Meie meeskond oli siis seekord Eesti maastikuratturite esivõistlusel esindatud kolme karvajalaga: Martin, Marti ning Raiko, kes kõik enam või vähem õnnelikult finišisse jõudsid.
Raiko muljed: Hooaja lõpuvõistluse nädal algas küüditamisega Tallinnasse juba teisipäeva õhtul. Otsustasin velo kaasa võtta, et siis koos Martiniga kiiremaid tiire teha mõnel õhtul. Kolmapäeval käisimegi Nõmmel ja Harkus kihutamas. Kusjuures suhteliselt algul avastasin, et pidurid just liialt hästi ei toimi, seega otsustasime mööda siledamaid radu kihutada. Reedel siis viisin ratta Tallinna Velospetsi spetsialistide hoole alla, peale mida käitus ratas nagu uus. Etterutates võib öelda, et võistlusoludes ei jätkunud seda rõõmu kauaks.. Igal juhul asusime õhtul minu poole teele, õhtul veel kiirelt ettevalmistused, hommikul kell kuus juba äratus ning juba Kubija suunas minekut. Nii vara seetõttu, et Martin oli end ju lausa puhta segaste sõidule kirja pannud. Aitasime ta siis Martiga teele ning läksime ise hommikust sööma. Mandrossimeeter näitas aga hotelli restoranis juba uskumatuid numbreid ja toit ei tahtnud kummalgi mingi nipiga alla minna. Varsti oligi aeg endal ka stardikoridori asuda, kuhu traditsiooniliselt sai ehk minut enne stardipauku jõutud. Juba kõlaski AC/DC surematu laul "Highway to Hell" ja põrutasime minekule. Algus oli jahe, kuid ilus, lehvitasin pealtvaatajatele ja puha. Kuna võistlus tõotas tulla pikk (kuigi pean tunnistama, et niiiiii pikaks venimist ei osanud ka halvimas unenäos ette näha), ei hakanud algul väga punnitama. Sõitsin Martiga vahepeal koos, vahepeal eraldi. Metsa vahele jõudes oli varsti näha, mis rajast saanud- muda, muda ja veelkord muda. Mu Racing Ralphides oli küll üsna vähe õhku (MaSu ju ikkagi), kuid pidamist sellest hoolimata väga polnud. Mingi hetkel kadus Marti silmist- kas ette või tahapoole, polnud aega isegi märgata. Grupp, milles sõitsin, jäi ka järjest väiksemaks, kuid oli seda meeldivam. Üsna pikalt sõitsime koos Elikoga HRK-st. Kusagil 15. versta paiku, kui juba mitte varem, hakkasid tehnilised probleemid endast märku andma keti blokeerumise näol- st vasak käpp jäi kella 1 peal lihtsalt kinni keskmise hammaka peal. See tähendas, et vasaku jalaga tuli paari hamba võrra tagurpidi vändata ning siis üritada jälle õiget pidi edasi sõita. Esialgu võtsin asja rahulikult, et küll läheb üle. Ei läinud, raisk. Esimest tanklast andis ka oodata- ei jõudnud kuidagi kohale, kuigi kella järgi oleks pidanud juba seal olema. Seal saime Martiga jälle kokku, küürisin oma ratast olemasolevate vahenditega ning kütsime edasi. Chainsuckid ei kadunud ka kusagile ning traditsiooniliselt hakkasid ka pidurid mu ajusid marineerima- ehk siis kippusid blokeeruma. Vandusin endamisi tulist kurja, kuigi esialgu ei tundunud veel väga jube. Marti kadus jälle vahelduva eduga silmist, kuid siis sõitsime jälle koos tema, Marion Aarega CCRM-ist ja paari veel mulle tundmatu tegijaga. Vaikselt hakkas mingil hetkel koppa ette viskama, kuid esialgu mitte veel väga jubedalt. Lõpuks jõudsime teise söögipunkti, kosutasime end Martini koolaga ning aasisime, et võiks tema võileivad ka nahka panna, kuna meil endil polnud sinna midagi saadetud. Seal kohtusin ka Qndiga, kellega eelmisel aastal koos nii avatud rajal kui ka "võistlusel" tiksusime. Kristjan kurtis, et oli rajalt ikka hirmsa haamri leidnud ning mõlgutas tõsiselt katkestamismõtteid. Provotseerisin ta siiski edasi sõitma. Marti sai ~15 sekki varem minekut tehtud, seega sõitsin uues seltskonnas edasi. Keti- ja pidurijamad andsid end järjest rohkem tunda, hakkas kerge väsimus võimust võtma, kuid lõpliku paugu pani vähemalt motivatsioonile see, kui nägin poole maa silti ja kell oli juba pea 5:30 täis tiksunud. Igaljuhul läks sõit järjest vaevalisemaks ja vaevalisemaks, lisaks ka mudasemaks. Esimesed 150 segased kütsid ka juba varsti mööda, oli üsna masendav tunne. Ahjaa, tõukerattaga soomlannast jäin (lõplikult) juba sealsamas teises tanklas maha- aga noh, tema ei pidanud ka ketimajandusega puid\maid jagama. (Loll, kes
vabandust ei leia, eksole.) Varsti peale kolmandat söögipunkti algasid pikad mudasinglid, kus Qnd eest ära kadus ja jäin üksinda tehnika ning vihaga võitlema. Väikse saladuskatte all võin öelda, et vahepeal virutasin ratta vastu maad ja lihtsalt röökisin vihast ning meeleheitest. Oleks see midagi paremaks muutnud, siis ma virutanuks raisale ilmselt ka jalaga- vähemalt jäi VÄGA vähe sellest puudu. Üritasin siis ratast ka veidi putitada, kuid tolku oli sellest maru vähe. Õnneks sain mingil hetkel järgmise pundiga kokku, kes tuju üleval hoidsid. Enne Vällamäge möödus ka Pait Peri HRK-st, kes loomulikult segaste sõitu sõitis. Sain temalt vähemalt kinnitust, et päris viimane ma rajal polnud. Martini ja Marti tegemistest ei teadnud ma endiselt mitte kui midagi. Vällamäest kaks korda üles ning alla ronimine tahtis juba päris ära tappa. Teise otsa üles juba sõitsin, kuid alla ei riskeerinud kulunud piduriklotside tõttu poolt laskumist sõita. Jõudiski kätte viimane tankla- meenus, et peale seda oli veidi MTB pornograafiat, siis jupp kruusa, lõppu laibamõnitused tunneli, krossiradade ja Andsumäe näol. Kruusal sai veidi vajutatud ka koos ühe teise tegelasega, kes lõpus siiski kustus ja maha jäi. Tunneli lõpus ka enam valgust ei paistnud ja nii ma üksinda lõpuni läksingi- pimedas metsas linte otsides (siiski olid need üsna kergelt leitavad), sõita enam eriti ei kannatanud valguse puudumise tõttu. Rullirada lõpus tundus ka pikem kui eelmisel aastal, lõpuks veel mudane singel, kus jälle sai hoolega jalutada ning oligi käes päästev finišikoridor. Oma eelmise aasta ajale hävisin siis veidi üle kahe tunni, aeg 10:41... Tunne oli tühi, energiat polnud karvavõrdki. Vandusin endale, et enne järgmist aastat ma H100 enam kindlasti sõitma ei lähe. Saunas ja söögilauas hakkas väga tasapisi inimese tunne tagasi tulema, kuid kurnatus oli siiski päris korralik. Lõpuks kodus meeskonnakaaslastega muljetada ja oma voodisse magama heita oli ikka ülimalt hea tunne. Järgmisel päeval ratast lakkudes avastasin siis tagajärjed ka: ees kaks väiksemat hammakat kutud (mõlemal üks hammas murdunud), neljast piduriklotsist kaks olid üsna olematuks kulunud (st ka metalli polnud väga palju alles), üks tagakäikari litter kulunud, kett ja kassett pidid niikuinii mahakandmisele minema. Aga kui jumal elu ja tervist annab, siis ehk järgmisel aastal uuesti.Martin:
See aasta oli plaanis võtta Haanjat kogu raha eest. Peale Pariisi debüüti ei ole ju mingi 100+ km pärast mõtet hakata Tallinnast Võrru sõitu ette võtma. Seega täispank terendas juba päris pikalt enne sõitu silme ees ja tihti läksid mõttedki selles suunas, et mis kui... ja kuidas siis teha kui... jne. Sõnaga, vähemalt nädal olin ma ikka mõtetes täielikult Haanja lainetel ja piinlikul kombel sai sellest ka und nähtud. Et asju mitte juhuse hooleks jätta, sai isegi rattale täishooldus tehtud. Nagu hiljem selgus, siis asjatult.
Külm laupäeva hommik Kubija hotelli järvekese ääres tõotas ainult ühte- tuleb raske sõit. Vaimselt ja füüsiliselt oli valmisolek väga hea. Juba esimesed kilomeetrid asfaldil sai natuke vihasemalt vajutud ja korraks liidrigrupile selja taha võetud. Õnneks oli see niisama välgatus ja oligi plaanis tuure tagasi tõmmata kui...mitte rohkem kui 3 km peale starti asfaldilt ligasele heinamaale keerates hakkas peale lõputu õudus. Taga pildus kett ennast hammasratastel täpselt nii nagu tahtis ja mis kõige parem, siis ka kasseti pealt ennast maha kodarate vahele. Eestpoolt kostitas minu kulunud närvikava juba tuttavaks saanud krägin ja keti blokeerumine. Põhimõtteliselt jäin järsku kõikidest maha, pole kindel, kas päris viimaseks, aga sõidust kui sellisest sellest hetkest alates rääkida enam ei saa. Hetkeks tundsin, et olen jäetud selle jumalatest hüljatud Merida loguga maa ja taeva vahele, sest hulle veel rajal ei olnud. Ühtlasi meenutas minu edasine kulgemine rajal rohkem poes õlle järel käinud külameest- teate ju küll, ratas võetakse selleks kaasa, et mäest alla sõita või siis tasakaalu hoida. Kõik tõusumoodi elemendid tähendasid jalutuskäiku ja igasugune üritus seda eirata lõppes ratta rõveda röginaga, mis kuppelmaastikult mõnusasti vastu kajas. Teises TP olin veel optimistlik, kuigi terve mõistus ütles, et kui see ratas mu lihtsalt Võrru tagasi viib, on kah väga hästi. Peale seda sai aga lõplikult selgeks, et isegi kui ma nüüd kiirustades kontrollaega mahun, siis selle rattaga lisaringile minna oleks enesetapp. Nii saigi tegelikult täielik kulgemisprogramm sisse lülitatud, sest püüda ei olnud enam midagi ega kedagi. Ka ilm oli ilusaks läinud, seega polnud kulgemine üldsegi ebameeldiv. Kahes viimases TP-s sai looma kombel söödud, ratturid tulid ja läksid aga mina jäin ja kühveldasin endiselt head-paremat sisse. Teele asusin jälle siis kui vaikselt juba endal piinlik hakkas. Paljud möödujad küsisid, et kas pika maa mees? Alul vastasin neile rõõmselt, et jah, aga mingi hetk ei osanud neile isegi midagi vastata, sest ei teadnud isegi, mis mees ma siin olen ja miks ma nii aeglaselt kulgen.
Lõpetamine toimus täiesti emotsioonivabalt, finishis lasin kõik mööda, kes soovisid. Sisse jäi siiski tühi tunne, sest olin tulnud püüdma midagi muud kui siit sain. Füüsiliselt puudus igasugune väsimus. Teisalt oli tore laupäev ja midagi trenni laadset ka.
Et mitte kurbades toonides asju lõpetada, siis hea uudis on see, et järgmisest hooajast uus ratas- ühtlasi otsib heteroseksuaalne mees heldekäelisi sponsoreid :)
