulikumalt võtma. Kuna meil endal oli kesvamärjukest meie väikeste vajaduste jaoks piisavalt, siis selle õnge me ei läinud- kuigi mine tea, mis õigetele nuppudele vajutades oleks võinud juhtuda :) Õhtupoole hakkas ka kergelt sadama, mis tegi rada libedamaks ja ligasemaks, mistõttu õnnestus mingite vahetuste ajal jalg paar korda maha panna nii kukkumiste kui ka ikaldumiste tõttu. "Sünoptikud" lubasid igaljuhul sadu öösel kell 12-3.. Ütleme nii, et "napilt" panid mööda taaskord. Õnneks sadu väga kaua ei kestnud, seega rada jäi siiski sõidetavaks. Mingil hetkel panime paika plaani, et öised vahetused teeme kaheringilised- siis jääb tulijatel natuke ka magamisaega. Tehtud- mõeldud! See tähendas, et minu teoreetiline uneaeg kestis umbes 23:30 kuni 01:15 vms. Reaalselt ma sain magada oma tunnijagu, kuna lihtsalt und ei tulnud- kell vähe ja välised tegurid. Samas kui Teine Tarmo mind üles peksis, siis oli tunne vaid natukene uimane. Taaskord hammustasid dualcontrol lingid tagumikust, sest eelmiseks meeskonnasõiduks soetatud lambid taaskord minu lenksule ei läinud. Seega pidin sõitma Tartsilt saadud pealambiga, mis olnuks küll jooksmiseks täiesti piisav, kuid rattasõiduks jäi sellest nõksa väheks. Tulemuseks päris korralik hunnik ikaldumisi esimesel ringil ning paar väiksemat kukkumist kah. Ühel korral jõudis seljaaju päris napilt reageerida, muidu oleks mu nägu tutvust teinud esikummi mustriga.. Õnneks sain käe napilt ette. Abiks oli paar kilomeetrit valgustatud suusaradu, seal sõita oli lausa lust ja lillepidu võrreldes nt kuusiku lõiguga, kus on ka päeval pime. Kuna Tarts oli valutava põlvega hädas nagu mustlane mädas, leppisime kokku, et laseme tal öösel puhata ning hommikul otsustame, kas temast enam elulooma saab. Seega lähetasin rajale Rasmuse, Tarmo telki magama ning jäin ise toolile magamiskotti mähituna tiksuma. Ilm oli endiselt täislühikese-riietuse-soe, käisin vahepeal ka ringi näiteks stardipaigas seisu imetlemas ja inimestega suhtlemas. Vajalikul hetkel ajasin järgmise sõitja üles. Järgnenud oma vahetuse ajal kiskus olek juba üsna sürreaalseks- kell oli varahommik ning suhteline magamatus hakkas tunda andma. Rajal praktiliselt kedagi ei kohanud ning 95% ajast kulges vaid äärmisel juhul oma hingeldamist kuulates- huvitaval kombel valitses ka metsas praktiliselt haudvaikus, vaid kahes kohas oli kuulda konnade krooksumist. Ringilt tulles ootas mind Ramsa asemel Martin, kes otsustas hää kamraadina teistele rohkem puhkust anda. Kuna ma ei tahtnud halvem olla, siis istusin taas toolile Martinilt vahetust ootama. Väljas oli juba valge, seega kannatas lambist loobuda. Ringilt tulles ootas vahetust Ramsa, kes oli vahepeal ärganud, ka Tarmo ja Tarts olid kargud alla ajanud, seega edasi sõitsime algse järjekorra alusel. Tarts sõitis hoolimata natuke hädisest olekust täiesti korraliku ringiaja. Lõpetuseks leppisime Martiniga kokku, et teeme viimased ringid kordamööda, kuid kuna mul oma viimaseks jäänud ringil tagumik päris kõvasti protesteerima hakkas, loobusin edasisest sõidust. Kuigi meie edumaa jälitajate ees oli kindel ning nad olid ka edasisõitmisest loobunud, otsustas Martin kella 10 paiku hommikul siiski peale minna. Alul mainis ta mõtet sõita üks ring, sellelt tulles ütles siiski, et tal isu veel sõita. Kolmandale ringile minnes ta palju ei rääkinud, tellis vaid pudeliga lisajooki.. Teised võistlejad muudkui uurisid, mis

Veenev ülekaal!

Võidukarikat vastu võtmas.

salavõti see tema sees üles keerati, et nii sõita jaksab/ viitsib veel. Igaljuhul kui meie esisõitja finišeeris, siis kõiksemees lasi kuuldavale kestvad ovatsioonid. Kuna ka kell oli juba sealmaal, hakkasime vaikselt pakkima kuni meid "segas" autasustamistseremoonia. Võtsime uhkelt võidukarika vastu, tegime veel väiksed fotosessioonid, aitasime ühel mehel auto käima lükata, pakkisime veel kodinad ja asusimegi koduteele väsinute, kuid rõõmsatena. Ja kuigi Vahur rääkis kahtlast juttu, siis loodetavasti antakse meile võimalus järgmisel aastal siiski Eesti 24h võistlustel esikohta kaitsta.

Fotod: Kaido Schneimann

Ennekuulmatu lugu ehk Velonoid Haanja Maratonil ehk Haanja Haamer

Anname sõna Raikole: nagu viimastel aastatel kombeks saanud, kavatsesin peale Tartu Maratoni vähemalt võistlemise mõttes suusad nurka panna ning enne uue talve saabumist nende poole mitte vaadatagi. Kuid kui Metaxa enne Haanja Maratoni ühendust võttis ning viskas õhku küsimuse "mis oleks, kui..", hakkas ajusagarates siiski kummitama mõte end mägi-Eestis proovile panna. Pooltargumendiks ka see, et kolleeg/konkurent Kidra rajal. Siiski olgu etteruttavalt mainitud, et Kadrit nägin hetkeks vaid enne starti. Kuna ka igasugused prognoosid osutusid positiivseteks, registreerisimegi end ära. Reedel käisin siis veel Extreme Sport poes Indreku juurest läbi, sain vajalikud töövahendid ning määrded suuskade tegemiseks. Määrimise lõpetasin kusjuures öösel peale kella 12.. Hommikul saime üsna mõistlikul ajal minema, kuid starti jäime veits siiski hiljaks. Janar sai veel enda koridori (-1000), kuid mina pidin alustama kõige viimastest ridadest. Kuna rajad seal just laiusega ei hiilga, siis tähendas see päris mitmel esimesel kilomeetril iga tõusu ning laskumise juures sabasseismist minutite viisi. Liikusime Metaxa ning tema kolleegi Joeliga enamvähem ühes sektoris nii, et saime ka vahepeal juttu puhuda. Maastik oli esialgu siiski üsna hirmuäratav, järskudele tõusedele järgnesid järsud ning kurvilised laskumised, mille muutsid ärevaks just kaassõitjad. Tänu neile saigi esimesel poolel kolm korda lumest jahutust otsitud. Polnudki paha, kuna üsna kiirelt hakkas nii palav, et käärisin särgikäised küünarnukkideni üles hoolimata sellest, et enam õhemalt poleks osanud riidesse pannagi. Esimesse söögi-joogipunkti jõudsin meie seltskonnast eraldi, võtsin kaks topsi jooki ja sõitsin edasi. Trass oli endiselt mehiselt loodist väljas, kuid siiski õnnestus teise joogipunkti jõuda. Ei hakanud ka seal liigselt aega raiskama väga palju, kiirelt paar topsi jooki, soolakurki ning jällenägemist. Eeldasin, et Metaxa ja Joel liiklevad minust oluliselt eespool, seega oli korralik üllatus, kui Janar järsku hoopis tagantpoolt välja ilmus. Selgus, et ta oli lasknud enda kätt plaasterdada ning Joel olla hoopis tagapool. Sõitsime siis Janariga koos edasi, kuid tundsin, et üsna raske on juba. Samas pool maad oli veel ees.. Õnneks oli vahepeal laugemaid lõike ka, kuid neil keerutas korralik vihane tuul, mis sõitu meelakkumiseks just ei teinud. Lisaks oli öö läbi kestnud tuisk rajad üsna korralikult ära käkkinud, seda suuremal osal rajast. Enne kolmandat TP-d ilmus ka Joel välja, kuid Metaxa tegi kiireima boksipeatuse ning sõitis ees minema, Joel järgi ning mina kolmanda. Hakkasin meie pundist tasapisi maha jääma, kuid tekkisid uued tegelased, kellega koos sõita. Kui lõpuni jäi nii kaheksa-üheksa versta, juhtus pealkirjas mainitu- sain senise elu vist kõige hullema haamri. Igasugune pauer kadus kehast nii kiiresti ja järsku, et peaaegu oleksin pikali kukkunud. Tundsin, kuidas jalad tahtsid põlvedest läbi vajuda, seega pidin keppide najal end edasi liigutama, keedetud spagetid käisid all ristirästi. Õnneks saabus varsti viimane toitlustuspunkt, kus Joel parasjagu midagi mugis. Hüüdsin talle väriseva häälega, öelgu Metaxale edasi, et ma siiski tulen. Üks naisterahvas ütles mulle ehmunud häälega: "Sa oled näost jumala valge." Võtsin suusad jalast ja kepid käest ning ajasin oma pool kilo šokolaadipisaraga küpsiseid näost sisse vaheldumisi jõujoogiga samal ajal rahulikult jälgides, kuidas üha uued ja uued sõitjad tulid ning jälle lahkusid. Seisin seal vähemalt 10-15 minutit kuni tundsin, et mingisugune jõud hakkab tagasi tulema. Sel hetkel tuli tagantpoolt Art Soonets oma semudega, kes "lohutas", et Haanja 100 tuttav Mõrvari tõus alles tuleb.. Mis teha, mõtlesin, katkestada ju ometi ei saa. Keset Mõrvarit nägin plakatit või silti, kus muuhulgas kirjas: "Suusatamine on tervisele kasulik." "Yeah, kindlasti", mõtlesin, endal pea infarktieelne seisund. Imekombel õnnestus sealt tõusunukist ühe hooga üles saada, kuigi eessõitjad tõusul vahepeal isegi hetkeks hinge tõmbasid. Mõrvari otsas moodustus meil veel ühe tagantulija lisandumisega neljane punt, lõpuni jäi viis kilomeetrit. Varsti jäin sellestki pundist maha, kuid võtsin veel ühe endast väsinuma mehe enda vedada. ~1,5 km lõpuni, vagun jäi, mina sõitsin edasi, eespool kolmene grupp juba üsna lähedal. Järsk tõusunukk, selle lõpus silt "1 KM" ning proua, kes meid ergutas, jõudsin pundile päris kandadele. Mõtlesin, maksku mis maksab, aga ma PEAN üritama pundist lahti saada. Hakkasin siis kiiremaid liigutusi tegema ning üritasin laskumisele võimalikult kiire hooga peale lennata. Kuulsin veel seljatagant sahisemist, kuid aega taha vaadata enam polnud, pingutasin nii, et pilt tahtis vägisi taskusse minna. Üle lõpujoone jõudes sõitsin finišikoridorist välja ning langesin nagu niidetuna lumele, lihtsalt lesisin seal mitu minutit enne kui suutsin kargud jälle alla ajada. Pärast protokolli vaadates selgus siiski, et teised kas ei saanud aru mu kavatsusest või nad lihtsalt ei hoolinud või ei suutnud kaasa tulla, kuna järgmine koht jäi minust 13 sekundi kaugusele. Samas- võib ju olla, et ma olingi neist lõpus niipalju parem :) Saime Metaxaga kokku ning läksime head seljankat sööma. Pärast Janar tõi ka minu diplomi ära, millel ilutses aeg 4:17 kopikatega, samas tema omal lõpuajaks märgitud 3:55 millegagi. Üsna ilmselt kogunes lõviosa kaotusest minu haamrisaamise hetkest alates. Kuna sport on siiski rõõm, siis on hea meenutada, mille kõige üle mul hea meel- elus esimest korda jõudsin Estoloppeti maratonil 1000 hulka, hoolimata kõigist raskustest ei katkestanud, hea seltskond, sõbralikud inimesed söögipunktides, kõik kohe ei tulegi meelde korraga. Seega täiesti võimalik, et nakatusin nüüd suusapisikusse ning järgmisel talvel panen sellele alale rohkem rõhku. Igaljuhul õhtul peale väikest uinakut seadsin sammud Väinci juurde sauna, kus kuum aur mu väsinud kere jälle töökorda seadis. Niiet kõik on halb mis hästi lõpeb!Foto: Tarmo Haud

40. Tartu Maraton

Nagu ka juba 39 korda varem, toimus selgi talvel, täpsemalt 20. veebruaril, järjekordne Tartu Maraton. Esimene sõit toimus kusjuures juba 1961. aastal, seega sai see legendaarne suusasõit juba 50 aastaseks. Auväärsele vanusele lisab ümmargust seegi, et minul endal kukub kevadel 30. eluaasta. Kuna üle-eelmisel aastal meie blogi veel ei eksisteerinud ning eelmisel aastal jätsin täiesti häbematul kombel oma muljed jagamata, parandan vähemalt sel aastal oma vea ning kirjutan mõne rea ka järeltulevatele põlvedele lugemiseks.
Teadupärast tõmmati seoses ähvardava pakasega paanikasaed täie hooga käima üle terve kodumaa juba paar nädalat varem. Olulisel määral aitas sellele kaasa ka staarajakirjanik Priit Pullerits (http://suusk.blogspot.com). Kuigi mul kahjuks kirjalikku tõestust välja käia pole, julgen meenutada, et mina sellest esimese hooga midagi teada ei tahtnud ning ennustasin Maratoniks ilusat päiksepaistelist ning suusatamiseks ideaalilähedast ilma. Hea meel ei ole siinkohal mul mitte selle üle, et mul õigus oli, vaid selle üle, et ilm tõepoolest selliseks osutus. Millegipärast otsustasin seekord riietumisel paanitsejaid rohkem usaldada kui enda kainet mõistust, aga kõigest järgemööda..
Kõigist neist duellikinnastest, mis minu poole enne maratoni heideti, oleks saanud päris korraliku kollektsiooni alustada. Peaprovokaatoriks osutus Janar, kelle pakkumise tõttu pudel Metaxat vahele panna osutus mittestartimine täiesti võimatuks. Kuna Janar nädal varem otsustas minu sõitu torpedeerida plaanitud ühistrenni ärajätmisega, ei olnud mul valitsevatest jõuvahekordadest suuremat aimu. Seega valmistusin rahulikult ette seni, kuni üldine paanikaosakond mindki haaras ja oleksin riietumisega seoses peaaegu lõplikult lolliks läinud. Tagantjärele kole mõeldagi, mida kõike ma isegi kavatsesin alul selga-pähe-jalga tõmmata. Õnneks laupäevane linnaskäik kainestas veidi meelt ning sain aru, et jutud käredast pakasest sõidupäevaks ei saa ilmselt tõele vastama. Aga parem karta kui kahetseda, krabasin apteegist soojendavat kreemi, kaitsvat kreemi, plaastreid ja mida kõike veel ligi. Õhtul Kambjas Väino juures (suured tänud siinkohal talle) suusamäärimistalgutel mõtlesin vaikselt riietumiskihte läbi. Enda suuskade peal harjutatud ning kolleeg Marise suusad määritud (elus esimest korda mäkerdasin ise suuski!), saunas käidud, ronisin koju õndsat und magama. Hommikul keetsin siis elus vist esimest korda mannaputru, mille kohta võiks võõramaa keeles öelda epic fail. Rahulikult võtmisega kippus lõpuks juba kiireks minema, kuid siiski saime 8:20 Erki ja Henriikoga Otepää suunas starditud. Kuna liiklus oli kummalisel kombel harukordselt rahulik ning autoga lasti linna sissegi, olime 8:45 juba suusastaadioni lähedale ära parkinud. Saime rahulikult mandrazeerida ning ettevalmistusi teha. Kasutasin TM ametlikku nippi ja autost väljudes tõmbasin selga suuuure musta prügikoti, milles augud pea ning käte jaoks- töötas päris hästi, juba kõrgel sirav päike küttis koti all õhu mõnusalt soojaks. Kergelt sörki tehes oli igatahes väga hea olla. Stardikoridori, kus numbrid 4500-5000, jõudsin mõne minuti enne avapauku. Alustasin tagantpoolt, kuna Janar arvas, et duelli mõttes oleks nii õiglasem, ilmselt tal õigus. Kõlaski juba Rene Eespere poolt kirjutatud iga kord heas mõttes külmajudinaid tekitav hümn ning rahvamassid läksid liikvele. Sagimist oli küll palju, kuid võtsin rahulikult ja üritasin mitte tõmmelda. Laskumistel oli küll ärevaid hetki, kuid kõik lõppes siiski õnnelikult. Pidamise kohta võib öelda, et kus vähegi jälge oli, siis pidas nagu kännu taga. Libisemisega nii hiilgav polnud, kohati lippas, kohati pidas nagu kännu taga. Hiljem tuli välja, et päris suurel osal suusasõpradest oli lippamisega sama teema. Üsna varsti tundsin, kuidas on päris palav juba, esimese hooga kraapisin Priit Pulleritsu nimelise buffi näo eest ära, varsti eemaldasin ka kahest nägu katvast plaastrist ühe, kuid palju jahedam ikkagi ei hakanud. Tundsin, kuidas higinired voolavad ja pekk sulab. Samuti hakkas raske tavatult vara- kui tavaliselt hakkab jõud raugema umbes poolel maal, siis sel korral tundsin juba peale 10 versta läbimist, kuidas pauer kehast lahkuma hakkab. Pähe ronisid hirmutavad mõtted, et kuidas ma nii küll lõpuni jõuan.. Samas sõita oli endiselt mõnus, kuna päike siras, kõikjal oli ilus valge ja läikiv ning kaassõitjad ka igati toredad. Varsti tuli esimene söögi-joogipunkt, võtsin seal hooga maha ning liikusin tagumiste laudade juurde. Hea kaasvõi(s)tleja harutas mu seljataskust geeli välja, mille ühe hooga sisse pigistasin ning mustikasuppi ja jõujooki jõin peale. Sõitsin edasi, ise samal ajal telefoni teel Marist üleriietumise eest hoiatamas. Mingil hetkel kohtusin ka Janariga, kes tagant tuli ning esimese hooga tuulde võttis ja minu suusakandadel end pidevalt vahetu kontaktiga meelde tuletas. Enne teist söögipunkti kadus ta eest ära, kuid sinna jõudes otsustas ta lasta suuskadele pidamist alla tõmmata, seega jõudsin talle jälle järele. Sõitsime koos edasi, seekord pakkus Janar end vedama. Huvitaval kombel oli jalg juba nii pehme, et rada vahetades õnnestus kergelt külgki maha panna. Metaxa kadus eest, kuid kolmandas TP-s saime jälle kokku, liikusime taaskord paarisrakendina. Neljas punkt, juba andis krambipoiss end kõhulihastes tunda, ning deja vu - Metaxa taaskord ootamas. Seal lasime ka end kergelt tohterdada, mulle määris kaunis medpunkti tütarlaps kaitsvat kreemi näkku ning Janarile moka peale. Raske enam väga polnud, kuid kerge ka veel väga mitte, tuju endiselt kõrgel. Metaxa kadus varsti lõplikult silmist ning otsustasin jooksvalt korraldada väikse küsitluse teemal "Kas kõigil on raske?" Kusagilt mäletan lauset, et pidi nii olema, kuid küsitlus näitas vastupidist- mitte keegi peale minu ei nõustunud. Võtsin ühe tütarlapsega, kes mõnustalt ühtlases tempos sõitis, paarisrakendisse. Aitasime teineteisel tuju ülal hoida ning kilomeetrid kulgesid hoopis lõbusamalt. Midagi erilist peale selle, et tõusunukid tahtsid eluküünla lõplikult kustutada, enam ei juhtunud. Kohvipunktis võtsin veel kiire topka dopingut, lõpuni veel vaid paar versta. Finišisirgel otsustasin kiiremaid liigutusi teha taaskord, tõstsin kannad suuskadelt ning võimsate paaristõugete abil võtsin veel paar skalpi. Väga meeldiv üllatus oli kui selgus minu aeg- täpselt 5:45:00. Ise arvestasin, et aeg tuleb pigem 6:20-6:30.. Pea olematut treeningkilometraaži arvestades võib väga rahul olla. Tase omaette oli Erki ajaga 5:28 kopikatega. Metaxa jäi lõpuks ~12 minuti kaugusele ette, Henri omakorda veidi järele minust. Nägemisenisõnad paarisrakendi teise poolega lausutud, suundusin oma kraami otsima kui kohtasin Priidu ja meie toetajaliikme Erkkiga. Vahetasin kiirelt muljeid ning suundusin riietumistelki. Leidsin ka Erki ja Henriiko üles, söömisega otsustasime seekord kodus tegeleda ning panime udjama bussile. Ühistransport oli mõnus rahvaste paabel, jagus nii pärismaalasi kui ka itaallasi, norrakaid ja tont-teab-keda veel. Kõik sujus ning varsti olime väsinuna, kuid rõõmsatena koduteel. Õhtul vanemate juures saunas oli hea lebotada ning kuumal laval luid-konte pehmeks keeta. Taaskord üks väga kordaläinud üritus, järgmisel aastal võiks ehk rohkem trenni teha, oleks põhjust ehk veelgi rohkem rahul olla :)

Velisemõisa laager vol 2

17. kuni 19. detsember 2010 toimus järjekorras teine traditsiooniline velonoidide ÜKE- ja suusalaager ametlikus laagerduspaigas Raplamaal Velisemõisas, kus muuhulgas asub ka Martini maakodu. Omamoodi traditsiooniks on saanud seegi, et osa võtavad sealt vaid Raiko ja Martin. Formaat sarnane eelmisele laagrile. Reede õhtul kohale saabudes avastasime, et lumesahk oli suures lükkamishoos korraliku valli lükanud ka meie tare sissesõidutee ette. Seega kui Martin asus sauna ning tuppa lõkkeid küttekolletesse tegema, krabas Raiko (lume)labida ja hakkas parklat ning jalgradasid strateegiliste punktide vahel külmunud veehelvestest vabastama. Seda hoolimata sellest, et toas valitses tervelt pügala võrra kõrgem temperatuur kui 2010 aasta algul- lausa -3 kraadi. Samas läheb ka lumerookimine vabalt treeninguna arvesse, eriti arvestades seda, et ilmselt on tegu taaskord talve populaarseima rahvaspordialaga. Mingil hetkel sai saun ka nii soojaks seest, et oli mõtet lavale ronida, seega kaua me end oodata ei lasknud ning spaaprotseduurid võisidki alata. Vähemalt Capitano oli lumerookimine sinnajuurdekuuluvate õllede ning tühja kõhuga üsna ära väsitanud, seega tuli uimast olemist lumehange hüppamisega värskendada. Toimis see nipp suurepäraselt, lüües kergelt hägustuva pildi sekundi murdosaga selgeks. Peale sauna enam pikka pidu polnudki, kuid enne uinumist leppisime veel kokku, et hommikul ärkamisega punnitama ei hakka- magame niikaua kui torust tuleb ning suusatamisega väga hullult ei kiirusta. Siiski oli kella kaheksast uni enamvähem läinud, sõime rahulikult hommikuputru ning enne 11 olime valmis tünnilaudadega teele asuma. Radadeks valisime umbes sama kandi kui eelmisel aastal, kus valdavalt lahtiaetud metsateed. Martin harjutas peamiselt vabastiilis suusatamist, Raiko aga otsustas peamiselt klassika paaristõugetega edasi liikuda, seda peamiselt mitte-enam-nii-mägede-taga oleva Tartu Suusamaratoni pärast. Liikuda oli täitsa mõnus igaljuhul, eriti meeldivad olid võileiva- ja teepausid. Vahepeal Raiko otsis veidi teravamaid elamusi kõrgemat sorti jahimeeste puki otsa ronides, kus ärevust tekitasid paksu lume all olevad kitsa nagiseva redeli pulgad. Õnneks üles- ja allaronimine õnnetusi kaasa ei toonud ning varsti olime ka vahepealse lahtiajamata metsasihi ületamise järel auto juures tagasi. Kilometraazi kogunes 24 versta kopikatega, sõiduaega veidi üle kolme tunni ning puhkepausidele kulus veidi üle tunni. Laagripaika tagasi jõudes siis tavaline rutiin- saunakütmine, toiduvalmistamine ning muud tubased tegevused. Peale pikemaid saunaprotseduure, kust ei puudunud ka lumekülastused, nägi päevakava ette õhtusöögi ning (elava) keskustelu erinevatel päevakajalistel ning mitte nii päevakajalistel teemadel, muuhulgas uurisime õlle mõju inimorganismile. Teaduslikud diskussioonid lõppesid igaljuhul alles kõvasti peale südaööd, kui tundus, et oleks paslik aeg viimaks magama heita. Pühapäeva hommikul ärgates kella silmitsedes sai üsna kiirelt selgeks, et pikemast rabamatkast ei tule suurt midagi välja, kui on tahtmine veel inimlikul ajal liikuma ka saada. Seega võtsime rahulikult, sõime hommikust ning otsustasime, et käivitame operatsiooni "Aita-Leida Kuusepuu." See tähendas jalgsimatka mööda Lõputuid Lumevälju kohaliku jõe äärde ning seejärel metsavahe kaudu tagasi. Ilusa jõulukuuse otsimine osutus esimese hooga siiski ületamatult raskeks, kuna ka need puud, mis õnnestus lumest vabastada, olid raskuse all longuvajunud okstega. Baaslaagrisse tagasi jõudes siis hakkasimegi otsi kokku tõmbama, see hõlmas endast veel väikest (sauna)kütmist, söögivalmistamist ja muid tarvilikke tegevusi, muuhulgas tõi Martin metsast laste rõõmuks ära ka jõulukuuse. Peale sauna, söömist ning pakkimist asusimegi tagasiteele. Kokkuvõtteks võib öelda, et taaskord igati kordaläinud laager, mille vilju Raiko loodetavasti 20. veebruaril 40. Tartu Maratonil noppida saab.

Trismile ujumine 27. novembril

Kusagilt umbes tuulte kaudu õnnestus Raikol teada saada, et 27. novembril toimub järjekordne Trismile klubi 15 km ujumine Tartus Aura keskuses. Trismile puhul on tegu Ain-Alar Juhansoni poolt veetava triatloniklubiga, kus ka paar minu tuttavat nägu sees (nt paljudele Fittesti spinningutrennidest tuttav Priit Ailt) ning olen ka paaril nende ujumistreeningul põgusalt osalenud. Kuna tegu oli avatud üritusega, otsustasin endki kohale vedada. Formaat lihtne- kell 10 oli ette nähtud ühisstart (olgu mainitud, et reaalselt algas suurem sulistamine nii akadeemiline veerand hiljem) ning igaüks ujub viie tunni jooksul 25m rajal niipalju (kilo)meetreid kui tahab/suudab. Muidu 15 km läbimiseks olid ka valmistehtud plaanid- a'la "soojenduseks 400 m kompleksi. 2*50 labadega krooli jne." Ise otsustasin, et abivahenditega jändama ei hakka ning ujun tunde järgi. Kohe algul oli näha, et tegu on väga meeldiva seltskonnaga, kus hulgas ka "päris" ujujaid. Lisaks mainitud Ain-Alarile ning Priidule oli kohal ka näiteks Kirill Kotšegarov, kes möödunud aastal 23 aastasena elu esimese Ironman võistluse Floridas suisa ära võitis. Muuhulgas osutus endiseks "päris" ujujaks Ain-Ivar Tupp ehk nagu Eesti rattahullud teda tunnevad- Holden. Peale vettesulpsamist selgus üsna kiirelt, et põdesin sel päeva raskekujulist mannoosi (neile, kes mitteametlike meditsiiniterminitega kursis pole- tegu on jõuetusega), seega ilus plaan koguda (kilo)meetreid 350+350+300 m=1km rütmis lendas pihuks ja põrmuks. Üldiselt ujusin 200 meetri kaupa aegajalt abivahendeid (lestad, labad, punn, ujumislaud) kasutades, kuid 85% panin siiski naturaalselt. Lisaks selgus, et rohkem kui kolmeni ma lugeda ei suuda, sest 50 meetriste otste lugemine läks alailma segamini. Siis ujusin igaks petteks ikka veel ühe otsa, et end kindlasti mitte petta. Lõpuks punnitasin veel silmad peast, et ajalimiidi lõpuks 6,5 versta ikka täis saaks, mis läks ka õnneks. Selle taustal oli ebareaalne jälgida kõrvalraja tütarlast, kes ujus nii kiirelt ja kergelt, et uskumatu. Lõpuks osutuski Kärt kiireimaks ujujaks, läbides 15 km ajaga nii ~4:10 -4:15. Kokku läbis 15 km siis üks tütarlaps ning neli meest kokku osalenud 23 ujujast. Pärast ametliku osa lõppu suundusime allesjäänud rahvaga keha kinnitama veel lokaali Zum-Zum, peale mida õhtu lõppenuks kuulutati. Vähemalt kuulsin seal plaanist seltskonnaga 26. detsembril teha Otepäält Tartusse läbi metsade jõulupekipõletusretk pikkusega ligikaudu 50 kaa-emmi. Kuna üritus tundub päris lahe kaalun tõsiselt osalemist. Lõpetuseks väike video ka ujumisest endast.

Sada miili Haanjas

Tagantjärgi on alati raske kõike meenutada, aga püüdkem seda siiski teha. 2. oktoobril toimus selline üritus nagu H100. Sada tähendas siis kõvadele meestele 103 km ja matkajatele 163 km rattasõitu Haanja kuplitel. Isiklikult esindasin seekord nõrgemat seltskonda ja otsustasin matkama minna, mistõttu mind ja teisi minusuguseid segasteks nimetatakse ja hulludest pildil oleva seljamärgiga eraldatakse. Segaseid on tavaliselt 10 korda hulludest vähem ja need lastakse eriti vara rajale- kohe kella seitsmest. Esimene emotsioon sellest aastast oligi asjaolu, et kell 6.40 oli veel väljas üsna pime aga õnneks mitte nii külm kui möödunud aasta. Siiski juba vahetult enne starti koridori veeredes nägi täitsa sõita ja võis lausa aimata kustpoolt päike tõusma hakkab. Pole vist mõtet kirjeldada kõike, mis selle 10 tunni ja 12 minuti jooksul rajal juhtus. Enesetunne ja emotsioonid käis seinast seina. Kord oleks tahtnud kellelegi peksa anda ja karjuda, mingi hetk venis nägu naerule nagu lapsel. Oli hetki, kus tundsin et olen tõeline lennuk ja oli hetki, mil arvasin, et olen selle sõidu aeglaseim mees. Positiivsed emotsioonid olid siiski valdavad, enesetunne ja füüsis hea. See takistas mind tehnika tõttu püssi põõsasse viskamast. Oma põntsu pani füüsilisele u 20 km peale algust murdunud sadularelss, mis tähendas veidi ebaloomulikku ja poolpüstist asendit kuni 75 km TP-ni, kus Rõuge mehed aitasid katkise relsi nihutamisega oluliselt olukorda parandada. Peale seda läks juba asi lõbusaks, sest sain rahulikult oma väsinud tagumikku sadulale toetada. See, et granny otsustas juba alguses üleüldse mitte Haanja tõusudel koostööd teha oli üllatus, kuid mitte ületamatu. Avastasin, et looma moodi kangutades on võimalik ka keskmise hammasrattaga päris palju tõuse ära võtta, kuigi selge on see, et granny-ga oleks see ikka inimlikum olnud. Esmakordne oli minu jaoks ka kogemus kõikides (välja arvatud esimene) TP-des peatuda, mis oli tagantjärgi kindlasti ainuõige. Vedeliku ja söögi vajadus oli tõesti suur. Distantsilt on sõit võrreldav Pariisiga, kuid pean möönma, et vaimselt on suurel ringil sõitmine kergem ning isiklikult meeldib mulle siiski sellist vahemaad ühe jutiga läbi sõita. Üritus oli tore ja korda läinud (kuna kapteni tehnika lagunes ära, siis vähemalt minu jaoks). Ühtlasi avalik hoiatus kõigile, kes tahaksid ka segaseks hakata - ärge tehke seda, siit enam tagasiteed ei ole. Ma ei näe küll ühtegi väge, mis aitaks mind taas kord 100 km sõidu peale ja ühtlasi hullude seltskonda tagasi tulla. Tulemused ja muu: http://haanja100.ee