40. Tartu Maraton

Nagu ka juba 39 korda varem, toimus selgi talvel, täpsemalt 20. veebruaril, järjekordne Tartu Maraton. Esimene sõit toimus kusjuures juba 1961. aastal, seega sai see legendaarne suusasõit juba 50 aastaseks. Auväärsele vanusele lisab ümmargust seegi, et minul endal kukub kevadel 30. eluaasta. Kuna üle-eelmisel aastal meie blogi veel ei eksisteerinud ning eelmisel aastal jätsin täiesti häbematul kombel oma muljed jagamata, parandan vähemalt sel aastal oma vea ning kirjutan mõne rea ka järeltulevatele põlvedele lugemiseks.
Teadupärast tõmmati seoses ähvardava pakasega paanikasaed täie hooga käima üle terve kodumaa juba paar nädalat varem. Olulisel määral aitas sellele kaasa ka staarajakirjanik Priit Pullerits (http://suusk.blogspot.com). Kuigi mul kahjuks kirjalikku tõestust välja käia pole, julgen meenutada, et mina sellest esimese hooga midagi teada ei tahtnud ning ennustasin Maratoniks ilusat päiksepaistelist ning suusatamiseks ideaalilähedast ilma. Hea meel ei ole siinkohal mul mitte selle üle, et mul õigus oli, vaid selle üle, et ilm tõepoolest selliseks osutus. Millegipärast otsustasin seekord riietumisel paanitsejaid rohkem usaldada kui enda kainet mõistust, aga kõigest järgemööda..
Kõigist neist duellikinnastest, mis minu poole enne maratoni heideti, oleks saanud päris korraliku kollektsiooni alustada. Peaprovokaatoriks osutus Janar, kelle pakkumise tõttu pudel Metaxat vahele panna osutus mittestartimine täiesti võimatuks. Kuna Janar nädal varem otsustas minu sõitu torpedeerida plaanitud ühistrenni ärajätmisega, ei olnud mul valitsevatest jõuvahekordadest suuremat aimu. Seega valmistusin rahulikult ette seni, kuni üldine paanikaosakond mindki haaras ja oleksin riietumisega seoses peaaegu lõplikult lolliks läinud. Tagantjärele kole mõeldagi, mida kõike ma isegi kavatsesin alul selga-pähe-jalga tõmmata. Õnneks laupäevane linnaskäik kainestas veidi meelt ning sain aru, et jutud käredast pakasest sõidupäevaks ei saa ilmselt tõele vastama. Aga parem karta kui kahetseda, krabasin apteegist soojendavat kreemi, kaitsvat kreemi, plaastreid ja mida kõike veel ligi. Õhtul Kambjas Väino juures (suured tänud siinkohal talle) suusamäärimistalgutel mõtlesin vaikselt riietumiskihte läbi. Enda suuskade peal harjutatud ning kolleeg Marise suusad määritud (elus esimest korda mäkerdasin ise suuski!), saunas käidud, ronisin koju õndsat und magama. Hommikul keetsin siis elus vist esimest korda mannaputru, mille kohta võiks võõramaa keeles öelda epic fail. Rahulikult võtmisega kippus lõpuks juba kiireks minema, kuid siiski saime 8:20 Erki ja Henriikoga Otepää suunas starditud. Kuna liiklus oli kummalisel kombel harukordselt rahulik ning autoga lasti linna sissegi, olime 8:45 juba suusastaadioni lähedale ära parkinud. Saime rahulikult mandrazeerida ning ettevalmistusi teha. Kasutasin TM ametlikku nippi ja autost väljudes tõmbasin selga suuuure musta prügikoti, milles augud pea ning käte jaoks- töötas päris hästi, juba kõrgel sirav päike küttis koti all õhu mõnusalt soojaks. Kergelt sörki tehes oli igatahes väga hea olla. Stardikoridori, kus numbrid 4500-5000, jõudsin mõne minuti enne avapauku. Alustasin tagantpoolt, kuna Janar arvas, et duelli mõttes oleks nii õiglasem, ilmselt tal õigus. Kõlaski juba Rene Eespere poolt kirjutatud iga kord heas mõttes külmajudinaid tekitav hümn ning rahvamassid läksid liikvele. Sagimist oli küll palju, kuid võtsin rahulikult ja üritasin mitte tõmmelda. Laskumistel oli küll ärevaid hetki, kuid kõik lõppes siiski õnnelikult. Pidamise kohta võib öelda, et kus vähegi jälge oli, siis pidas nagu kännu taga. Libisemisega nii hiilgav polnud, kohati lippas, kohati pidas nagu kännu taga. Hiljem tuli välja, et päris suurel osal suusasõpradest oli lippamisega sama teema. Üsna varsti tundsin, kuidas on päris palav juba, esimese hooga kraapisin Priit Pulleritsu nimelise buffi näo eest ära, varsti eemaldasin ka kahest nägu katvast plaastrist ühe, kuid palju jahedam ikkagi ei hakanud. Tundsin, kuidas higinired voolavad ja pekk sulab. Samuti hakkas raske tavatult vara- kui tavaliselt hakkab jõud raugema umbes poolel maal, siis sel korral tundsin juba peale 10 versta läbimist, kuidas pauer kehast lahkuma hakkab. Pähe ronisid hirmutavad mõtted, et kuidas ma nii küll lõpuni jõuan.. Samas sõita oli endiselt mõnus, kuna päike siras, kõikjal oli ilus valge ja läikiv ning kaassõitjad ka igati toredad. Varsti tuli esimene söögi-joogipunkt, võtsin seal hooga maha ning liikusin tagumiste laudade juurde. Hea kaasvõi(s)tleja harutas mu seljataskust geeli välja, mille ühe hooga sisse pigistasin ning mustikasuppi ja jõujooki jõin peale. Sõitsin edasi, ise samal ajal telefoni teel Marist üleriietumise eest hoiatamas. Mingil hetkel kohtusin ka Janariga, kes tagant tuli ning esimese hooga tuulde võttis ja minu suusakandadel end pidevalt vahetu kontaktiga meelde tuletas. Enne teist söögipunkti kadus ta eest ära, kuid sinna jõudes otsustas ta lasta suuskadele pidamist alla tõmmata, seega jõudsin talle jälle järele. Sõitsime koos edasi, seekord pakkus Janar end vedama. Huvitaval kombel oli jalg juba nii pehme, et rada vahetades õnnestus kergelt külgki maha panna. Metaxa kadus eest, kuid kolmandas TP-s saime jälle kokku, liikusime taaskord paarisrakendina. Neljas punkt, juba andis krambipoiss end kõhulihastes tunda, ning deja vu - Metaxa taaskord ootamas. Seal lasime ka end kergelt tohterdada, mulle määris kaunis medpunkti tütarlaps kaitsvat kreemi näkku ning Janarile moka peale. Raske enam väga polnud, kuid kerge ka veel väga mitte, tuju endiselt kõrgel. Metaxa kadus varsti lõplikult silmist ning otsustasin jooksvalt korraldada väikse küsitluse teemal "Kas kõigil on raske?" Kusagilt mäletan lauset, et pidi nii olema, kuid küsitlus näitas vastupidist- mitte keegi peale minu ei nõustunud. Võtsin ühe tütarlapsega, kes mõnustalt ühtlases tempos sõitis, paarisrakendisse. Aitasime teineteisel tuju ülal hoida ning kilomeetrid kulgesid hoopis lõbusamalt. Midagi erilist peale selle, et tõusunukid tahtsid eluküünla lõplikult kustutada, enam ei juhtunud. Kohvipunktis võtsin veel kiire topka dopingut, lõpuni veel vaid paar versta. Finišisirgel otsustasin kiiremaid liigutusi teha taaskord, tõstsin kannad suuskadelt ning võimsate paaristõugete abil võtsin veel paar skalpi. Väga meeldiv üllatus oli kui selgus minu aeg- täpselt 5:45:00. Ise arvestasin, et aeg tuleb pigem 6:20-6:30.. Pea olematut treeningkilometraaži arvestades võib väga rahul olla. Tase omaette oli Erki ajaga 5:28 kopikatega. Metaxa jäi lõpuks ~12 minuti kaugusele ette, Henri omakorda veidi järele minust. Nägemisenisõnad paarisrakendi teise poolega lausutud, suundusin oma kraami otsima kui kohtasin Priidu ja meie toetajaliikme Erkkiga. Vahetasin kiirelt muljeid ning suundusin riietumistelki. Leidsin ka Erki ja Henriiko üles, söömisega otsustasime seekord kodus tegeleda ning panime udjama bussile. Ühistransport oli mõnus rahvaste paabel, jagus nii pärismaalasi kui ka itaallasi, norrakaid ja tont-teab-keda veel. Kõik sujus ning varsti olime väsinuna, kuid rõõmsatena koduteel. Õhtul vanemate juures saunas oli hea lebotada ning kuumal laval luid-konte pehmeks keeta. Taaskord üks väga kordaläinud üritus, järgmisel aastal võiks ehk rohkem trenni teha, oleks põhjust ehk veelgi rohkem rahul olla :)