Ajas tagasi mõned kuud. Asi sai alguse Martini ja Raiko vestlusest tänapäevases suhtluskanalis. Raiko nimelt oli lugenud, et suvel toimumas jälle Pariisi 24h m aastikusõit, kus seekord kavas ka poole lühem võistlusmaa ehk 12h paarid ja soolod. Kui Raikole tundus ahvatlev just 24 meeskondlik sõit, siis Martin eelistas sooloklassis sõitu. Õhku jäi kokkulepe, et kui muidu mansat kokku ei saa, osaleb Martin meeskonnas, vastalisel juhul lendab üksinda peale.
Ajas edasi mõned kuud juuni algusse Aegviidu EEC j ärgsesse õhtusse. Tegevuskoht: Priidu saun. Raiko käis Tartsile (kes oli end Kõrvemaal täitsa täpiks sõitnud) ning Ramsale välja idee osaleda. Kui Ramsa nõusolek tundus loogilisena, siis Tartsi innukus oli meeldiv üllatus. Juss pakkus end täitsa vabatahtlikult taustajõududeks ning lubas ka sõber Erkki kaasa kutsuda. Kuna eelregistreerimise lõpuni olid jäänud loetud päevad, tuli kiiresti ka Marti nõusse saada. Ka see käis m eeldivalt kergelt ning seega sai Velonoid 24h meeskonnasõidule kirja pandud.
Edasi sai mõned korrad nõu peetud põgusalt, kuid tõsine ettevalmistustöö toimus neljapäeval enne suurt Laupäeva. Õnneks olid kõik kodutöö teinud, seega möödus koosolek kiirelt ning sujuvalt. Edasi suundusime poodi proviandi järele, seda sai päris hea hunnik. Vähemalt laupäeva hommikul pagasiruumi vaadates tekkis pigem tunne, et läheme vähemalt nädalaks kusagile.
Ramsa rajale saadetud, sai asutud nautima vahepeal püstitatud laagri pakutavaid mõnusid. Martin sügas endiselt ringe üksteise otsa, lisaks käisime Rasmust veel ergutamas. Elu tundus tõeliselt ilus ka siis, kui Marti vahetus algas. Siis varsti algas kerge vihmasabin. Muret see esialgu ei teinud, kuna "sünoptikud" olid lubanud kuni kaks millimeetrit sademeid, kuid 70% tõenäolisusega ei pidanud sademete hulk 0,6 mm ületama. Ette rutates võib öelda, et vihmasadu jätkus lühikeste vahedega kuni varajaste hommikutundideni, ületades "sünoptikute" lubatud kogused kümnetes kordades. Ma vist ennustaks oma kõhutuule järgi ka täpsemalt ilma.. Istusime vaheldumisi varju all ning raja ääres omasid ergutades. Vahepeal käis ka Kada laagris keha kinnitamas ning kimas siis jälle edasi. Minu teise vahetuse alguseks õhtul kuue paiku oli hetkeks sadu siiski järgi jäänud- tegelikult piinlik lugu, et kaptenil kõige rohkem õnne oli. Esimesest laskumisest alla lennates ning uuesti hooga üles minnes keeldus hetkeks ratas edasisest koostööst, visates mind sadulast maha. Õnneks leidsime uuesti kiirelt ühise keele. Ring äpardus siiski, kuna raja keskel põhjusmõtteliselt ainukesel korralikul kruusalõigukesel õnnestus pea lenksu all ühest mahapööramise tähisest mööda kimada. Ikaldus ~2 versta ja ~12 minutit. Teise ringi ajal hakkas uuesti sadama ning tuli ka ratas vahepeal maha jätta ja tõusudest üles kõndida- kummid lihtsalt ei pidanud. Kuidagi õnnestus oma vahetus siiski lõpetada. Ka Kada näitas järjest enam ja enam laagrisse nägu. Üritasime teda aidata kuis jõudsime, lakkusime ratast, täitsime joogipudeleid, õlitasime ketti jne jnt. Kuna oli näha, et rada muutub järjest libedamaks ning ohtlikumaks ja öised vahetused ka veel tulemas, tegin kaptenina ettepaneku pime aeg sõidus vahele jätta, pigem puhkamisele rõhku panna ja hommikul värskena jälle peale hüpata. Otsust aitas vastu võtta ka Marti vahetus, kes lõpetas oma vahetuse juba üsna pimedas. Vaene mees sõitis optiliste prillidega, mis nägemisulatusele pimeda, muda ja vihmaga küll kaasa ei aidanud. Mingil hetkel jõudis kohale ka Erkki, kes sulandus kohe seltskonda ning hakkas teenust osutama. Varsti Kada lõpetas oma sõidu ning tuli meie boksi. Siis näitas entusiasmi üles Tarmo, kes lubas igal juhul sõitma minna. Siinkohal kasutaksin võimalust tema ees avalikult vabandada, et ta innukust kahandada üritasin ja plaani esialgu maha sõitsin, ilma tema kangekaelsuseta oleksime kaotanud mitu ringi ja kohta. Õnneks ta mind ei kuulanud ja leppisime kokku, et ta sõidab ühe ringi, peale mida tuleb laagrisse märku andma. Siiski tuli ta laagrist läbi alles teise ringi algul, kui rada võistluskeskuse juurest uuesti läbi läks ja kimas edasi. Tulevikus usun oma meeskonda rohkem. Mina siis istusin niikaua jälle telgi alla maha, paksult riides, rüüpasin kohvi ja üritasin positiivselt mõelda. Teenindav personal paigaldas niikaua lambid ka minu ratta lenksu külge, mis nii libedalt ei läinudki. Nimelt lingid jäid lambikinnitustele ette, mistõttu tuli laternad kinnitada mingitviisi isoleeriga. Rajal selguski, et üks latern näitas silku ja teine leiba. Lisaks veel "kükloop" otsaette ja elu esimene nightride võiski alata kell kaks öösel. Vihma sadas endiselt päris korralikult, kuid kuna seljas olid niigi märjad ja mudased riided, siis see ei morjendanudki. See nightride tundub siiani üsnagi sürreaalne- lausvihm, muda, pidurite vajutamine kiirusele suurt ei mõju, lenksukeeramine lõpeb suure tõenäosusega külililendamisega.. Samas sadulast irdusin meelega vaid esimesel laskumisel, kuna kartsin siiski veidi oma elu ja tervise pärast, ülejäänud allamäge otsad sai rohkem või vähem edukalt alumiinium jalge vahel võetud. Tõuse sõita ei õnnestunud nii või teisiti. Päris huvitav oleks ka teada, kuimitu kilo ma muda ühest kohast teise selle üheainsa ringiga toimetasin. Kirusin, kui sõitmine võimatu tundus ning nautisin, kui kuidagigi sõita ja püsti püsida õnnestus. Ka sirgetel sõitmine käis üldjuhul nii, et esiratas ühele, taguratas teisele poole viltu, kuid sõidujoon enamvähem otse. Rasmus oli ilusti vahetuseks valmis, mina andsin ratta hooldemeeskonna kätte, kasisin end niivõrd-kuivõrd puhtaks ja heitsin kiirelt magama. Hommikul ärkasin ühe siin nimetamata jääva tõpra tõttu, kes üritas mulle selgeks teha, et kohevarsti on minu kord sõitma minna. Kuna õhtul tekkis plaan kellelegi teisele sellist õelat vempu mängida, ei jäänud ma loomulikult seda juttu esimesel katsel uskuma. Kuna tüütaja varsti uuesti tuli, pidin siiski kargud alla ajama. Selgus, et tõesti oli hommik käes. Kiirelt riided selga, kohv ja butterbrot sisse ning varsti olingi juba rajal. Selleks ajaks oli isegi vihm järele jäänud, päike ka paistis ja täitsa mõnus, kuigi veidi unine oli sõita. Rada tundus ka oluliselt vähem mudane. Näha polnud ka praktiliselt mitte kedagi. Ring tuli ka 1:08 kanti ehk umbes 10 minutit kiirem kui minult eeldati. Õnneks oli Ramsa siiski praktiliselt valmis, mida oli ka näha tema ringiajast- paugutas tunniga ära. Varsti olidki käes otsustavad hetked- nimelt läks rajale Marti, kui jäänud oli veel nibin-nabin kolm tundi sõiduaega. Kuna Tarmo oli end öise vapra vahetusega üsna täpiks sõitnud, otsustasime, et kui Marti vähegi jõuab, sõidab ta kaks ringi ning ilmselt rohkem ei jõuagi. Mina jõudsin juba vahepeal saunaski käia ning vahutava taastusjoogi keresse keerata. Siis tegi Marti oma töö väga korralikult ära, esimese ringi aeg tund. Otsustasime, et kui jääb ka teoreetiline võimalus ja varuaega 50 minutit, läheb kapten veel ühele ringile. Kusjuures me ei teadnud üldseisust suurt midagi peale selle, et Marti vahetuse ajal Veloclubbers 2 Erik tuli meie juurde ja tunnistas, et meid nad ilmselt enam ei püüa. Päris lõpus siiski selgus, et läbisime ühepalju ringe, ent meie (Marti) viimane ringiaeg oli parem. Kuna võimalus tundus juba märksa reaalsem, panin end kiiresti valmis ja lükkusin stardijoonele. Marti oligi kohal ajaga 1:08 ja lähetas mind teele. Kui algul tundus veel usutav, et ehk jõuabki ringi veel läbida, kuigi lihased keeldusid korralikust koostööst, siis enne poolt maad oli selge, et ega ikka ei jõua küll. Kontrollpunkt oli juba telgigi kokku pakkinud. Enne viimast ~2,5 km pauna, mis algas võistluskeskuse juurest ja milleks oleks kulunud umbes 10 minutit, oli jäänud finišini veel täpselt minut. Kuna oma kaptenit kannatamatult ootav juubeldav meeskond oli juba tammepärjaga finišis, ei lasknud neil enda järel enam rohkem oodata ja tulin sadulast maha. Sellega oli võistlus meie jaoks lõppenud. Tagantjärele tarkusena olid vist otsustavateks hetkedeks hea tulemuse saavutamisel Tarmo öine vahetus, Rasmuse hommikune kiire ring ning Marti väga korralik viimane vahetus. Laagrit kokku pannes kuulasime teadustajat ja saime teada, et olime 14 meeskonna konkurentsis saavutanud tubli kaheksanda koha ning kirsiks tordil oli Kada teine koht 12h soolode arvestuses- Velonoidide poodiumikohtade arve on avatud! Jääme kannatamatusega järgmisi ootama, uus võimalus avaneb juba Elvas 25. juulil. Kõik, kel võimalik, võiksid tulla kaasa elama. Peale autasustamist panime laagri kokku ning asusime tagasiteele. Kokkuvõttes väga lahe ja heas formaadis võistlus. Enda poolt teen ettepaneku järgmisel aastal kindlasti uuesti osaleda.
Lõpetuseks mõned tänusõnad. Esmajoones Priidule- tema teeneid ei jõua vist üles lugedagi, korraldas ta ju transpordi, osutas tugiteenuseid ning mida kõike veel. Erkkile tugiteenuste, Vana Tallinna ning ergutamise eest. Viivile ja Harrile termoskastide, prožede, väga maitsvate hapukurkide ja muu eest. Ning loomulikult eelkõige tänan oma meeskonnakaaslasi, kes võtsid väljakutse piiride nihutamiseks vastu ja minuga koos sel võistlusel nii tublilt osalesid.
Ajas edasi mõned kuud juuni algusse Aegviidu EEC j ärgsesse õhtusse. Tegevuskoht: Priidu saun. Raiko käis Tartsile (kes oli end Kõrvemaal täitsa täpiks sõitnud) ning Ramsale välja idee osaleda. Kui Ramsa nõusolek tundus loogilisena, siis Tartsi innukus oli meeldiv üllatus. Juss pakkus end täitsa vabatahtlikult taustajõududeks ning lubas ka sõber Erkki kaasa kutsuda. Kuna eelregistreerimise lõpuni olid jäänud loetud päevad, tuli kiiresti ka Marti nõusse saada. Ka see käis m eeldivalt kergelt ning seega sai Velonoid 24h meeskonnasõidule kirja pandud.
Edasi sai mõned korrad nõu peetud põgusalt, kuid tõsine ettevalmistustöö toimus neljapäeval enne suurt Laupäeva. Õnneks olid kõik kodutöö teinud, seega möödus koosolek kiirelt ning sujuvalt. Edasi suundusime poodi proviandi järele, seda sai päris hea hunnik. Vähemalt laupäeva hommikul pagasiruumi vaadates tekkis pigem tunne, et läheme vähemalt nädalaks kusagile.
Laupäeva hommikul sai siis liikuma hakatud. Koh ale jõudsime küll veidi hiljem plaanitust, kuid paanikaosakonda siiski tööle ei pandud. Järgnesid kiired ettevalmistused esimese vahetuse rajaleminekuks. Üheskoos sai otsustatud, et selle au saab meeskonna kaptenina endaendale siinkirjutaja.
Lisaks leppisime kokku sõita vahetusi kahe ringi kaupa ning hiljem vastavalt olukorrale taktikat vajadusel ümber mängida. Võistlejate koosolekul osaletud, oli varsti aeg stardijoonele asuda. Ilm oli ilus, tunne hea, kuigi veidi ärev. Enne starti veel käis tavaline lõõp ning pidigi väntama asuma. Stardist pandi suhteliselt korraliku hooga minema, kuigi üsna suure osa rajast moodustas korralikult raputav heinamaa- EEC Rakke etapp tuli meelde nii ajule kui ka tagumikule.. Traditsiooniliselt õnnestus end esimeste kilomeetritega kinni sõita. Kui esialgu püsisin veel enamvähem eessõitjatel sabas, siis varsti järgnes üks kiire laskumine koos paremkurviga järsu tõusunukiga. Teiselt poolt tõusust viskas päris hästi üles küll, kuid ebatasase maakera tõttu õnnestus pidurdamine liiga hilja peale jätta ning peaaegu võpsikus lõpetada. Liidergrupp läbis selle lõigu edukamalt ning järgmisel tõusunukil kadusid nad juba eest. Kartsin, et jäin kõige viimaseks, aga õnneks seis vist päris nii hull siiski polnud. Pealegi oli jäänud tolleks hetkeks sõidu lõpuni veel umbes 23 tundi ja 55 minutit. Esimesel ringil suringi tuhat surma ja tiksusin üsna üksinda. Rada oli veel kuiv ning kõva, raputas päris hoolega, aga siiski kannatas sõita suhteliselt hästi. Rõõmustasin endamisi, et ühtki "jooksukat" rajal polegi. Ring lõppes üsna lühikese, kuid järsu ja kiire murulaskumisega ning oligi aeg teisele ringile asuda. Esimese ringi aeg oli üsna nigel- 45 minuti kanti. Teisel ringil oli enesetunne juba märksa parem, ent aeg seda palju just ei kinnitanud- kõigest umbes kaks minutit parem.
Ramsa rajale saadetud, sai asutud nautima vahepeal püstitatud laagri pakutavaid mõnusid. Martin sügas endiselt ringe üksteise otsa, lisaks käisime Rasmust veel ergutamas. Elu tundus tõeliselt ilus ka siis, kui Marti vahetus algas. Siis varsti algas kerge vihmasabin. Muret see esialgu ei teinud, kuna "sünoptikud" olid lubanud kuni kaks millimeetrit sademeid, kuid 70% tõenäolisusega ei pidanud sademete hulk 0,6 mm ületama. Ette rutates võib öelda, et vihmasadu jätkus lühikeste vahedega kuni varajaste hommikutundideni, ületades "sünoptikute" lubatud kogused kümnetes kordades. Ma vist ennustaks oma kõhutuule järgi ka täpsemalt ilma.. Istusime vaheldumisi varju all ning raja ääres omasid ergutades. Vahepeal käis ka Kada laagris keha kinnitamas ning kimas siis jälle edasi. Minu teise vahetuse alguseks õhtul kuue paiku oli hetkeks sadu siiski järgi jäänud- tegelikult piinlik lugu, et kaptenil kõige rohkem õnne oli. Esimesest laskumisest alla lennates ning uuesti hooga üles minnes keeldus hetkeks ratas edasisest koostööst, visates mind sadulast maha. Õnneks leidsime uuesti kiirelt ühise keele. Ring äpardus siiski, kuna raja keskel põhjusmõtteliselt ainukesel korralikul kruusalõigukesel õnnestus pea lenksu all ühest mahapööramise tähisest mööda kimada. Ikaldus ~2 versta ja ~12 minutit. Teise ringi ajal hakkas uuesti sadama ning tuli ka ratas vahepeal maha jätta ja tõusudest üles kõndida- kummid lihtsalt ei pidanud. Kuidagi õnnestus oma vahetus siiski lõpetada. Ka Kada näitas järjest enam ja enam laagrisse nägu. Üritasime teda aidata kuis jõudsime, lakkusime ratast, täitsime joogipudeleid, õlitasime ketti jne jnt. Kuna oli näha, et rada muutub järjest libedamaks ning ohtlikumaks ja öised vahetused ka veel tulemas, tegin kaptenina ettepaneku pime aeg sõidus vahele jätta, pigem puhkamisele rõhku panna ja hommikul värskena jälle peale hüpata. Otsust aitas vastu võtta ka Marti vahetus, kes lõpetas oma vahetuse juba üsna pimedas. Vaene mees sõitis optiliste prillidega, mis nägemisulatusele pimeda, muda ja vihmaga küll kaasa ei aidanud. Mingil hetkel jõudis kohale ka Erkki, kes sulandus kohe seltskonda ning hakkas teenust osutama. Varsti Kada lõpetas oma sõidu ning tuli meie boksi. Siis näitas entusiasmi üles Tarmo, kes lubas igal juhul sõitma minna. Siinkohal kasutaksin võimalust tema ees avalikult vabandada, et ta innukust kahandada üritasin ja plaani esialgu maha sõitsin, ilma tema kangekaelsuseta oleksime kaotanud mitu ringi ja kohta. Õnneks ta mind ei kuulanud ja leppisime kokku, et ta sõidab ühe ringi, peale mida tuleb laagrisse märku andma. Siiski tuli ta laagrist läbi alles teise ringi algul, kui rada võistluskeskuse juurest uuesti läbi läks ja kimas edasi. Tulevikus usun oma meeskonda rohkem. Mina siis istusin niikaua jälle telgi alla maha, paksult riides, rüüpasin kohvi ja üritasin positiivselt mõelda. Teenindav personal paigaldas niikaua lambid ka minu ratta lenksu külge, mis nii libedalt ei läinudki. Nimelt lingid jäid lambikinnitustele ette, mistõttu tuli laternad kinnitada mingitviisi isoleeriga. Rajal selguski, et üks latern näitas silku ja teine leiba. Lisaks veel "kükloop" otsaette ja elu esimene nightride võiski alata kell kaks öösel. Vihma sadas endiselt päris korralikult, kuid kuna seljas olid niigi märjad ja mudased riided, siis see ei morjendanudki. See nightride tundub siiani üsnagi sürreaalne- lausvihm, muda, pidurite vajutamine kiirusele suurt ei mõju, lenksukeeramine lõpeb suure tõenäosusega külililendamisega.. Samas sadulast irdusin meelega vaid esimesel laskumisel, kuna kartsin siiski veidi oma elu ja tervise pärast, ülejäänud allamäge otsad sai rohkem või vähem edukalt alumiinium jalge vahel võetud. Tõuse sõita ei õnnestunud nii või teisiti. Päris huvitav oleks ka teada, kuimitu kilo ma muda ühest kohast teise selle üheainsa ringiga toimetasin. Kirusin, kui sõitmine võimatu tundus ning nautisin, kui kuidagigi sõita ja püsti püsida õnnestus. Ka sirgetel sõitmine käis üldjuhul nii, et esiratas ühele, taguratas teisele poole viltu, kuid sõidujoon enamvähem otse. Rasmus oli ilusti vahetuseks valmis, mina andsin ratta hooldemeeskonna kätte, kasisin end niivõrd-kuivõrd puhtaks ja heitsin kiirelt magama. Hommikul ärkasin ühe siin nimetamata jääva tõpra tõttu, kes üritas mulle selgeks teha, et kohevarsti on minu kord sõitma minna. Kuna õhtul tekkis plaan kellelegi teisele sellist õelat vempu mängida, ei jäänud ma loomulikult seda juttu esimesel katsel uskuma. Kuna tüütaja varsti uuesti tuli, pidin siiski kargud alla ajama. Selgus, et tõesti oli hommik käes. Kiirelt riided selga, kohv ja butterbrot sisse ning varsti olingi juba rajal. Selleks ajaks oli isegi vihm järele jäänud, päike ka paistis ja täitsa mõnus, kuigi veidi unine oli sõita. Rada tundus ka oluliselt vähem mudane. Näha polnud ka praktiliselt mitte kedagi. Ring tuli ka 1:08 kanti ehk umbes 10 minutit kiirem kui minult eeldati. Õnneks oli Ramsa siiski praktiliselt valmis, mida oli ka näha tema ringiajast- paugutas tunniga ära. Varsti olidki käes otsustavad hetked- nimelt läks rajale Marti, kui jäänud oli veel nibin-nabin kolm tundi sõiduaega. Kuna Tarmo oli end öise vapra vahetusega üsna täpiks sõitnud, otsustasime, et kui Marti vähegi jõuab, sõidab ta kaks ringi ning ilmselt rohkem ei jõuagi. Mina jõudsin juba vahepeal saunaski käia ning vahutava taastusjoogi keresse keerata. Siis tegi Marti oma töö väga korralikult ära, esimese ringi aeg tund. Otsustasime, et kui jääb ka teoreetiline võimalus ja varuaega 50 minutit, läheb kapten veel ühele ringile. Kusjuures me ei teadnud üldseisust suurt midagi peale selle, et Marti vahetuse ajal Veloclubbers 2 Erik tuli meie juurde ja tunnistas, et meid nad ilmselt enam ei püüa. Päris lõpus siiski selgus, et läbisime ühepalju ringe, ent meie (Marti) viimane ringiaeg oli parem. Kuna võimalus tundus juba märksa reaalsem, panin end kiiresti valmis ja lükkusin stardijoonele. Marti oligi kohal ajaga 1:08 ja lähetas mind teele. Kui algul tundus veel usutav, et ehk jõuabki ringi veel läbida, kuigi lihased keeldusid korralikust koostööst, siis enne poolt maad oli selge, et ega ikka ei jõua küll. Kontrollpunkt oli juba telgigi kokku pakkinud. Enne viimast ~2,5 km pauna, mis algas võistluskeskuse juurest ja milleks oleks kulunud umbes 10 minutit, oli jäänud finišini veel täpselt minut. Kuna oma kaptenit kannatamatult ootav juubeldav meeskond oli juba tammepärjaga finišis, ei lasknud neil enda järel enam rohkem oodata ja tulin sadulast maha. Sellega oli võistlus meie jaoks lõppenud. Tagantjärele tarkusena olid vist otsustavateks hetkedeks hea tulemuse saavutamisel Tarmo öine vahetus, Rasmuse hommikune kiire ring ning Marti väga korralik viimane vahetus. Laagrit kokku pannes kuulasime teadustajat ja saime teada, et olime 14 meeskonna konkurentsis saavutanud tubli kaheksanda koha ning kirsiks tordil oli Kada teine koht 12h soolode arvestuses- Velonoidide poodiumikohtade arve on avatud! Jääme kannatamatusega järgmisi ootama, uus võimalus avaneb juba Elvas 25. juulil. Kõik, kel võimalik, võiksid tulla kaasa elama. Peale autasustamist panime laagri kokku ning asusime tagasiteele. Kokkuvõttes väga lahe ja heas formaadis võistlus. Enda poolt teen ettepaneku järgmisel aastal kindlasti uuesti osaleda.Pariis 24h (seekord siiski soolo 12h)
Martin: Kui tavaliselt tekib mõned päevad-nädalad peale rasket katsumust tunne, et see ei olnudki nii raske, siis ka täna, juba pea kuu peale Pariisi 12 h soolosõitu, ei ole mul mingit tunnet, et sooviksin järgmine aasta 24h soolot proovida. Jäägu see ikka päris segaste sõita, mina selleks tõenäoliselt suuteline ei ole.
Muljed tagantjärgi, nagu ikka, on üllad. Meelde jääb ainult positiivne elamus. Valu ja kipitus kannikatel jms kaob ruttu.
Alguses tundus väga mõistlik täie rauaga minema põrutada nagu korralikul kruusarallil. Strateegiliselt oli see tagantjärgi õige otsus, sest rajaolud muutusid peale kella kolme vihma tõttu täielikult, mistõttu selles valguses polnudki ehk alguse kiirustamine paha. Head kiirust jagust vist 3-4 ringiks, enam täpselt ei mäletagi, kas läbisõit oli kuskil 40 km kui tuli mõte vahepeal väike paus teha ja keha kinnitada. Kui algul sai meeskonna eest minema põrutatud, siis sellel hetkel vedas Ramsa oma vahetusel meeskonna mulle järgi. Esmalt tundus äärmiselt tore mõte koos lõpuni välja sõita, st meeskonnaliikme tuules keskööni välja iniseda :) Peale esimest ringi koos Ramsaga see enam hea mõte ei tundunud ja ma sain aru, et enam nii jätkata ei saa. Ramsa vahetas ka kohe välja värske jalaga ning leegitsevate sokkidega Marti, kellele minust enam võrdväärset reisikaaslast ei olnud. Martile sai veel miskit head teed soovitud ja nii olingi jälle üksinda. Siitpeale hakkasid minu kõige raskemad ringid Pariisis üldse. Etteruttavalt, siis õnneks ei kestnud see õudus lõpuni ja viimastel ringidel tuli uuestisünd. Selle õuduse vahepeal langes kohati kiirus nii kõvasti, et mõnel lõigul tundus, et kukun külili. Igasugused puhtad ja värsked tegelased sõitsid mööda nagu teadagi millest. Languse ajal võtsin eesmärgiks edasi noppida ring-ringi haaval ning enne igat uut ringi korralikult juua ja süüa. Küll see uuestisünd on üks tore asi, tagantjärgi ei teagi, mis selle algatas kas füüsiline või vaimne laadung aga polegi vahet, üks toidab teist ja nii võib sõit jälle reipalt edasi minna. Kui uuestisünd tuli, tekkisid igasugused veidrad mõtted, sh viimasel ringil- minna ja võtta ka 13 ring ära, aega selleks jäi tegelikult täpselt 1h ja 10 minutit. Tagantjärgi muidugi kripeldab see 13 ring, aga arvestades rajaolusid, ning et mul puudus rattal korralik valgustus ning ratas vajas enne ringile minekut väikest pesu jne, ei oleks pruukinud sellest ajast piisata. Kaheteistkümnenda ringi läbimiseks kulus mul täpselt 1h ja 10 minutit, nii et mine ja võta nüüd kinni.
Kokkuvõttes võib öelda, et kartsin vaimset mandumist ja motivatsiooni langust, aga seda ei juhtunud- siinkohal tänu tiimikaaslastele. Tegelikult oli vaimne tasakaal kogu sõidu vältel väga hea. Füüsilist läbipõlemist ma ei kartnud ja seda tegelikult ka ei tulnud, kui siis ehk korraks 1-2 ringiks sõidu keskel. Nõrgimaks kohaks osutus taguots, mis oli täiesti sõitmiskõlbmatu täpselt 10 päeva peale Pariisi. Järgmine aasta tuleb sellele teemale tähelepanu pöörata. Tehnika pärast põen ma alati, õnneks ka seekord pidas ratas kogu jamale vastu. Muda täis hammasrattad, pidurid jne oli üldine probleem. Kindlasti kui ma targem oleks, siis laseks järgmine kord sellistel raputavatel radadel miinimumrõhu rehvidesse- 3 at on palju, mis palju. Või noh, võiks ju olla vähemalt nii tark, et seda teha peale 5 ringi või kasvõi 10 ringi, kui varem kohale ei jõua. Aga mis sa teed, peab hakkama ajuvitamiine sööma nagu Marti ütleb.Üldiselt oli eesmärk sõita korraga rohkem kilomeetreid kui kunagi varem ja see sai täidetud, kompuuter näitas u 163 km. Oma teisest positsioonist kaheksa võistleja seas ei teadnud ma midagi enne kui hommik saabus, vahepeal käis Priit uurimas, et olen liidrist maas 6 ringiga (see vist siiski üldarvestuses). Igal juhul Pariis 24 on järgmiseks aastaks kalendris, alati valmis meeskonna eest sõitma, kuid hea meelega sõidan ka 12 h soolot.
