Raiko: Lähte MTB triatlon, Rakke Samsung ning Kambja TT ühe hingetõmbega

Eesti Triatloni Liidu kalenderplaani külastades avastasin, et peaaegu koduukse all on toimumas väike triatlonivõistlus Lähtel. Kuna juba kaks päeva olin saanud Pariisi 24 taastuda, otsustasin, et kolmapäev on hea päev võistlemiseks. Kuna start töölt jäi planeeritust hiljemaks, Google Maps järgi oli kohalejõudmiseks vaja sõita 18 versta, muuhulgas täpselt risti läbi linna, aega selleks 50 minutit, siis kippus olukord üsna ärevaks. Elu ei teinud kergemaks ka väsimus jalgades ning vastutuul. Kohale jõudsin siiski viieminutilise ajavaruga ning tegin kiiresti ka registreerimise ära. Ajasin varustuseasjad korda ning läksin starti, kus ees ootas endine kolleeg Kajar koos sõpradega. Niimoodi juttu puhudes oligi varsti aeg starti minna. Ees ootas 300m ujumist Lähte järves. Vesi oli soe, kuid oma rütmi leida korralikult ei õnnestunud ning suunahoidmine oli ka -100. Traditsiooniliselt väljusin ujumisest viimaste hulgas. Mis seal's ikka, rattaselga ja minek. Sõit toimus 3x3km suusarajal, mis oli profiililt mõõdukalt raske, mõne pikemat sorti tõusu ja pehme kohaga. Karistasin kohe algul Kajari, endise ujuja, ära, kuid siis suutsin hoolimata rajatähistusest mööda panna ning ühe tõusu pidin uuesti sõitma. Siiski hakkasin tasapisi ettepoole liikuma. Jooks toimus selsamal suusarajal, polnud ka ülemäära lihtne, kuid siiski traditsiooniliselt- parandasin järjest kohta. Lõpp hea- kõik hea. Koht oli küll vist alles midagi 13. ligikaudu 33 lõpetaja hulgas, aga mis seal's ikka. Vaatasin autasustamise ära ja hakkasin kodu poole väntama liigselt kiirustamata, tegin vahepeal linnaekskursiooni ning burksipeatuse. Kokkuvõttes mõnus võistlus nädala sees.

Teadupärast oleme mina ning velonoidid suhteliselt kasinalt viimastel hooaegadel Elioni Samsungi nime kandvatest säästu-MTB üritustest osa võtnud. Kuna semu Henriiko kutsus, siis tuli meelde, et tulemas siiski Rakke etapp, mis vanasti kuulus kindlasti lemmikute hulka ning mida ma pole ainsana selles sarjas vist vahele jätnudki. Seega ostsin foorumi kaudu numbri ning asusimegi teele, pardal ka HRK Rajx. Kuna ka Rajxil, kes muidu ju teadupärast päris kõva jalg, oli see esimene start sel aastal sarjas, olime kõik saanud 1100+ numbrid, mis lubas startida kõige lõpust. Kusjuures ümberregistreerimise käigus selgus ka inflatsiooni karm mõju ka säästusarjadele, sest tasu oli eelmise hooaja ülemõistuse kõrgelt seitsmelt euroruublilt tõusnud senikuulmatu 10 juuroni. Tegu tehtud, asusimegi kõige viimastele positsioonidele stardikoridoris. Noh et saaks proovida, kui kõrgele nii tõusta annab. Kuna ma suurem asi trügija pole, siis võtsin algul ehk liigagi rahulikult. Kui tulid lõputud kruusalõigud, siis näitasin naiste-laste-vanurite suhtes jõudu ja kimasin kõigil eest ära. Erilist võidukihutamise tunnet siiski ei tekkinud ning vahepeal võtsin ka rahulikumalt. Joogipunktid olid endiselt hästi korraldatud, seega juba sõidu algul kaotatud pudelist väga puudust ei tundnud. Emumäe tipus loeti kohaks vist 814, seega paarsada skalpi võetud. Peale Emumäge algasid kõige huvitavamad rajalõigud, paaril korral isegi ikaldusin kas enda või kaasvõistlejate tõttu. Everesti kilomeeter oli lihtsalt üks asfalditõus, mis erilisi emotsioone ei tekitanud, parandasin seal jälle kohta. Huvitav avastus oli, et ma polegi Eesti kõige s..em "maastiku"rattur, nimelt näitasin aeroobikariietes tütarlastele ja teistele pühapäevasõitjatele paaril laskumisel ja tõusul eeskuju. Kruusal oli endiselt igav ja möödakihutamine erilist emotsiooni ei pakkunud. Kusagil 15 versta enne lõppu juhtus äpardus, kui suutsin keti kuidagi esivahetaja ja raami vahele nii kinni kiiluda, et ise ka ei saanud aru, kuidas kett sinna sattuda sai. Kartsin juba, et sõit läbi, kuid ketiväänamise ning toore jõu abil sain kuidagi siiski edasi sõita vast nii viis minutit hiljem. Kusagilt tuli siiski kummalisi hääli ning vänt kiilus ühes 0-asendis korraks natuke kinni. Kuna ma esmasel visuaalsel vaatlusel põhjust selgeks teha ei suutnud, sõitsin edasi. (Hiljem selgus, et esivahetaja oli paremale nihkunud ning vänt käis vastu vahetajat, sellest ka hääled ning kiilumine.) Proovisin veel püüda ikaldumise ajal möödunud "konkurente." Vanal ajal kannatusi põhjustanud heinamaatõus mööda voort üles ei tekitanud samuti erilist ärevust, käike oli varuks veel mitu tükki. Tasapisi tekkis ka võidusõitmise tunne. Lõpuosas siis veel mõned kiired, natuke ärevust tekitanud laskumised, kus nägin ka paari kukkunut, ise pääsesin õnneks terve nahaga. Finišisirgel tahtis üks taganttulnu mind ära karistada, seega pidin viimase meetrini pingutama. Õnneks võitsin umbes poole jooksupikkusega, ei meeldi mulle veel nii lõpus kohtades järele anda. Igaljuhul vanasti tekitas Rakke rohkem emotsioone. Samas kui aus olla, siis mu meelest Jõelähtme singlikad oma kevadise Jõelähtme maratoni rajaga tõstsid raja lati nii kõrgele, et suurem osa ülejäänud Eesti maratonidest kõnnib sealt alt sirge seljaga läbi.

Teadupärast onkõigi Tartu ja lähiümbruse eraldistardisõprade rõõmuks on nüüd olemas Premium 7 temposõidu Karikasari. Piinlik lugu, kuid kuni väga hiljutise ajani polnud ma ühelegi etapile jõudnud hoolimata peakorraldaja kutsetest ning sellest, et üks etapp algab sisuliselt koduukse juurest. Seekord leppisime Väinciga juba aegsalt kokku, et läheme end proovile panema. Jõudsin enne ka normaalse soenduse teha vanemate juurest koju ja sealt kohe edasi starti Pangodisse, kokku siis pea 20 versta. Kohapeal regasin end ära ning panin soovitud stardiaja 10 minuti pärast. Väinc oli oma sõidu juba teinud ning jõudis põgusalt muljetada, et oli end esimese paarisaja meetriga juba kinni sõitnud ja ülejäänud sõit oli ikka kole kannatamine. Panin selle tarkuse kõrvataha. Kuna temposõidu lenksu pole veel jõudnud soetada, panin ainsa aerodünaamilise elemendina selga triatlonikombinesooni. Selle peale tuletas peakohtunik Teet Reedi, kes oli eelmisel aastal Tristar vabatahtlike pealik ning muidu muhe mees, mulle UCI reeglit meelde- nimelt peavad rattasärgil või eraldistardikombel olema käised. Õnneks lubas ta mind siiski treilerile starti. Tšekkisin veel tuuleolud üle, need olid soodsad, sest Elva poole sõites oli tuul vastu ja tagasiteel siis tagant. Enne sõitu seadsin endale kolm eesmärki- miinimumeesmärk mitte jääda viimaseks, seejärel meeste hulgas mitte viimaseks jääda ning kolmas eesmärk oli endast mitte liiga palju taganttulijaid mööda lasta. (Võistlejad lasti peale minutiliste intervallidega.) Siis kõlas Teedu korraldus ning panin jugama. Kuna ma pulssi enam ei mõõda ning kiirust samuti mitte, siis sõitsin totaalselt tunde järgi, jälgides, et oleks vähemalt natuke valus. Sõiduasendit valides tuletasin meelde erinevaid internetiavarustest loetud jutte ja tarkusi- hoidsin lenksust kinni ülalt keskelt, küünarnukkidest end võimalikult alla painutades samal ajal pead võimalikult madalal hoides ning üle prillide jõllitades. Kõik aerodünaamika nimel. Kuna ka pudel oli kaalu ja aerodünaamika nimel maha jäetud, hakkas peagi piinama janu. Kannatasin, hambad ristis, raudu vasakule ei vahetanud. Peale pööret avastasin, et minu järel startinud Trismile kombinesoonis mees oli küll vaid mõnesaja meetri kaugusel, kuid õnneks keegi minust mööda sõitnud polnud veel. Kahjuks ma kurvides väga osav endiselt pole, seega tagasipööre sai suhteliselt pikk. Julgestaja Rauno veel karjus mõned ergutussõnad, kütsin muudkui edasi. Sõitsin endiselt kerge valu piiril, enne lõppu mäest alla lükkasin veel rauad nii paremale kui andis ja lendasin üle finišijoone. Et jalgadest mürgid välja saada, ei jäänud kohe seisma, vaid kerisin hooga edasi, alles seejärel keerasin otsa ümber ning sõitsin stardipaika tagasi. Seal veel muljetasin veidi teiste võistlejatega, korjasin oma tavaari kokku ja sõitsin Väinci juurde sauna ja chillima. Õhtul, kui seltskond koos ja peakorraldaja ka kohal, selgus, et kaotasin Väincile 8,1 sekundiga. Üldarvestuses olime siis 27. ja 28. kohtadel 52 sõitja hulgas. Keskmiseks kiiruseks arvestasid korraldajad mulle 37 tillukestega, Väincile 37 väikestega. Usun, et esimese korra kohta polegi ehk nii paha. Järgmise etapi ajaks augusti lõpus soetan endale ka eraldistardilenksu, siis näeme, milleks ma suuteline olen :) Siis trass ka märksa mägisem, kuid tõusud peakski olema minusuguse kerge kondiga "poiste" (sen-1 vanuseklass juba muide!) leib.

"Uuestisünd" ehk "great success!" ehk "tehke järele või makske kinni!" ehk Pariisi 24 2012

Anname sõna Raikole. Pikema pausi tõttu postitustes võiks ju arvata, et me oleme (võistlus)püssid põõsasse visanud, kuid konkurentide hirmuks see nii siiski pole. Tõestasime seda edukalt neljandal Pariisi 24 nime kandnud võistlusel, kus viimati mansana olime 2009. aastal. Sel aastal otsustasid Rasmus ja Tarmo end lõpuks kokku võtta ja mõnel päris võistlusel tulemuse kirja saada ning kuna ka Martin tahtis nightride'i proovida, olidki vajalikud kaheksa jalga koos. Registreerimine tehtud, jäi vaid viimased ettevalmistused teha ning starti ootama jääda. Ettevalmistusfaasi viimasesse tsüklisse kuulus minu ja Ramsa poekülastus reede õhtul, kus kuhjasime Prisma käru nii täis, et mul tekkis kerge hirm lisakilode tekkimise suhtes võistluse ajal. Laupäeva hommikul sõitsime siis Rasmuse, Tarmo ja meie uue abijõu Teise Tarmoga küll planeeritust veidi hiljem välja, kuid õnnestunud marsruudivalik aitas meil siiski piisava ajavaruga võistluskeskusse jõuda. (M)elu oli seal küll kõvasti vähem kui 2009. või 2010. aastal, kuid mõningaid tuttavaid nägusid oli siiski näha, muuhulgas loomulikult müstiline Juri Molev, kes siiani võitnud kõik sealsed 24h soolovõidusõidud. Kahjuks puudusid tema kanged konkurendid Tõnn ja Rivo. Aitasin bussist natuke asju välja pakkida ning alustada varjualuse ehitamist, seejärel suundusin võistlejate koosolekule ning numbreid välja võtma. Kuna osalejaid piisavalt vähe, neil kõigil ka kodutöö tehtud, siis Vahur pikalt targutama ei hakanudki ning saatis kõik jälle oma asjatoimetuste juurde. Ära jõudis ta siiski rääkida rajamuudatused- sõitsime vastupidises suunas senisele, lisaks lisandunud uusi lõike ning ära jäänud vanu tuttavaid p...elõhkujaid heinamaid ja natuke suusaradu. Siis jõudis kohale ka Martin, seega saime paika panna esialgse strateegia sõita vahetusi ühe ringi kaupa- jõuab korralikult pongestada ja vahetuste ajad ei lähe niiiii pikaks. Omade juurde tagasi jõudes avastasin, et töömesilased olid juba laagripaiga püsti ajanud ning mul jäi üle vaid rattale number kinnitada, joogipudelisse umbsegu valmistada ja kuna Martin keeldus hoolimata oma numbrist esimesena rajale minemast, siis ka pealeminekuks valmis seada. Varsti oligi start ja tuiskasime rajale. Kuna teadupärast mu rattal granny puudub, pidin juba esimesel tõusul, mis vanasti oli ärevamat sorti laskumine, kahjuks poolepeal jalastuma. Sellest hoolimata jäi paar konkurenti endiselt mu  seljataha. Edasi läks juba märksa rõõmsamalt, kuna peale uue tõusu, mille me kohe Karu tõusuks ristisime, jalastumise kohti tegelikult polnud. Paaris kohas siiski ikaldusin, kuid lohutasin end sellega, et jõuan veel päris mitu korda end parandada. Teate andsin Rasmusele üle üsna viimaste seas, kuid

Teatevahetus.

peale seda hakkasimegi järjest ettepoole tõusma. Kui Tarts omakorda jälle mulle teate üle andis, olime vist juba liidriks tõusnud. Lisaks sõitis Martin juba esimeses vahetuses ringiaja, mis jäi nii konkurentidele kui ka talle endale võistluse lõpuni püüdmatuks. Sadulast maharonimise järel võtsin maru rahulikult- sõin, jõin ning sotsialiseerusin nii oma kui ka ümberkaudsete inimestega. Mingil hetkel tuli end jälle ratta selga seada ja  igaljuhul õnnestus ka mul endal teine vahetus märksa paremini kui esimene, ka enesetunne oli märksa tummisem. Nii need vahetused möödusid, kuigi konkurendid üritasid meite mehi iga kord finišisirgel õllega meelitada rahulikumalt võtma. Kuna meil endal oli kesvamärjukest meie väikeste vajaduste jaoks piisavalt, siis selle õnge me ei läinud- kuigi mine tea, mis õigetele nuppudele vajutades oleks võinud juhtuda :) Õhtupoole hakkas ka kergelt sadama, mis tegi rada libedamaks ja ligasemaks, mistõttu õnnestus mingite vahetuste ajal jalg paar korda maha panna nii kukkumiste kui ka ikaldumiste tõttu. "Sünoptikud" lubasid igaljuhul sadu öösel kell 12-3.. Ütleme nii, et "napilt" panid mööda taaskord. Õnneks sadu väga kaua ei kestnud, seega rada jäi siiski sõidetavaks. Mingil hetkel panime paika plaani, et öised vahetused teeme kaheringilised- siis jääb tulijatel natuke ka magamisaega. Tehtud- mõeldud! See tähendas, et minu teoreetiline uneaeg kestis umbes 23:30 kuni 01:15 vms. Reaalselt ma sain magada oma tunnijagu, kuna lihtsalt und ei tulnud- kell vähe ja välised tegurid. Samas kui Teine Tarmo mind üles peksis, siis oli tunne vaid natukene uimane. Taaskord hammustasid dualcontrol lingid tagumikust, sest eelmiseks meeskonnasõiduks soetatud lambid taaskord minu lenksule ei läinud. Seega pidin sõitma Tartsilt saadud pealambiga, mis olnuks küll jooksmiseks täiesti piisav, kuid rattasõiduks jäi sellest nõksa väheks. Tulemuseks päris korralik hunnik ikaldumisi esimesel ringil ning paar väiksemat kukkumist kah. Ühel korral jõudis seljaaju päris napilt reageerida, muidu oleks mu nägu tutvust teinud esikummi mustriga.. Õnneks sain käe napilt ette. Abiks oli paar kilomeetrit valgustatud suusaradu, seal sõita oli lausa lust ja lillepidu võrreldes nt kuusiku lõiguga, kus on ka päeval pime. Kuna Tarts oli valutava põlvega hädas nagu mustlane mädas, leppisime kokku, et laseme tal öösel puhata ning hommikul otsustame, kas temast enam elulooma saab. Seega lähetasin rajale Rasmuse, Tarmo telki magama ning jäin ise toolile magamiskotti mähituna tiksuma. Ilm oli endiselt täislühikese-riietuse-soe, käisin vahepeal ka ringi näiteks stardipaigas seisu imetlemas ja inimestega suhtlemas. Vajalikul hetkel ajasin järgmise sõitja üles. Järgnenud oma vahetuse ajal kiskus olek juba üsna sürreaalseks- kell oli varahommik ning suhteline magamatus hakkas tunda andma. Rajal praktiliselt kedagi ei kohanud ning 95% ajast kulges vaid äärmisel juhul oma hingeldamist kuulates- huvitaval kombel valitses ka metsas praktiliselt haudvaikus, vaid kahes kohas oli kuulda konnade krooksumist. Ringilt tulles ootas mind Ramsa asemel Martin, kes otsustas hää kamraadina teistele rohkem puhkust anda. Kuna ma ei tahtnud halvem olla, siis istusin taas toolile Martinilt vahetust ootama. Väljas oli juba valge, seega kannatas lambist loobuda. Ringilt tulles ootas vahetust Ramsa, kes oli vahepeal ärganud, ka Tarmo ja Tarts olid kargud alla ajanud, seega edasi sõitsime algse järjekorra alusel. Tarts sõitis hoolimata natuke hädisest olekust täiesti korraliku ringiaja. Lõpetuseks leppisime Martiniga kokku, et teeme viimased ringid kordamööda, kuid kuna mul oma viimaseks jäänud ringil tagumik päris kõvasti protesteerima hakkas, loobusin edasisest sõidust. Kuigi meie edumaa jälitajate ees oli kindel ning nad olid ka edasisõitmisest loobunud, otsustas Martin kella 10 paiku hommikul siiski peale minna. Alul mainis ta mõtet sõita üks ring, sellelt tulles ütles siiski, et tal isu veel sõita. Kolmandale ringile minnes ta palju ei rääkinud, tellis vaid pudeliga lisajooki.. Teised võistlejad muudkui uurisid, mis

Veenev ülekaal!

Võidukarikat vastu võtmas.

salavõti see tema sees üles keerati, et nii sõita jaksab/ viitsib veel. Igaljuhul kui meie esisõitja finišeeris, siis kõiksemees lasi kuuldavale kestvad ovatsioonid. Kuna ka kell oli juba sealmaal, hakkasime vaikselt pakkima kuni meid "segas" autasustamistseremoonia. Võtsime uhkelt võidukarika vastu, tegime veel väiksed fotosessioonid, aitasime ühel mehel auto käima lükata, pakkisime veel kodinad ja asusimegi koduteele väsinute, kuid rõõmsatena. Ja kuigi Vahur rääkis kahtlast juttu, siis loodetavasti antakse meile võimalus järgmisel aastal siiski Eesti 24h võistlustel esikohta kaitsta.

Fotod: Kaido Schneimann