Velonoidide olemised ja tegemised

Kuigi Velonoidide võistlushooaeg sai avatud juba veebruaris Tartu Maratoniga, sai rattahooaeg traditsiooniliselt avapaugu Jõelähtme Rattamaratoniga. Põhidistantsil startis meid küll vähem, kuid lõpetas rohkem sõitjaid- kui eelmisel aastal oli finišisse jõudjate osakaal 50%, siis sel aastal lausa 100%! Polee paha!
Raiko muljeid: Sõidust endast niipalju, et hommikul aknast välja vaadates võttis mandrossimeeter tuurid päris hästi üles, kuna taevast sadas alla mingit valget ollust. Kui esialgu sai islandlasi ürituse torpedeerimises kahtlustatud, siis veidi aja pärast selgus, et tegu lihtlabase lörtsiga. Mandrossimeetri näit sellest oluliselt siiski ei langenud.. Õnneks Neti keedetud puder (aitäh talle!) läks vähemalt ilusasti sisse. Marti ilmus seekord täiesti õigel ajal kohale ning üldse sujus kõik üsnagi õlitatult- parajaks ajaks jõudsime kohale, kiirelt registreerimine, numbrite kinnitamine ja saimegi juba soojendusringile asuda. Tuul oli küll päris kõle ja Martil riietevalik üsna keeruline, kuid lõpuks õnnestus sellega pihta panna. Varsti kõlasid avakõned ning oligi start. Rada oli sel aastal väidetavalt valdavalt vastupidine eelmisele aastale, kuid vähemalt start läks samas suunas. Algus oli ilus- sai siledal kruusal littida või siis soovi korral kerida nagu mõistlikud inimesed tegid. Martin kadus kiiresti eest ning leppisime Martiga kokku, et teeme vähemalt algul paarisrakendit, saagu hiljem mis saab. Grupid meie ümber muutusid järjest väiksemaks ja väiksemaks. Kui varsti veidi tehnilisemad kohad kätte jõudsid, ei jäänud üle muud kui imestada
Marti kõvasti paranenud rattavalitsemise üle. Ise süüdistas ta selles küll uusi peeneid jookse ning alanenud kehakaalu (mis, khmm, lubage öelda, on siiski kõvasti üle normi), kuid see ei läinud läbi, ta lihtsalt sõidab paremini. Ma ise seevastu olin algul puhta hädas. Kui algul veel oli meie ümber kaassõitjaid, siis Kodasoo metsas jäime algul kahekesi CCRM Marioni liitumiseni. Džentelmenidena võtsime ta oma punti. Marti ei pidanud väga kaua meie kalendritempole vastu ning sõitis oma teed, seega jätkasime kahekesi. Algul oli veel täitsa enamvähem, kuid siis tulid pehmemad ja tuulisemad rajalõigud, mis jala järjest paksemaks võtsid. Ühel porisemal metsalõigul õnnestus ka kolmas triatloniala ära teha- käisin ühte suuremat sorti porilompi lihtlabaselt selili. Üsna värskendav kogemus oli. Singlid olid ka vägevad (st lõppematud) ning kodumaa loodus hingematvalt kaunis. Hoolimata sellest, et olime praktiliselt viimased sõitjad rajal, olid igal pool TP-d veel ilusasti avatud ning ka süüa-juua jätkus neis. Pakuti ka kuuma teed, mis oli igati abiks. Enne teist TP-d liitusid meiega laibakate asemel ka kaks koera. Ei suutnudki kindlaks teha, kas nad asendasid laibakaid, lootsid meid õnneks võtta või siis otsisid lihtsalt seltsi. Õnneks oli tegu sõbralikumat sorti kutsudega. Jätsime nad siiski prügila värava taha koduteed otsima. Lõpuks hakkasid ka kümned kilomeetrid mööduma ning kuigi läks järjest raskemaks ja raskemaks, oli finišilõhna järjest enam tunda. Kohale me vähemalt jõudsime, kuigi viimaste, siis vähemalt rõõmsatena. Parem viimane lõpetaja kui esimene katkestaja. Katlapõhjast kraabiti meile kokku ka kaks viimast kausitäit maitsvat borši, mis oli ka väga abiks.
Martin hea inimesena lasi ka minu ratta pesust läbi ning varsti asusimegi teele Tallinna poole.
Kokkuvõttes üks raske, kuid väärt ning meeldiva raja ja korraldusega sõit, millest jäid peamiselt meelde just kilomeetritepikkused lahedad metsasinglid, kus kohati oli tegu, et lenks puudevahelt läbi mahutada.

Martin: seekordne Jõelähtme (minu jaoks kolmas) tekitab tagantjärele vastakaid tundeid. Millegi pärast on sätitud nii, et kõik tegurid korraga klappima saada on keeruline ning kui ühte on antud, siis jääb teisest puudu ja vastupidi. Kui eelmine aasta lõppes sõit juba kuuendal kilomeetril tehnika tõttu, siis see aasta oli esimene 25-30 km väga paljutõotav. Tunne oli hea, positsioon hea ja tehnikaga ei tundunud muret olema. Tundsin, et tuleb korralik sõit ja ma ületan ning üllatan iseendki. Paraku, distantsi keskosas juhtus midagi, mille tekkepõhjuseid on praegugi raske selgitada. Söödud ja joodud sai korralikult ning alguses väga ei „paugutanud“. Kui paar päeva kestnud nohu ja väike pisik välja arvata, siis kõik oli justkui OK. Igal juhul „haamer“ lajatas raskelt ja lõi valusalt. Raja keskosast mäletan eredamalt vaid seda, et üritasin punaste rattakostüümidega sõitjatest elu hinnaga kinni hoida, mis siiski ei õnnestunud. Lasin tempot maha, sest enesetunne läks üha halvemaks. Peas hakkas taguma, silme eest virvendama ning hingamissagedus läks lakke. Lasin tempo tõeliselt alla ja liikusin arvestatava kiirusega vaid laskumistel. Üha uued ja uued kaasvõistlejad jõudsid mulle järgi, vaatasid korra üle õla ja lahkusid. Ja nii kestis see protsess ja piin tegelikult kuni prügila läbimiseni (kokku u 25-30 km). Siis sain inspiratsiooni uueks hoovõtuks tänu ühele naisterahvale, kes oli mind kohe-kohe kinni püüdmas :) Seda ma lubada ei saanud ja hakkasin jällegi vajutama ning endagi üllatuseks polnudki asi nii hull. Seega Kroodi singlid möödusid juba tõusvas tempos ning keegi enam minust mööda ei läinud. Õnnestus lausa kaks kohta paranda ja lõpetades oli enesetunne oluliselt parem kui vahepeal. Kokkuvõttes võib öelda, et selle aastane rada oli tõeline pähkel, mida näitab ka tegelikult võitja aeg (ligi 1h pikem kui tavapäraselt), tehnilisi, kuid sõidetavaid kohti oli küllaga ja rada seega nauditav. Korraldus oli teinud samuti suure hüppe ning ka kõige nõudlikumad pirtspekid peaks tegelikult rahule jääma.

Piltide eest tänu Meelisele.