Tere kõigile velonoididele! Nüüd juba mõned päevad suve ühest suuremast sündmusest möödas ning haavadki peaaegu lakutud. Mõtlesin siin, et kirjutaks veidi oma muljetest- no nii tuleviku tarvis ja muidu ka. Esmamulje on see, et väga äge oli ning järgmiseks see, et päris raske oli ka. Üksinda- st ilma Martini ja Marti toetuseta- poleks ilmselt vastu pidanudki, aga õhtused saunatamised ja grillimised aitasid raskused üle elada. Meie elupaik Missos RMK Pullijärve metsamajas oli küll üle prahi- korralik maja, tulekolded, eraldi majas saun ka, grillimise jaoks oma koht, ilus järv- mis sa hing veel oskad tahta! Sääski oli vaid kole palju, aga nende eest RMK keeldus vastutust võtmast
:) Kodinad laiali visatud, kimasime mööda kohalikke ameerika raudteid Rõugesse starti. Minu jaoks oli konkurentsitult raskeim just reedene päev oma ~seitsmeverstase proloogi ja ~38 kilomeetrise esimese etapiga. Proloogi rada koosnes paarist seinatõusust ja -laskumisest,
kust ka ilma rattata oleks üsna keeruline üles-alla liikuda, lisaks veel kahe järve äärsed mudased singlid jne- sõnaga tõelised MTB-kunnide rajad. Minu jaoks igaljuhul totaalne hävimine, üllatusega siiski avastasin, et mõned mehed minust ka tahapoole jäänud- samas vähemalt üks neist tehniliste probleemide tõttu. Kuna Marti võttis osa "legaliseeritud partisanina", siis ta proloogi ei sõitnud ning tuuritas selle asemel niisama ümbruskonnas ringi. Kuna proloogi ning esimese etapi vahele jäi ligi kaks tundi vaba aega, siis optimistid nimega Marti ja Martin otsustasid minna sooja tegema, mina keeldusin sellist mõistusevastast ettevõtmist kaasa tegemast ning selle asemel lasin hoopis autos silma looja. Esimesel etapil käis mul vaikne tiksumine ning lõpu ootamine, head tunnet küll just ei olnud. "Kirsiks tordil" veel etapi lõpus uuesti needsamad järveäärsed singlid. Õnneks läks õhtul paremaks, supp sisse ja majakesse tagasi jõudes selgus, et naised olid sauna juba soojaks kütnud. See oli tõeliselt meeldiv, kihutasime sauna, pärast taastusjoogid ja -söögid sisse ja olemine läks päris kobedaks juba. Laupäev kahjuks algas kurjakuulutavalt- ei tea, kas must-hõbedase sildiga taastusjoogid koosmõjus millegagi või hoopis mingid muud tegurid olid olemise nii pahaks keeranud, et kahtlesin juba rajaleminekus. Algul oligi totaalne suremine, mingi hetk läks tervis küll paremaks, aga siis jäin pikalt üksinda sõitma ning tulid jälle loobumismõtted pähe. Pulss ei tahtnud ka mingi nipiga üles minna, 150+ oli maksimum, mida kellal näha oli. Ka Vällamäe vallutamine ja laskumine kaks korda järjest ei teinud olemist just paremaks. Kuidagi sai ikka lõpuni tiksutud, õnneks seekord lõppes rada Haanja poolt tulekuga, ei pidanud enam järvede äärde põikama. Ma ei kujuta ette, mis oleks veel siis saanud, kui etapp oleks 10+ versta pikem olnud nagu algul pidi- aga lühendati vist 78km pealt ~67 peale. Aega kulus siiski 5:22 kopikatega, keskmine kiirus seega üsna olematu. Kohapeal jagatud hernesupp oli küll muljetavaldav- lusikas seisis ka pooltühjas kausis probleemivabalt püsti. Õnneks saun ja söök omasid seegi kord võlujõudu ja Missos saavutasin jälle hea tervise. Laupäeva öö möödus hoopis teise tähe all- hommikul täiesti hea olemine, see andis rajalgi tunda. Rada ise oli ka päris hea, ~68km, millest üsna palju kruusa, muda ja tehnilist värki kõvasti vähem. Samas Paganamaa kant ikka tõeliselt ilus, seal oli selliseid lõike, et silm läks pähe punni. Mittesõidetavaid tõuse ja kohti üldse oli üsna olematult, samas üks neist oli päris hea kuppel- mingi pagana linnamägi oli, selline ilus munakujuline. Kui muidu jäin Martist ikka maha, siis pühapäeval õnnestus jõuvahekorrad paika panna. Kui ma ühel laskumisel kerge kärna panin maha ning pidin tööriistade abil lenksu õgvemaks keerama, siis me korraks kohtusime, kuid esimestel tõusudel näitasin talle jälle selga
:) Viimane veerand käis kõva punnitamine ühe Läti segapaariga, kruusal sai suhteliselt korralikke kiirusi arendatud. Viimased 10 km sai juba silmamunade peal võidu sõidetud mingi teise vanaga, pulsinumbrid olid ka juba hoopis teisest puust- finišisirgel näiteks 184. Samas ega Marti just palju hiljem ei lõpetanud, enamvähem kuus mintsa vahet. Meie hetke esisõitja Martin tegi
muidugi igal etapil korralikud tulemused. Lõppkokkuvõttes siis kohad vastavalt Martin 57. ja Raiko 103. 110 lõpetaja hulgas, kusjuures meessoolode hulgas "õnnestus" mul päris viimaseks jääda umbes kaheminutilise vahega kõige vanema osavõtjaga. Samas katkestajaid oli ka suhteliselt palju, seega võib lõpetamistki mõnes mõttes kordaminekuks lugeda. Kusjuures mitte kõik katkestajad ei lõpetanud hästi, näiteks üks naisvõistleja äestas oma näo kruusal kukkumisega ikka päris ära... Kiiret paranemist talle.
Seega siis tegu igati korraliku üritusega tõsistele maastikusõidufännidele. Rasmus, sina kindlasti võiksid järgmisel aastal selle ürituse peale mõelda, sulle ilmselt oleks päris meeldinud. Sinna on muidugi kõvasti aega, aga üks variant oleks sul Martiniga ja mul näituseks Martiga meespaaride arvestuses sõita. Aga noh, sellele jõuab veel mõelda. Ise pean hoolega rattavalitsemist õppima hakkama, sellega annaks tulemusi päris palju ilmselt parandada.
Kuna teid ja teisi statistikuid kindlasti väga huvitab, siis panen veidi numbreid ka kirja:
1. etapp: aeg 2:29.18, keskmine pulss 157, maksimaalne 207bpm(???), distants 38,6km, keskmine kiirus 15,8, maksimaalne 54,9km/h, tõusumeetreid 475.
2. etapp: aeg 5:22.30, keskmine pulss 138, maksimaalne 159bpm, distants 67,9km, keskmine kiirus 13,7, maksimaalne 49,6km/h, tõusumeetreid 1135.
3. etapp: 3:54.33, keskmine pulss 152, maksimaalne 213bpm(???), distants 68,6km, keskmine kiirus 18,5, maksimaalne 41,0km/h, tõusumeetreid 800.
Proloogist ei kirjuta, kuna unetasin kella käima panna stardis ning üldse tahaks selle etapi oma mälust kustutada..
OG, edu kõigile ja uute võitudeni!
