Tagantjärgi on alati raske kõike meenutada, aga püüdkem seda siiski teha. 2. oktoobril toimus selline üritus nagu H100. Sada tähendas siis kõvadele meestele 103 km ja matkajatele 163 km rattasõitu Haanja kuplitel. Isiklikult esindasin seekord nõrgemat seltskonda ja otsustasin matkama minna, mistõttu mind ja teisi minusuguseid segasteks nimetatakse ja hulludest pildil oleva seljamärgiga eraldatakse. Segaseid on tavaliselt 10 korda hulludest vähem ja need lastakse eriti vara rajale- kohe kella seitsmest. Esimene emotsioon sellest aastast oligi asjaolu, et kell 6.40 oli veel väljas üsna pime aga õnneks mitte nii külm kui möödunud aasta. Siiski juba vahetult enne starti koridori veeredes nägi täitsa sõita ja võis lausa aimata kustpoolt päike tõusma hakkab. Pole vist mõtet kirjeldada kõike, mis selle 10 tunni ja 12 minuti jooksul rajal juhtus. Enesetunne ja emotsioonid käis seinast seina. Kord oleks tahtnud kellelegi peksa anda ja karjuda, mingi hetk venis nägu naerule nagu lapsel. Oli hetki, kus tundsin et olen tõeline lennuk ja oli hetki, mil arvasin, et olen selle sõidu aeglaseim mees. Positiivsed emotsioonid olid siiski valdavad, enesetunne ja füüsis hea. See takistas mind tehnika tõttu püssi põõsasse viskamast. Oma põntsu pani füüsilisele u 20 km peale algust murdunud sadularelss, mis tähendas veidi ebaloomulikku ja poolpüstist asendit kuni 75 km TP-ni, kus Rõuge mehed aitasid katkise relsi nihutamisega oluliselt olukorda parandada. Peale seda läks juba asi lõbusaks, sest sain rahulikult oma väsinud tagumikku sadulale toetada. See, et granny otsustas juba alguses üleüldse mitte Haanja tõusudel koostööd teha oli üllatus, kuid mitte ületamatu. Avastasin, et looma moodi kangutades on võimalik ka keskmise hammasrattaga päris palju tõuse ära võtta, kuigi selge on see, et granny-ga oleks see ikka inimlikum olnud. Esmakordne oli minu jaoks ka kogemus kõikides (välja arvatud esimene) TP-des peatuda, mis oli tagantjärgi kindlasti ainuõige. Vedeliku ja söögi vajadus oli tõesti suur. Distantsilt on sõit võrreldav Pariisiga, kuid pean möönma, et vaimselt on suurel ringil sõitmine kergem ning isiklikult meeldib mulle siiski sellist vahemaad ühe jutiga läbi sõita. Üritus oli tore ja korda läinud (kuna kapteni tehnika lagunes ära, siis vähemalt minu jaoks). Ühtlasi avalik hoiatus kõigile, kes tahaksid ka segaseks hakata - ärge tehke seda, siit enam tagasiteed ei ole. Ma ei näe küll ühtegi väge, mis aitaks mind taas kord 100 km sõidu peale ja ühtlasi hullude seltskonda tagasi tulla. Tulemused ja muu: http://haanja100.ee
