"Uuestisünd" ehk "great success!" ehk "tehke järele või makske kinni!" ehk Pariisi 24 2012

Anname sõna Raikole. Pikema pausi tõttu postitustes võiks ju arvata, et me oleme (võistlus)püssid põõsasse visanud, kuid konkurentide hirmuks see nii siiski pole. Tõestasime seda edukalt neljandal Pariisi 24 nime kandnud võistlusel, kus viimati mansana olime 2009. aastal. Sel aastal otsustasid Rasmus ja Tarmo end lõpuks kokku võtta ja mõnel päris võistlusel tulemuse kirja saada ning kuna ka Martin tahtis nightride'i proovida, olidki vajalikud kaheksa jalga koos. Registreerimine tehtud, jäi vaid viimased ettevalmistused teha ning starti ootama jääda. Ettevalmistusfaasi viimasesse tsüklisse kuulus minu ja Ramsa poekülastus reede õhtul, kus kuhjasime Prisma käru nii täis, et mul tekkis kerge hirm lisakilode tekkimise suhtes võistluse ajal. Laupäeva hommikul sõitsime siis Rasmuse, Tarmo ja meie uue abijõu Teise Tarmoga küll planeeritust veidi hiljem välja, kuid õnnestunud marsruudivalik aitas meil siiski piisava ajavaruga võistluskeskusse jõuda. (M)elu oli seal küll kõvasti vähem kui 2009. või 2010. aastal, kuid mõningaid tuttavaid nägusid oli siiski näha, muuhulgas loomulikult müstiline Juri Molev, kes siiani võitnud kõik sealsed 24h soolovõidusõidud. Kahjuks puudusid tema kanged konkurendid Tõnn ja Rivo. Aitasin bussist natuke asju välja pakkida ning alustada varjualuse ehitamist, seejärel suundusin võistlejate koosolekule ning numbreid välja võtma. Kuna osalejaid piisavalt vähe, neil kõigil ka kodutöö tehtud, siis Vahur pikalt targutama ei hakanudki ning saatis kõik jälle oma asjatoimetuste juurde. Ära jõudis ta siiski rääkida rajamuudatused- sõitsime vastupidises suunas senisele, lisaks lisandunud uusi lõike ning ära jäänud vanu tuttavaid p...elõhkujaid heinamaid ja natuke suusaradu. Siis jõudis kohale ka Martin, seega saime paika panna esialgse strateegia sõita vahetusi ühe ringi kaupa- jõuab korralikult pongestada ja vahetuste ajad ei lähe niiiii pikaks. Omade juurde tagasi jõudes avastasin, et töömesilased olid juba laagripaiga püsti ajanud ning mul jäi üle vaid rattale number kinnitada, joogipudelisse umbsegu valmistada ja kuna Martin keeldus hoolimata oma numbrist esimesena rajale minemast, siis ka pealeminekuks valmis seada. Varsti oligi start ja tuiskasime rajale. Kuna teadupärast mu rattal granny puudub, pidin juba esimesel tõusul, mis vanasti oli ärevamat sorti laskumine, kahjuks poolepeal jalastuma. Sellest hoolimata jäi paar konkurenti endiselt mu  seljataha. Edasi läks juba märksa rõõmsamalt, kuna peale uue tõusu, mille me kohe Karu tõusuks ristisime, jalastumise kohti tegelikult polnud. Paaris kohas siiski ikaldusin, kuid lohutasin end sellega, et jõuan veel päris mitu korda end parandada. Teate andsin Rasmusele üle üsna viimaste seas, kuid

Teatevahetus.

peale seda hakkasimegi järjest ettepoole tõusma. Kui Tarts omakorda jälle mulle teate üle andis, olime vist juba liidriks tõusnud. Lisaks sõitis Martin juba esimeses vahetuses ringiaja, mis jäi nii konkurentidele kui ka talle endale võistluse lõpuni püüdmatuks. Sadulast maharonimise järel võtsin maru rahulikult- sõin, jõin ning sotsialiseerusin nii oma kui ka ümberkaudsete inimestega. Mingil hetkel tuli end jälle ratta selga seada ja  igaljuhul õnnestus ka mul endal teine vahetus märksa paremini kui esimene, ka enesetunne oli märksa tummisem. Nii need vahetused möödusid, kuigi konkurendid üritasid meite mehi iga kord finišisirgel õllega meelitada rahulikumalt võtma. Kuna meil endal oli kesvamärjukest meie väikeste vajaduste jaoks piisavalt, siis selle õnge me ei läinud- kuigi mine tea, mis õigetele nuppudele vajutades oleks võinud juhtuda :) Õhtupoole hakkas ka kergelt sadama, mis tegi rada libedamaks ja ligasemaks, mistõttu õnnestus mingite vahetuste ajal jalg paar korda maha panna nii kukkumiste kui ka ikaldumiste tõttu. "Sünoptikud" lubasid igaljuhul sadu öösel kell 12-3.. Ütleme nii, et "napilt" panid mööda taaskord. Õnneks sadu väga kaua ei kestnud, seega rada jäi siiski sõidetavaks. Mingil hetkel panime paika plaani, et öised vahetused teeme kaheringilised- siis jääb tulijatel natuke ka magamisaega. Tehtud- mõeldud! See tähendas, et minu teoreetiline uneaeg kestis umbes 23:30 kuni 01:15 vms. Reaalselt ma sain magada oma tunnijagu, kuna lihtsalt und ei tulnud- kell vähe ja välised tegurid. Samas kui Teine Tarmo mind üles peksis, siis oli tunne vaid natukene uimane. Taaskord hammustasid dualcontrol lingid tagumikust, sest eelmiseks meeskonnasõiduks soetatud lambid taaskord minu lenksule ei läinud. Seega pidin sõitma Tartsilt saadud pealambiga, mis olnuks küll jooksmiseks täiesti piisav, kuid rattasõiduks jäi sellest nõksa väheks. Tulemuseks päris korralik hunnik ikaldumisi esimesel ringil ning paar väiksemat kukkumist kah. Ühel korral jõudis seljaaju päris napilt reageerida, muidu oleks mu nägu tutvust teinud esikummi mustriga.. Õnneks sain käe napilt ette. Abiks oli paar kilomeetrit valgustatud suusaradu, seal sõita oli lausa lust ja lillepidu võrreldes nt kuusiku lõiguga, kus on ka päeval pime. Kuna Tarts oli valutava põlvega hädas nagu mustlane mädas, leppisime kokku, et laseme tal öösel puhata ning hommikul otsustame, kas temast enam elulooma saab. Seega lähetasin rajale Rasmuse, Tarmo telki magama ning jäin ise toolile magamiskotti mähituna tiksuma. Ilm oli endiselt täislühikese-riietuse-soe, käisin vahepeal ka ringi näiteks stardipaigas seisu imetlemas ja inimestega suhtlemas. Vajalikul hetkel ajasin järgmise sõitja üles. Järgnenud oma vahetuse ajal kiskus olek juba üsna sürreaalseks- kell oli varahommik ning suhteline magamatus hakkas tunda andma. Rajal praktiliselt kedagi ei kohanud ning 95% ajast kulges vaid äärmisel juhul oma hingeldamist kuulates- huvitaval kombel valitses ka metsas praktiliselt haudvaikus, vaid kahes kohas oli kuulda konnade krooksumist. Ringilt tulles ootas mind Ramsa asemel Martin, kes otsustas hää kamraadina teistele rohkem puhkust anda. Kuna ma ei tahtnud halvem olla, siis istusin taas toolile Martinilt vahetust ootama. Väljas oli juba valge, seega kannatas lambist loobuda. Ringilt tulles ootas vahetust Ramsa, kes oli vahepeal ärganud, ka Tarmo ja Tarts olid kargud alla ajanud, seega edasi sõitsime algse järjekorra alusel. Tarts sõitis hoolimata natuke hädisest olekust täiesti korraliku ringiaja. Lõpetuseks leppisime Martiniga kokku, et teeme viimased ringid kordamööda, kuid kuna mul oma viimaseks jäänud ringil tagumik päris kõvasti protesteerima hakkas, loobusin edasisest sõidust. Kuigi meie edumaa jälitajate ees oli kindel ning nad olid ka edasisõitmisest loobunud, otsustas Martin kella 10 paiku hommikul siiski peale minna. Alul mainis ta mõtet sõita üks ring, sellelt tulles ütles siiski, et tal isu veel sõita. Kolmandale ringile minnes ta palju ei rääkinud, tellis vaid pudeliga lisajooki.. Teised võistlejad muudkui uurisid, mis

Veenev ülekaal!

Võidukarikat vastu võtmas.

salavõti see tema sees üles keerati, et nii sõita jaksab/ viitsib veel. Igaljuhul kui meie esisõitja finišeeris, siis kõiksemees lasi kuuldavale kestvad ovatsioonid. Kuna ka kell oli juba sealmaal, hakkasime vaikselt pakkima kuni meid "segas" autasustamistseremoonia. Võtsime uhkelt võidukarika vastu, tegime veel väiksed fotosessioonid, aitasime ühel mehel auto käima lükata, pakkisime veel kodinad ja asusimegi koduteele väsinute, kuid rõõmsatena. Ja kuigi Vahur rääkis kahtlast juttu, siis loodetavasti antakse meile võimalus järgmisel aastal siiski Eesti 24h võistlustel esikohta kaitsta.

Fotod: Kaido Schneimann