Eesti Triatloni Liidu kalenderplaani külastades avastasin, et peaaegu koduukse all on toimumas väike
triatlonivõistlus Lähtel. Kuna juba kaks päeva olin saanud Pariisi 24 taastuda, otsustasin, et kolmapäev on hea päev võistlemiseks. Kuna start töölt jäi planeeritust hiljemaks, Google Maps järgi oli kohalejõudmiseks vaja sõita 18 versta, muuhulgas täpselt risti läbi linna, aega selleks 50 minutit, siis kippus olukord üsna ärevaks. Elu ei teinud kergemaks ka väsimus jalgades ning vastutuul. Kohale jõudsin siiski viieminutilise ajavaruga ning tegin kiiresti ka registreerimise ära. Ajasin varustuseasjad korda ning läksin starti, kus ees ootas endine kolleeg Kajar koos sõpradega. Niimoodi juttu puhudes oligi varsti aeg starti minna. Ees ootas 300m ujumist Lähte järves. Vesi oli soe, kuid oma rütmi leida korralikult ei õnnestunud ning suunahoidmine oli ka -100. Traditsiooniliselt väljusin ujumisest viimaste hulgas. Mis seal's ikka, rattaselga ja minek. Sõit toimus 3x3km suusarajal, mis oli profiililt mõõdukalt raske, mõne pikemat sorti tõusu ja pehme kohaga. Karistasin kohe algul Kajari, endise ujuja, ära, kuid siis suutsin hoolimata rajatähistusest mööda panna ning ühe tõusu pidin uuesti sõitma. Siiski hakkasin tasapisi ettepoole liikuma. Jooks toimus selsamal suusarajal, polnud ka ülemäära lihtne, kuid siiski traditsiooniliselt- parandasin järjest kohta. Lõpp hea- kõik hea. Koht oli küll vist alles midagi 13. ligikaudu 33 lõpetaja hulgas, aga mis seal's ikka. Vaatasin autasustamise ära ja hakkasin kodu poole väntama liigselt kiirustamata, tegin vahepeal linnaekskursiooni ning burksipeatuse. Kokkuvõttes mõnus võistlus nädala sees.
Teadupärast oleme mina ning velonoidid suhteliselt kasinalt viimastel hooaegadel
Elioni Samsungi nime kandvatest säästu-MTB üritustest osa võtnud. Kuna semu Henriiko kutsus, siis tuli meelde, et tulemas siiski Rakke etapp, mis vanasti kuulus kindlasti lemmikute hulka ning mida ma pole ainsana selles sarjas vist vahele jätnudki. Seega ostsin foorumi kaudu numbri ning asusimegi teele, pardal ka HRK Rajx. Kuna ka Rajxil, kes muidu ju teadupärast päris kõva jalg, oli see esimene start sel aastal sarjas, olime kõik saanud 1100+ numbrid, mis lubas startida kõige lõpust. Kusjuures ümberregistreerimise käigus selgus ka inflatsiooni karm mõju ka säästusarjadele, sest tasu oli eelmise hooaja ülemõistuse kõrgelt seitsmelt euroruublilt tõusnud senikuulmatu 10 juuroni. Tegu tehtud, asusimegi kõige viimastele positsioonidele stardikoridoris. Noh et saaks proovida, kui kõrgele nii tõusta annab. Kuna ma suurem asi trügija pole, siis võtsin algul ehk liigagi rahulikult. Kui tulid lõputud kruusalõigud, siis näitasin naiste-laste-vanurite suhtes jõudu ja kimasin kõigil eest ära. Erilist võidukihutamise tunnet siiski ei tekkinud ning vahepeal võtsin ka rahulikumalt. Joogipunktid olid endiselt hästi korraldatud, seega juba sõidu algul kaotatud pudelist väga puudust ei tundnud. Emumäe tipus loeti kohaks vist 814, seega paarsada skalpi võetud. Peale Emumäge algasid kõige huvitavamad rajalõigud, paaril korral isegi ikaldusin kas enda või kaasvõistlejate tõttu. Everesti kilomeeter oli lihtsalt üks asfalditõus, mis erilisi emotsioone ei tekitanud, parandasin seal jälle kohta. Huvitav avastus oli, et ma polegi Eesti kõige s..em "maastiku"rattur, nimelt näitasin aeroobikariietes tütarlastele ja teistele pühapäevasõitjatele paaril laskumisel ja tõusul eeskuju. Kruusal oli endiselt igav ja möödakihutamine erilist emotsiooni ei pakkunud. Kusagil 15 versta enne lõppu juhtus äpardus, kui suutsin keti kuidagi esivahetaja ja raami vahele nii kinni kiiluda, et ise ka ei saanud aru, kuidas kett sinna sattuda sai. Kartsin juba, et sõit läbi, kuid ketiväänamise ning toore jõu abil sain kuidagi siiski edasi sõita vast nii viis minutit hiljem. Kusagilt tuli siiski kummalisi hääli ning vänt kiilus ühes 0-asendis korraks natuke kinni. Kuna ma esmasel visuaalsel vaatlusel põhjust selgeks teha ei suutnud, sõitsin edasi. (Hiljem selgus, et esivahetaja oli paremale nihkunud ning vänt käis vastu vahetajat, sellest ka hääled ning kiilumine.) Proovisin veel püüda ikaldumise ajal möödunud "konkurente." Vanal ajal kannatusi põhjustanud heinamaatõus mööda voort üles ei tekitanud samuti erilist ärevust, käike oli varuks veel mitu tükki. Tasapisi tekkis ka võidusõitmise tunne. Lõpuosas siis veel mõned kiired, natuke ärevust tekitanud laskumised, kus nägin ka paari kukkunut, ise pääsesin õnneks terve nahaga. Finišisirgel tahtis üks taganttulnu mind ära karistada, seega pidin viimase meetrini pingutama. Õnneks võitsin umbes poole jooksupikkusega, ei meeldi mulle veel nii lõpus kohtades järele anda. Igaljuhul vanasti tekitas Rakke rohkem emotsioone. Samas kui aus olla, siis mu meelest Jõelähtme singlikad oma kevadise Jõelähtme maratoni rajaga tõstsid raja lati nii kõrgele, et suurem osa ülejäänud Eesti maratonidest kõnnib sealt alt sirge seljaga läbi.
Teadupärast onkõigi Tartu ja lähiümbruse eraldistardisõprade rõõmuks on nüüd olemas
Premium 7 temposõidu Karikasari. Piinlik lugu, kuid kuni väga hiljutise ajani polnud ma ühelegi etapile jõudnud hoolimata peakorraldaja kutsetest ning sellest, et üks etapp algab sisuliselt koduukse juurest. Seekord leppisime Väinciga juba aegsalt kokku, et läheme end proovile panema. Jõudsin enne ka normaalse soenduse teha vanemate juurest koju ja sealt kohe edasi starti Pangodisse, kokku siis pea 20 versta. Kohapeal regasin end ära ning panin soovitud stardiaja 10 minuti pärast. Väinc oli oma sõidu juba teinud ning jõudis põgusalt muljetada, et oli end esimese paarisaja meetriga juba kinni sõitnud ja ülejäänud sõit oli ikka kole kannatamine. Panin selle tarkuse kõrvataha. Kuna temposõidu lenksu pole veel jõudnud soetada, panin ainsa aerodünaamilise elemendina selga triatlonikombinesooni. Selle peale tuletas peakohtunik Teet Reedi, kes oli eelmisel aastal Tristar vabatahtlike pealik ning muidu muhe mees, mulle UCI reeglit meelde- nimelt peavad rattasärgil või eraldistardikombel olema käised. Õnneks lubas ta mind siiski treilerile starti. Tšekkisin veel tuuleolud üle, need olid soodsad, sest Elva poole sõites oli tuul vastu ja tagasiteel siis tagant. Enne sõitu seadsin endale kolm eesmärki- miinimumeesmärk mitte jääda viimaseks, seejärel meeste hulgas mitte viimaseks jääda ning kolmas eesmärk oli endast mitte liiga palju taganttulijaid mööda lasta. (Võistlejad lasti peale minutiliste intervallidega.) Siis kõlas Teedu korraldus ning panin jugama. Kuna ma pulssi enam ei mõõda ning kiirust samuti mitte, siis sõitsin totaalselt tunde järgi, jälgides, et oleks vähemalt natuke valus. Sõiduasendit valides tuletasin meelde erinevaid internetiavarustest loetud jutte ja tarkusi- hoidsin lenksust kinni ülalt keskelt, küünarnukkidest end võimalikult alla painutades samal ajal pead võimalikult madalal hoides ning üle prillide jõllitades. Kõik aerodünaamika nimel. Kuna ka pudel oli kaalu ja aerodünaamika nimel maha jäetud, hakkas peagi piinama janu. Kannatasin, hambad ristis, raudu vasakule ei vahetanud. Peale pööret avastasin, et minu järel startinud Trismile kombinesoonis mees oli küll vaid mõnesaja meetri kaugusel, kuid õnneks keegi minust mööda sõitnud polnud veel. Kahjuks ma kurvides väga osav endiselt pole, seega tagasipööre sai suhteliselt pikk. Julgestaja Rauno veel karjus mõned ergutussõnad, kütsin muudkui edasi. Sõitsin endiselt kerge valu piiril, enne lõppu mäest alla lükkasin veel rauad nii paremale kui andis ja lendasin üle finišijoone. Et jalgadest mürgid välja saada, ei jäänud kohe seisma, vaid kerisin hooga edasi, alles seejärel keerasin otsa ümber ning sõitsin stardipaika tagasi. Seal veel muljetasin veidi teiste võistlejatega, korjasin oma tavaari kokku ja sõitsin Väinci juurde sauna ja chillima. Õhtul, kui seltskond koos ja peakorraldaja ka kohal, selgus, et kaotasin Väincile 8,1 sekundiga. Üldarvestuses olime siis 27. ja 28. kohtadel 52 sõitja hulgas. Keskmiseks kiiruseks arvestasid korraldajad mulle 37 tillukestega, Väincile 37 väikestega. Usun, et esimese korra kohta polegi ehk nii paha. Järgmise etapi ajaks augusti lõpus soetan endale ka eraldistardilenksu, siis näeme, milleks ma suuteline olen :) Siis trass ka märksa mägisem, kuid tõusud peakski olema minusuguse kerge kondiga "poiste" (sen-1 vanuseklass juba muide!) leib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar