Ennekuulmatu lugu ehk Velonoid Haanja Maratonil ehk Haanja Haamer

Anname sõna Raikole: nagu viimastel aastatel kombeks saanud, kavatsesin peale Tartu Maratoni vähemalt võistlemise mõttes suusad nurka panna ning enne uue talve saabumist nende poole mitte vaadatagi. Kuid kui Metaxa enne Haanja Maratoni ühendust võttis ning viskas õhku küsimuse "mis oleks, kui..", hakkas ajusagarates siiski kummitama mõte end mägi-Eestis proovile panna. Pooltargumendiks ka see, et kolleeg/konkurent Kidra rajal. Siiski olgu etteruttavalt mainitud, et Kadrit nägin hetkeks vaid enne starti. Kuna ka igasugused prognoosid osutusid positiivseteks, registreerisimegi end ära. Reedel käisin siis veel Extreme Sport poes Indreku juurest läbi, sain vajalikud töövahendid ning määrded suuskade tegemiseks. Määrimise lõpetasin kusjuures öösel peale kella 12.. Hommikul saime üsna mõistlikul ajal minema, kuid starti jäime veits siiski hiljaks. Janar sai veel enda koridori (-1000), kuid mina pidin alustama kõige viimastest ridadest. Kuna rajad seal just laiusega ei hiilga, siis tähendas see päris mitmel esimesel kilomeetril iga tõusu ning laskumise juures sabasseismist minutite viisi. Liikusime Metaxa ning tema kolleegi Joeliga enamvähem ühes sektoris nii, et saime ka vahepeal juttu puhuda. Maastik oli esialgu siiski üsna hirmuäratav, järskudele tõusedele järgnesid järsud ning kurvilised laskumised, mille muutsid ärevaks just kaassõitjad. Tänu neile saigi esimesel poolel kolm korda lumest jahutust otsitud. Polnudki paha, kuna üsna kiirelt hakkas nii palav, et käärisin särgikäised küünarnukkideni üles hoolimata sellest, et enam õhemalt poleks osanud riidesse pannagi. Esimesse söögi-joogipunkti jõudsin meie seltskonnast eraldi, võtsin kaks topsi jooki ja sõitsin edasi. Trass oli endiselt mehiselt loodist väljas, kuid siiski õnnestus teise joogipunkti jõuda. Ei hakanud ka seal liigselt aega raiskama väga palju, kiirelt paar topsi jooki, soolakurki ning jällenägemist. Eeldasin, et Metaxa ja Joel liiklevad minust oluliselt eespool, seega oli korralik üllatus, kui Janar järsku hoopis tagantpoolt välja ilmus. Selgus, et ta oli lasknud enda kätt plaasterdada ning Joel olla hoopis tagapool. Sõitsime siis Janariga koos edasi, kuid tundsin, et üsna raske on juba. Samas pool maad oli veel ees.. Õnneks oli vahepeal laugemaid lõike ka, kuid neil keerutas korralik vihane tuul, mis sõitu meelakkumiseks just ei teinud. Lisaks oli öö läbi kestnud tuisk rajad üsna korralikult ära käkkinud, seda suuremal osal rajast. Enne kolmandat TP-d ilmus ka Joel välja, kuid Metaxa tegi kiireima boksipeatuse ning sõitis ees minema, Joel järgi ning mina kolmanda. Hakkasin meie pundist tasapisi maha jääma, kuid tekkisid uued tegelased, kellega koos sõita. Kui lõpuni jäi nii kaheksa-üheksa versta, juhtus pealkirjas mainitu- sain senise elu vist kõige hullema haamri. Igasugune pauer kadus kehast nii kiiresti ja järsku, et peaaegu oleksin pikali kukkunud. Tundsin, kuidas jalad tahtsid põlvedest läbi vajuda, seega pidin keppide najal end edasi liigutama, keedetud spagetid käisid all ristirästi. Õnneks saabus varsti viimane toitlustuspunkt, kus Joel parasjagu midagi mugis. Hüüdsin talle väriseva häälega, öelgu Metaxale edasi, et ma siiski tulen. Üks naisterahvas ütles mulle ehmunud häälega: "Sa oled näost jumala valge." Võtsin suusad jalast ja kepid käest ning ajasin oma pool kilo šokolaadipisaraga küpsiseid näost sisse vaheldumisi jõujoogiga samal ajal rahulikult jälgides, kuidas üha uued ja uued sõitjad tulid ning jälle lahkusid. Seisin seal vähemalt 10-15 minutit kuni tundsin, et mingisugune jõud hakkab tagasi tulema. Sel hetkel tuli tagantpoolt Art Soonets oma semudega, kes "lohutas", et Haanja 100 tuttav Mõrvari tõus alles tuleb.. Mis teha, mõtlesin, katkestada ju ometi ei saa. Keset Mõrvarit nägin plakatit või silti, kus muuhulgas kirjas: "Suusatamine on tervisele kasulik." "Yeah, kindlasti", mõtlesin, endal pea infarktieelne seisund. Imekombel õnnestus sealt tõusunukist ühe hooga üles saada, kuigi eessõitjad tõusul vahepeal isegi hetkeks hinge tõmbasid. Mõrvari otsas moodustus meil veel ühe tagantulija lisandumisega neljane punt, lõpuni jäi viis kilomeetrit. Varsti jäin sellestki pundist maha, kuid võtsin veel ühe endast väsinuma mehe enda vedada. ~1,5 km lõpuni, vagun jäi, mina sõitsin edasi, eespool kolmene grupp juba üsna lähedal. Järsk tõusunukk, selle lõpus silt "1 KM" ning proua, kes meid ergutas, jõudsin pundile päris kandadele. Mõtlesin, maksku mis maksab, aga ma PEAN üritama pundist lahti saada. Hakkasin siis kiiremaid liigutusi tegema ning üritasin laskumisele võimalikult kiire hooga peale lennata. Kuulsin veel seljatagant sahisemist, kuid aega taha vaadata enam polnud, pingutasin nii, et pilt tahtis vägisi taskusse minna. Üle lõpujoone jõudes sõitsin finišikoridorist välja ning langesin nagu niidetuna lumele, lihtsalt lesisin seal mitu minutit enne kui suutsin kargud jälle alla ajada. Pärast protokolli vaadates selgus siiski, et teised kas ei saanud aru mu kavatsusest või nad lihtsalt ei hoolinud või ei suutnud kaasa tulla, kuna järgmine koht jäi minust 13 sekundi kaugusele. Samas- võib ju olla, et ma olingi neist lõpus niipalju parem :) Saime Metaxaga kokku ning läksime head seljankat sööma. Pärast Janar tõi ka minu diplomi ära, millel ilutses aeg 4:17 kopikatega, samas tema omal lõpuajaks märgitud 3:55 millegagi. Üsna ilmselt kogunes lõviosa kaotusest minu haamrisaamise hetkest alates. Kuna sport on siiski rõõm, siis on hea meenutada, mille kõige üle mul hea meel- elus esimest korda jõudsin Estoloppeti maratonil 1000 hulka, hoolimata kõigist raskustest ei katkestanud, hea seltskond, sõbralikud inimesed söögipunktides, kõik kohe ei tulegi meelde korraga. Seega täiesti võimalik, et nakatusin nüüd suusapisikusse ning järgmisel talvel panen sellele alale rohkem rõhku. Igaljuhul õhtul peale väikest uinakut seadsin sammud Väinci juurde sauna, kus kuum aur mu väsinud kere jälle töökorda seadis. Niiet kõik on halb mis hästi lõpeb!Foto: Tarmo Haud

40. Tartu Maraton

Nagu ka juba 39 korda varem, toimus selgi talvel, täpsemalt 20. veebruaril, järjekordne Tartu Maraton. Esimene sõit toimus kusjuures juba 1961. aastal, seega sai see legendaarne suusasõit juba 50 aastaseks. Auväärsele vanusele lisab ümmargust seegi, et minul endal kukub kevadel 30. eluaasta. Kuna üle-eelmisel aastal meie blogi veel ei eksisteerinud ning eelmisel aastal jätsin täiesti häbematul kombel oma muljed jagamata, parandan vähemalt sel aastal oma vea ning kirjutan mõne rea ka järeltulevatele põlvedele lugemiseks.
Teadupärast tõmmati seoses ähvardava pakasega paanikasaed täie hooga käima üle terve kodumaa juba paar nädalat varem. Olulisel määral aitas sellele kaasa ka staarajakirjanik Priit Pullerits (http://suusk.blogspot.com). Kuigi mul kahjuks kirjalikku tõestust välja käia pole, julgen meenutada, et mina sellest esimese hooga midagi teada ei tahtnud ning ennustasin Maratoniks ilusat päiksepaistelist ning suusatamiseks ideaalilähedast ilma. Hea meel ei ole siinkohal mul mitte selle üle, et mul õigus oli, vaid selle üle, et ilm tõepoolest selliseks osutus. Millegipärast otsustasin seekord riietumisel paanitsejaid rohkem usaldada kui enda kainet mõistust, aga kõigest järgemööda..
Kõigist neist duellikinnastest, mis minu poole enne maratoni heideti, oleks saanud päris korraliku kollektsiooni alustada. Peaprovokaatoriks osutus Janar, kelle pakkumise tõttu pudel Metaxat vahele panna osutus mittestartimine täiesti võimatuks. Kuna Janar nädal varem otsustas minu sõitu torpedeerida plaanitud ühistrenni ärajätmisega, ei olnud mul valitsevatest jõuvahekordadest suuremat aimu. Seega valmistusin rahulikult ette seni, kuni üldine paanikaosakond mindki haaras ja oleksin riietumisega seoses peaaegu lõplikult lolliks läinud. Tagantjärele kole mõeldagi, mida kõike ma isegi kavatsesin alul selga-pähe-jalga tõmmata. Õnneks laupäevane linnaskäik kainestas veidi meelt ning sain aru, et jutud käredast pakasest sõidupäevaks ei saa ilmselt tõele vastama. Aga parem karta kui kahetseda, krabasin apteegist soojendavat kreemi, kaitsvat kreemi, plaastreid ja mida kõike veel ligi. Õhtul Kambjas Väino juures (suured tänud siinkohal talle) suusamäärimistalgutel mõtlesin vaikselt riietumiskihte läbi. Enda suuskade peal harjutatud ning kolleeg Marise suusad määritud (elus esimest korda mäkerdasin ise suuski!), saunas käidud, ronisin koju õndsat und magama. Hommikul keetsin siis elus vist esimest korda mannaputru, mille kohta võiks võõramaa keeles öelda epic fail. Rahulikult võtmisega kippus lõpuks juba kiireks minema, kuid siiski saime 8:20 Erki ja Henriikoga Otepää suunas starditud. Kuna liiklus oli kummalisel kombel harukordselt rahulik ning autoga lasti linna sissegi, olime 8:45 juba suusastaadioni lähedale ära parkinud. Saime rahulikult mandrazeerida ning ettevalmistusi teha. Kasutasin TM ametlikku nippi ja autost väljudes tõmbasin selga suuuure musta prügikoti, milles augud pea ning käte jaoks- töötas päris hästi, juba kõrgel sirav päike küttis koti all õhu mõnusalt soojaks. Kergelt sörki tehes oli igatahes väga hea olla. Stardikoridori, kus numbrid 4500-5000, jõudsin mõne minuti enne avapauku. Alustasin tagantpoolt, kuna Janar arvas, et duelli mõttes oleks nii õiglasem, ilmselt tal õigus. Kõlaski juba Rene Eespere poolt kirjutatud iga kord heas mõttes külmajudinaid tekitav hümn ning rahvamassid läksid liikvele. Sagimist oli küll palju, kuid võtsin rahulikult ja üritasin mitte tõmmelda. Laskumistel oli küll ärevaid hetki, kuid kõik lõppes siiski õnnelikult. Pidamise kohta võib öelda, et kus vähegi jälge oli, siis pidas nagu kännu taga. Libisemisega nii hiilgav polnud, kohati lippas, kohati pidas nagu kännu taga. Hiljem tuli välja, et päris suurel osal suusasõpradest oli lippamisega sama teema. Üsna varsti tundsin, kuidas on päris palav juba, esimese hooga kraapisin Priit Pulleritsu nimelise buffi näo eest ära, varsti eemaldasin ka kahest nägu katvast plaastrist ühe, kuid palju jahedam ikkagi ei hakanud. Tundsin, kuidas higinired voolavad ja pekk sulab. Samuti hakkas raske tavatult vara- kui tavaliselt hakkab jõud raugema umbes poolel maal, siis sel korral tundsin juba peale 10 versta läbimist, kuidas pauer kehast lahkuma hakkab. Pähe ronisid hirmutavad mõtted, et kuidas ma nii küll lõpuni jõuan.. Samas sõita oli endiselt mõnus, kuna päike siras, kõikjal oli ilus valge ja läikiv ning kaassõitjad ka igati toredad. Varsti tuli esimene söögi-joogipunkt, võtsin seal hooga maha ning liikusin tagumiste laudade juurde. Hea kaasvõi(s)tleja harutas mu seljataskust geeli välja, mille ühe hooga sisse pigistasin ning mustikasuppi ja jõujooki jõin peale. Sõitsin edasi, ise samal ajal telefoni teel Marist üleriietumise eest hoiatamas. Mingil hetkel kohtusin ka Janariga, kes tagant tuli ning esimese hooga tuulde võttis ja minu suusakandadel end pidevalt vahetu kontaktiga meelde tuletas. Enne teist söögipunkti kadus ta eest ära, kuid sinna jõudes otsustas ta lasta suuskadele pidamist alla tõmmata, seega jõudsin talle jälle järele. Sõitsime koos edasi, seekord pakkus Janar end vedama. Huvitaval kombel oli jalg juba nii pehme, et rada vahetades õnnestus kergelt külgki maha panna. Metaxa kadus eest, kuid kolmandas TP-s saime jälle kokku, liikusime taaskord paarisrakendina. Neljas punkt, juba andis krambipoiss end kõhulihastes tunda, ning deja vu - Metaxa taaskord ootamas. Seal lasime ka end kergelt tohterdada, mulle määris kaunis medpunkti tütarlaps kaitsvat kreemi näkku ning Janarile moka peale. Raske enam väga polnud, kuid kerge ka veel väga mitte, tuju endiselt kõrgel. Metaxa kadus varsti lõplikult silmist ning otsustasin jooksvalt korraldada väikse küsitluse teemal "Kas kõigil on raske?" Kusagilt mäletan lauset, et pidi nii olema, kuid küsitlus näitas vastupidist- mitte keegi peale minu ei nõustunud. Võtsin ühe tütarlapsega, kes mõnustalt ühtlases tempos sõitis, paarisrakendisse. Aitasime teineteisel tuju ülal hoida ning kilomeetrid kulgesid hoopis lõbusamalt. Midagi erilist peale selle, et tõusunukid tahtsid eluküünla lõplikult kustutada, enam ei juhtunud. Kohvipunktis võtsin veel kiire topka dopingut, lõpuni veel vaid paar versta. Finišisirgel otsustasin kiiremaid liigutusi teha taaskord, tõstsin kannad suuskadelt ning võimsate paaristõugete abil võtsin veel paar skalpi. Väga meeldiv üllatus oli kui selgus minu aeg- täpselt 5:45:00. Ise arvestasin, et aeg tuleb pigem 6:20-6:30.. Pea olematut treeningkilometraaži arvestades võib väga rahul olla. Tase omaette oli Erki ajaga 5:28 kopikatega. Metaxa jäi lõpuks ~12 minuti kaugusele ette, Henri omakorda veidi järele minust. Nägemisenisõnad paarisrakendi teise poolega lausutud, suundusin oma kraami otsima kui kohtasin Priidu ja meie toetajaliikme Erkkiga. Vahetasin kiirelt muljeid ning suundusin riietumistelki. Leidsin ka Erki ja Henriiko üles, söömisega otsustasime seekord kodus tegeleda ning panime udjama bussile. Ühistransport oli mõnus rahvaste paabel, jagus nii pärismaalasi kui ka itaallasi, norrakaid ja tont-teab-keda veel. Kõik sujus ning varsti olime väsinuna, kuid rõõmsatena koduteel. Õhtul vanemate juures saunas oli hea lebotada ning kuumal laval luid-konte pehmeks keeta. Taaskord üks väga kordaläinud üritus, järgmisel aastal võiks ehk rohkem trenni teha, oleks põhjust ehk veelgi rohkem rahul olla :)